*


Esmalt kiidaksin sind, et võtsid ette ja kirjutasid oma popkultuuriülevaate. Rõhutad eessõnas korduvalt, et see on subjektiivne töö, vaid sinu nägemus asjast, sinu kogemused.

On õige, et popvaatevinklist on igaühel meist oma isiklik ajalugu. Aga kuidas sa kirjutamist alustasid? Kuivõrd vastav loengutsükkel Humanitaarinstituudis ja Kunstiakadeemias stimuleeris selle raamatu kirjutamist?


Tänan kiituse eest, see kulub ikka marjaks ära. Raamatut ma hakkasingi aga kirjutama ju täiesti konkreetse ja ametliku ettepaneku peale, mis laekus ühelt minu loenguid kuulama tulnud “õpilaselt”, kes ühel hetkel tutvustas end kirjastuse Valgus toimetaja Eva Kollina. See oli 2004. aastal; ma ise arvasin, et kirjutan asja poole aastaga valmis, läks aga neli aastat, ja tulemuseks esialgu vaid raamatu esimene osa.


Kui ma algatuseks arvasin, et tõepoolest piisab üksnes minu subjektiivsest nägemusest ning elulisest kogemuspagasist, siis üha enam hakkasin tajuma kohustust anda ka faktidelt täpne pakett; see võttis uskumatult palju aega, ning faktvigade järelnoppimisega tuleb mul kriitikute abiga tegeleda veel edaspidigi.


Ütlen kohe, et igasugune veaavastamine, mida küllap veel edaspidigi ette tuleb, on mulle sügavalt frustreeriv, kuid selle raamatu võimalikke edasisi väljalaskeid arvestades paraku vägagi teretulnud. Jah: minu poolt USA grungenoorte eeskujul “Entertaineriks” kutsutava loo ametlik nimetus on “Smells Like Teen Spirit”, 1901. aastal ei hakatud 10tollistena tootma mitte vinüül-, vaid shellakplaate, “­beetle” tähendab põrnikat, mitte ämblikku, ning võimalik, et ma peaksin ohjeldama ka oma mõnevõrra meelevaldset ümberkäimist seesuguse püha mõistega nagu Derrida “erinewus”.


Peavalu jagub, kuid ma püüan taluda endale võetud eeslikoormat võimalikult kannatlikult. Aga mis puutub loengutesse sel teemal, siis see on tõeline nauding. Õpilaste semestrist semestrisse kasvav huvi on see, mis kogu ettevõtmise mu jaoks tegelikult kuhjaga tagasi tasub.


Alustad popkultuuri käsitlust Suurest Prantsuse revolutsioonist nagu mõni teinegi autor ja nimetad popkultuuri varajaseks ilminguks aristokraatide moe ja aksessuaaride ülevõtmist kodanluse poolt. Kuid siin oli ju tegu vana režiimi kommete ja olmekultuuri kõige labasema matkimisega, et märgistada oma uut härrandlikku identiteeti!


Minu poolt vägagi esile toodult on aktsent siinkohal hoopis sellel, et Prantsuse revolutsioon andis kodanlusele võimaluse asuda nautima seni vaid aristo­kraatiale kuuluvaid privileege, milliste hulka ma liigitan ka personaalsete valikute vabaduse; kõikvõimalikud esemelised ja stilistilised aksessuaarid on selles mõttes käsitatavad selliste privileegide atribuutika ning väljenduskeelena. Loomulikult oligi nii, et ligi poole sajandi jooksul ei jõudnud kodanlus tõepoolest kuigivõrd kaugemale nii s inu kui ka näiteks Balzaci välja toodud labasest matkimisest; aristokraatidelt üle võetud kultuurikeele areng järjest enam popkultuuri suunas kulgevate ilmingute kompleksina muutus täheldatavaks alles 19. sajandi keskel, salongikultuurist välja kasvava dekadentsi ja dändikultuuri kujul.


Kordan siinkohal oma viidet Baude­laire’ile ja teistele dekadentidele, mille kohaselt dändism kui üks tulevase popkultuuri ilmekaid eelnähtusi pidas vajalikuks aristokraatse riietus- ja käitumisstiili kultiveerimist, rõhutamaks vaimset aristokraatiat, ilma et selle kandja oleks päritolult üldse aristokraat.


