30.01.2009, 00:00
Seatapu ja puskari teater
Võru Linnateater, mis kannab praegust nime alles selle aasta algusest,
on linna kultuurielus täiesti iseseisev institutsioon. Sellel on viis
palgalist töötajat – loominguline juht, tegevjuht, kaks
näitlejat ning kostümeerija-dekoraator-butafoor – ning omaette
sissepääs Kandle kultuurimajas. “Viinapoepoolses otsas”,
nagu kohalikud täpselt selgitavad. Eile, 28. jaanuaril esietendus
“Koomiku lapsepõlv” – Tarmo Tagametsa instseneering
Jonas Gardelli romaanist.
Kuivõrd Tagamets on praegu nii
teatri juhi, dramaturgi, lavastaja kui muusikalise kujundaja rollis, tekib
küsimus, kas keegi üldse temaga vaielda julgeb.
“Lavastuse koha pealt tulebki vaielda,” vastab ta. “Nii
kunstniku kui valguskujundajaga vaielda on puhas rõõm.
Dramatiseeringu koha pealt ei saagi enam vaielda. Gardell on üks minu
viimaste aastate lemmikuid, ta kirjutab minu jaoks tähtsatel teemadel
– tühjadest inimestest, tühjadest momentidest. Ei tea, ehk olen
lapsepõlvest mingi taaga kaasa saanud.
Tema toredad
grotesksed kirjeldused aitavad mul vabandada ennast ja oma
lapsepõlve.”
Peaosas ehk keskealise koomiku rollis on
külaline, noor Endla näitleja, kuid Võrust pärit Sten
Karpov. Uurin, milliste tunnetega ta kodulinna publiku ette astub.
“Ärevus on sees, sest väga palju tuttavaid tuleb vaatama. Nagu
sportlasel kodupubliku ees.” Assotsiatsioone oma lapsepõlvega
leiab Sten palju. “Kindlasti ei saa ma nii kaugele tagasi vaadata kui
peategelane.
Aga äratundmishetki pere- ja koolielust on
küll: esimene armastus, suhted õpetajaga, koolivägivald. Usun,
et äratundmisrõõmu leidub igale vaatajale.”
Tagamets selgitab, et ilma Stenita poleks ta seda tükki kavva
võtnud. “Sten on minu käe all Võru teatristuudios
õppinud, olen näinud tema arengut. Minu jaoks on ta üks
avatumaid ja julgemaid noori näitlejaid Eestis.”
Kui
Võru teater peaks valima logo, tunnuslause või maskoti, milline
see võiks olla? Tagamets: “Meie näitlejad on elukunstnikud,
keegi pole siia tulnud varasema teatritaustaga. Logo võiks olla midagi
seatapu ja puskarijoomisega seoses. Need on rituaalsed tegevused, millega
pärast teatrit tegeleme.” Ükski trupi liige ise sigu ei pea ega
suuremal hulgal metsakohinat ei valmista. Aga tuttavate juures tehakse nii
ühte kui teist.
Enne Tagametsa juhatas Võru teatrielu
ning viis selle professionaalse tasemeni – nii sisult kui vormilt –
Taago Tubin, kes nüüd töötab Viljandi Ugalas. Imestan, miks
peavad kõik Võru teatrijuhtide ees- ja perekonnanimed
t-tähega algama. “Tugevad Tegijad!” leiab Tagamets.
Võru tingimustes arvestatavaks tööandjaks ei ole teatril
plaanis saada. “Aga me tahame rääkida asjadest, mis
Võrumaa ja Lõuna-Eesti mastaabis on tähtsad. Teha üks
või kaks ründavama iseloomuga lavastust, mis paneksid Võru
inimese pead tõstma ja huvi tundma.”
Sõnapaar
“teatrilinn Võru” tekitab Tallinnast vaataja peas
küsimärgi. Tagamets loendab siit pärit teatritegijaid: Ain
Mäeots, Hilje Murel, Marje Metsur, Taago Tubin. Kui nurisen, et rida
võiks esinduslikum olla, toob välja trumbi: siin on mänginud
ka noor Jüri Järvet. Trupi profid Maive Käos ja Agu Trolla on
mõlemad Navi külast ning õppisid Väimelas teatrikaugeid
erialasid – turismindust ja veterinaariat. Navilt on pärit ka
minister Ivari Padar. Kui küsin Tagametsalt, mis rolli ta oma teatris
Padarile annaks, vastab ta, et teeks te
maga monoetenduse.
Teater ja õpilaste teatristuudio on
Võrus niivõrd läbi põimunud, et ühte ilma
teiseta ei saa ette kujutada. Tagamets on seal õpetanud 2001. aastast
viit koosseisu ning teab peaaegu kõigi kasvandike edaspidist
elukäiku. “Kaks stuudiolast õpivad arstiks – üks
isegi kirurgiks. On võrsunud kaks kutselist näitlejat – Ago
Soots ja Sten Karpov. Siis veel tantsijaid, muusikuid, üks advokaat. Aga
kõige uhkem olen selle üle, et ühest tüdrukust on saanud
lendur.”