Tunnen sind rahumeelse tüübina. Seetõttu hämmastusin, lugedes, et sinu meelest on 1789. aasta revolutsiooni verevalamised Lääne demokraatia ja vaba ühiskonna kehtestamiseks õigustatud. Mis puudutab vägivalda, siis mäletan, et 2007. aasta aprillisündmused šokeerisid sind väga ning sa ei leidnud laamendajatele mingit õigustust.


Omaaegse hipina olen ma ka tänini resoluutselt igasuguse vägivalla vastu niikaua, kuni see on vähegi võimalik, reaalsuses aga osutub füüsiliste jõumeetmete kasutuselevõtt teatud piiridest edasi paraku vältimatuks, ja need piirid on ajaloo vältel olnud kaunis suures ulatuses kõikuvad. Ma ei arva, et ma ka Prantsuse revolutsiooni puhul oma raamatus oleksin vägivalda õigustanud – hoopis ettevaatlikumat sõnastust kasutades nendin ma seal ning mujalgi, et ilma selliste ja hoopis ulatuslikumategi tapatalguteta – nt Esimese maailmasõja päevil – meil demokraatiat koos muu juurdekuuluvaga tõenäoliselt tõesti ei oleks; selline on paraku nende asjade kaunikesti kolossaalne hind.


Aprillisündmuste kujul Tallinnas aga oli minu hinnangul popkultuuri seisukohast võttes tegemist hoopis reversiivse nähtusega, mida ma jõudumööda võtan analüüsida oma raamatu teise köite lõpupeatükkides. See on popkultuuri uus, “libafaas”, kus erinevad poliitiliselt manipulatiivsed huvigrupid on popi kõige klassikalisemate, popi “kuldajaliste” strateegiate taha maskeerunuina asunud etendama endid pop-keeleliselt, olemata seda ise kaugeltki mitte. Ilmekamad näited siin “diskonoorte” tänavaile toomine Eesti Moskva saatkonna juures, “moodsate ja toredate” tütarlaste skandeeringud “Ot Aljoši ruki protš!” jms. Mis aset leidis, oli taas kord “popkultuurilise naiivse ühismeele küüniline ärakasutamine” minu raamatuski osundatud Orwelli käsitluse kohaselt 1930. aastatel, kuid uuenenud ning hoopis osavamini maskeerunumates, 21. sajandi väljundites.


Kas ülestõus või revolutsioon on ikka popkultuuri osa, nagu väidad 1968. aasta Pariisi sündmustest kõneldes? Tony Judt suhtub sellesse “väiksesse revolutsiooni” küll varjamatu irooniaga, iseloomustades toimunud sündmusi lihtsalt kodanlusevõsukeste mässuna.

Irooniliselt suhtusid sellesse paljud tolle­aegsed popi juhtfiguurid eri elualadelt neilgi aegadel, kellest näiteks Günter ­Ueckerile ning tema propellerituules punalipukest lehvitavale, “­Kleine Revolutioni” nimelisele kunstilisele installatsioonile ma raamatus viitan. Siiski ei näe ma vähimatki põhjust kahelda, et laiemaid popilisi rahvamasse idee revolutsioonist toona vägagi inspireeris. “Kodanlastevõsukeste mässuks” nimetasid neil päevil seda asja nii Paso­lini kui ka Michelangelo Antonioni.


1960. aastate popkultuur aga ei olnudki ju töölisklassi või tänavalumpeni kultuur, vaid eeskätt just nimelt kodanlusnoorsoo kultuur, mod’ide ja rokkerite kujul alama keskklassini ulatudes.


Hiljem, nüüd siis juba näiteks punk- ja tõepoolest isegi lumpen- ja gängstakultuuride väljundites pole popnoorsoole tunnuslikult omane mässumeelsus pidanud vajalikuks otseselt revolutsiooni või ülestõusuna enam eriti avalduda, küll aga “kodanikuallumatuses demokraatia osana”, nagu seda propageeris Thoreau 19. sajandi Ameerikas, või võitlusena subkultuursete autonoomiate eest ning “­Suure Keeldumisena” progressiidee hüvanguks rakendatavate represseeringute suhtes, nagu seda propageeris Herbert Marcuse. Mitterepressiivse kodanikuühiskonna kujunemise suunal niisiis – taotlus, mida oma ametisse astumisel vägagi rõhutas ka näiteks meie praegune president, kuid mis minu meelest küll vägagi kahetsusväärsel kombel on taas kord päevakorrast järjest enam maha vajunud.


Dominic Strinati, teoses “Sissejuhatus populaarkultuuri teooriasse”, mis on seni kõige põhjalikum teoreetilise popkultuuri uurimus eesti keeles, kasutab erinevalt sinust popkultuuri ja populaarkultuuri mõisteid sünonüümidena. Kuidas Strinati väitele oponeeriksid?

Jah, Strinati kasutab mõisteid popkultuur ja populaarkultuur sünonüümidena, ent vägagi tähelepanuväärne on see, kuidas temagi tonaalsus üht või teist selle mõiste vormi kasutades muutub, ja just see tähelepanek saigi minu enda kontseptsiooni inspireerinud lähtekohaks.


Olgu aga öeldud, et minu käsitlus ongi selles mõttes täiesti taotluslikult unikaal­ne ning kõikidest mulle teadaolevaist popkultuuri ametlikest teooriatest erinev, seda tasub kõigil lugejail ning edasistel tõlgendajatel arvestada.


Strinati tsiteerib ka üht teist ­uurijat, kes kirjutab, et “populism on silmanähtavalt mänginud osa popkultuuri tootjate ideoloogiates, aidates nende toodetut õigustada”. Mida kostad?


Populism kui mõiste on minu jaoks seotud manipulatsiooni või petturlusega, ideega teha mingi vastuvõetamatu või siis muus mõttes ebapopulaarne asi populaarse keele- või märgikasutuse abil vastuvõetavaks või massitarbitavaks. Kui me aga räägime popstaaridest või loojatest, kelle keele- või märgikasutus on juba oma olemuselt ja igas mõttes orgaaniliselt pop või popilik, siis oleks populism siia asjakohatult juurdelisatav terminikihistus. Kas Gunnar Graps oli populistlik? Või kas Villu Tamme on populistlik? Imelikud küsimused oleksid need. Eks see populismiteema jää vahest ikka rohkem sinna populaarkultuuri kui massikultuuriliste nähtuste hulka kuuluvaks, oma käsitluses ma selliseid asju väga ei puuduta.


Ütled, et popkultuur seisab otsustavalt igasuguse standardiseerimise vastu. Aga samas loob popkultuur ju ise uusi standardeid.


Jah, nii see tõepoolest on, ja see on üks paradoksaalsemaid asju ka kõige hoiakulisemat laadi popkultuuri juures. On üsna frustreeriv vaadata ja tõdeda, et samas kui erinevad popilised subkultuurid, nagu grunge, punk, mod’id, ­electro-popparid jne, üleüldisele standardiseeritusele vägagi et vastanduvad, siis omavahel suhestudes kehtestavad nad enamasti sedavõrd jäiku standardite piire, et need kipuvad teinekord küündima lausa vastastikuse põlguse ning vihavaenuni. Muidugi on selles osas olnud üsna määrav ka turunduskorporatsioonide ja meedia roll, mis on niisuguseid standardsetesse piiridesse marginaliseerumisi manipulatiivsetel põhjustel pideval t õhutanud. Siinkohal olengi ma aga enda päris tõsiseks missiooniks võtnud aidata neid eri subkultuuride vahelisi vaenamisi ja vastolusid ületada.

Võib-olla selle raamatu esimeses osas see idee veel nii ilmne ei ole, ent sinnapoole see asi tüürib.


Nii et sinu meelest on popkultuuri olulised märksõnad rituaal, müstika ja spiritualism?


Müstitsism ning irratsionaalsus ühel või teisel moel on popkultuuris tõesti olulised – nii olen ma küll neid asju kokku võtnud. Omaette liinina olen välja toonud terve suundumuste ja mõtteviiside ahela, mis William Blake’ist ja veel hoopis varasemastki üle biitnike ja psühhedeelia tänasesse päeva kulgeb ning mis on müstitsismi ning kohati ka spirituaalsusega hoopis otseselt seotud, samuti Joseph Beuysi viljeldud rituaalid ning vastavad traditsioonid.


Kindlasti pole see popkultuuri liin ei üleüldine ega ka valdav, küll aga tõepoolest üks olulisimatest ja huvipakkuvamatest. Teisalt on popkultuuris vägagi esindatud ning minugi poolt välja toodud ka vastupidi just sellised arenguliinid ja hoiakud, mis igasugust müstitsismi suisa vaenavad
.

Väide, et feminism on kuulutanud popkultuuri ainult fallokraatlikuks, ühemõtteliselt meeste(keskseks) spetsiifiliseks nähtuseks, on liiga suur üldistus. See on ultraradikaalse feminismi seisukoht.


Ma ei räägigi ju feministlikust kriitikast tervikuna, vaid selle tuumikust antud juhul, radikaalfeministe siis tõepoolest selle all silmas pidadeski. Kui ma aga olen andnud näiteks mõnele oma nais­üliõpilastest ülesandeks popkultuuri just läbi feministliku vaateprisma vaagida, siis olen saanud tõepoolest täiesti valdavalt just üsna radikaalsuunalisi analüüse.


Üks huvitavamaid niisugustest kirjutistest on välja toonud näiteks 60. ­aastate popilaine seostatavuse ­koduperenaiste rolli taandatud deemon-emade kasvata­tud poisslaste kompensatsiooni­vaja­dusega ja sellest tuleneva objekt­beibede kuvandi ­loomise ja ekspluateerimisega, ning selliste “memmestumisohus” poiste põgenemiskatsetega ema diktaadi alt bändide ja plaadiriiulite spetsiifiliselt macho-kultuurilisse maailma – ma üldse ei alahindaks niisuguseid vaatenurki ega hoopiski ei kuulutaks ma neid ei marginaalseteks ega olematuteks.


Tundub, et ka sina oled läbinud 1990. aastatel ­nooremate vasakvaadetega intellektuaali­de seas populaarseks saanud marksismisümpaatia faasi. Näiteks kunstiteaduses ja sotsiaalajaloos õitseb Marxi pärandi tõlgendami­ne siiani. Kuidas sina poppi analüüsides Marxi juurde jõudsid?


Marxi fänn ei ole ma ise tõepoolest kunagi olnud, küll aga ei pea ma võimalikuks möönmata jätta tema olulisust ja kohta popkultuuri ning ka tänapäevaste kunstiteooriate mõjutajana.


Isiklikult süüdistan ma Marxi päris nördinult hoopis metafüüsika kui filosoofia ühe klassikalise mõiste ärarikkumises ning Feuerbachi algatatud vastava traditsiooni kinnistamises, mille tulemusena metafüüsikat ehk “esimest filosoofiat” kui ontoloogia ja epistemoloogia esmast probleemistikku tuntakse põhiliselt hoopis mingisuguse “spiritistliku hämarteadusena”. Sestap olengi spetsiaalselt esile toonud Marxi suhte metafüüsikaga ning käsitlen seda ehk lausa provokatiivses võtmes.


Aga minu enda poliitilist vaatepositsiooni ehk siis ka just attitude’i silmas pidades olgu ka selgelt välja öeldud: ma keeldun laskmast ennast siduda nii parem- kui ka vasakpoolsus ega, ning näiteks Marcuselegi sarnaselt ideoloogiate-ülesust hinnas pidavalt nimetan ennast lihtsalt demokraadiks, seda viimast aga tõesti siis lausa tulihingeliseski mõttes.


Eesti osa on sul väga punktiirne, pigem juhuslik kui süstemaatiline. Kui räägid näiteks 1960. aastate ­popkultuuri reflekteerinud Lääne filmidest, ei too sa vastavaid näiteid Eestist kõrvale. Näiteks dokfilm “511 paremat fotot Marsist” ja muusikafilm “Duett-duell” pidanuksid küll selles raamatus sees olema, kui mainid juba Jaak Joalat. Pole juttu ka legendaarsetest Tallinna džässifestivalidest ega popkontserdist Kosmose kinos 1968. aastal.


Igaüks meist võiks ju vabalt kirjutada omaenda popajaloo, kus oleks sees just temale olulistena meelde jäänud faktid! Eestist hakkab vähehaaval ning järjest rohkem juttu olema alates 1968. aasta sündmuste järellainetusest, mis minu hinnangul, toonase Ida-Euroopa esimese suurema hipiliikumise puhanguna tõi esimest korda mingiski mõttes tõepoolest Eestigi maailma hoiakulise popkultuuri kaardile, olgugi et underground-tingimustes, kuid seda enam väärtuslikuna siinse regiooni popkultuuri tulevase realiseerumise vektoril – seoses NSV Liidu kui ühe iseäranis repressiivse süsteemi lagundamisega järgnevate underground-poplainetuste korras.


Kas referatiivset materjali liiga palju ei saanud? Tihti tekib tunne, nagu loeks moodsa kultuuriajaoo konspekti.


Alguses ei olnud raamat niisugusel määral referatiivsena tõesti mõeldud ja tegelikult näengi ma oma tagasihoidlikku panust eelkõige hoopis teatava üldstruktuuri loomises.


Kui ma aga olen nüüd kokku juba ligi kümnekonna semestri jooksul kogenud, et loengutesse kogunenud üliõpilased meile, vanematele popipõlvkondadele elementaarsena tunduvatest pop-asjaoludest sageli peaaegu midagi ei tea – biitnikest, Alexis ­Korneri bluusikoolkonnast või 60. aastate eelpungist näiteks –, siis olen ­tõesti pidanud lausa hädavajalikuks koostada ja esitada üks “lühikonspekt” faktiliseltki refereerivas plaanis kõige selle kohta, kust edasi oleks siis igaühel võimalik iseseisvalt täpsemalt uurima hakata. Kindlasti on seda materjali liiga kuhjaga ning pealiskaudselt ülelibisevalt, kuid teisest küljest võib ka üsna õigustatult hoopis viriseda, et miks ikkagi ei ole seda ja seda bändi, kunstnikku või nähtust “sees”. Ka sina ju küsid mult, et miks ei ole “511 parimat fotot Marsist”!


Peatud põhjendatult pikemalt Andy Warholi juures, kuid ei maini tema puhul ajakirja Andy Warhol’s Interview, millest sai popkultuuri tähtsamaid häälekandjaid.


Andy Warhol’s Interview oleks võinud tõesti mainitud olla, tunnistan seda. See, nagu muugi Warholit puudutav, on samuti üks niisugustest asjadest, mida ma isiklikult ei ole väga fännanud, kuid mille märgiline olulisus on objektiivselt vaieldamatu. Kui sa lubad, siis rakendan sinu vihjet järgmises köites, kuivõrd Warholiga seonduv jätkub ju läbi seitsmekümnendate ja kaheksakümnendategi aastate.


Kas sinu meelest Elvis Presley (kelle puhul annad ainult sünniaasta) on tõesti elus, nagu väidad?

Aga muidugi – kas saab selles üldse kahtlust olla? Elvis Presley elab igavesti!


Kui 1968 lõppes sinu määratlusega popkultuuri süütuseaeg, siis mis ajal me praegu elame?


Praegu, alates aastast 2001 ehk üsnagi täpselt dateeritavalt alates WTC tornide kokkukukkumisest, e lame minu hinnangul ajajärgus, mida popi seisukohast vaadelduna nimetaksin post-popiks. Kas on tegemist popkultuuri hääbumisfaasiga, selle teisenemisega veel millekski popkultuuri arengu siseselt uudseks või on juba toimunud murrang millegi hoopis tundmatu ja popist erineva, üleüldisemat sorti nähtustekompleksi suunas, mille defineerimine osutub võimalikuks alles paarikümne aasta pärast – seda me veel ei tea.
Raoul Kurvitz(s 1961)

1980. aastate ­teise poole ja 1990. ­aastate algu­se juhtivaid neo­eks­pres­sionistlikke maali­jaid ning ­efektsete, sümbolistlike ja füüsi­liselt riskantsete per­formance’ite esitajaid.

Esindas 1997 koos Jaan Toomiku ja Siim-Tanel Annusega Eestit Veneetsia biennaalil. 1999 näituse eest ­Tallinna Kunstihoones pälvis kulka peapreemia. Elas sajandivahetuse paiku mõne aasta New Yorgis.

Käesoleval ajal õppejõud kunstiakadeemias, ansambli ultramelanhool trummar. Nende möödunud aasta lõpul ilmunud heliplaat on elektrooniliselt ja tasuta allalaaditav aadressil http://www.ultramelanhool.org /.