22. septembril ilmub esimene Eesti Ekspressi number,
mille
lugude hulgast leiab näiteks Mait Rauna kirjatüki Eesti Rahvusliku
Sõltumatuse Partei II Suurkogust “Estonias”, Marika
Villa poolt
Setumaalt raporteeritud uudise Setu piirikomisjoni loomisest ning Hans
H. Luige intervjuu metallikuninganna Tiiu Silvesega. “Uskuge mind, ma
aitan kõik oma töötajad viie aastaga materiaalselt heale
järjele,”
lubas Silves selles.
1990:
Ekspressis leiavad kajastamist missikarussell ja KGB,
riigipöördeoht ja Rootsi otsus väljastada eestlastele
transiitviisasid
“vaid 24 tunniks”. 24. Eesti Ekspressis ilmus ka Sõltumatu
Infokeskuse
poolt toimetatud lisa Eesti Kongress. “Ostes selle lehe, toetad Eesti
Komiteed,” kõlas hüüdlause. “Hind 1 rbl.”
1991:
Ekspressi 100. numbrile pühendatud pidu kajastas
loos “Talveaias
peeti pidu” ei keegi mu kui frankofiil ja hilisem Prantsuse Lütseumi
direktor Lauri Leesi. “Voolas shampanja ja konjak “Gremi”
(neid sai
tasuta), baarist võis juurde osta viskit ja nisuvodkat,” teatas ta
lugejaile. Lehe kollast erakuulutuste veergu täitsid teadaanded stiilis
“Ostan tööviisa Rootsi või
Soome”, “Müün pidevalt valuutat”, “Soovin
kirjavahetust väliseestlasega” ning “Müüa pakendis
“Annika””.
1992:
Usutlus – pikk, kuid terav intervjuu – oli
oma eluajal Ekspressi
loetumaid vorme.
Imagoloogiliselt sai rubriik kõige enam
seotuks EE
toonase ajakirjaniku, hilisema europarlamendi saadiku Marianne Mikkoga,
kelle intervjuud “restoranides einestada armastava” kerjusega
mäletatakse tänaseni.
Hans H. Luigele ja Tiina Jõgedale 145. Ekspressis antud ustluses
rääkis
oma plaanidest ja seisukohtadest presidendikandidaat Rein Taagepera.
1993:
Toimetusesisese hõõrumise tagajärjel
sünnib Eesti Ekspressi
vahele Kranaat, mille esialgne eesmärk oli parodeerida Ekspressi
toonast kuulisa Magnet. “Kranaat ei küsi, k e s tegi. Kraanati ei
huvita, miks tegi. Kranaat lihtsalt paneb ära. Kõmm!” teatas
hoogne
tekst.
Huumoriküljest oli asi esialgu kaugel – esimeses Kranaadis leidsid
kajastamist peamiselt seltskonnauudised stiilis “Tiiu Silves näppas
James Bondilt numbri”, “Kolonel Toomepuu otsib elukevadet” ja
“Riivo
Sinijärv kummardas lapsena Kremlit”.
1994:
Persoonirubriik on lahutamatu osa Ekspressist. Varastel 90ndatel
Liis Pajupuu sulest ilmunud imagoloogiline analüüs toonase first lady
Ingrid Rüütli kohta oli ainukordne: kriitika, mida keegi polnud varem
veel teha söandanud. 252. Ekspresis kirjutas Pekka Erelt aga
persooniloo “ärinaisest” Enelin Meiusist, kes
“ootamatult sattunud
Sotsiaalpanga võlglaste nimekirja etteotsa”. Kohe persooniloo
kõrval
asus parvlaev Estonia äsjasest katastroofist eluga pääsenute
nimekiri...
1995:
“Edgar Savisaar hoiab käes väikest
diktofoni. Kereka mehe töntsid
näpud peavad tõsiselt ponnistama, et õppida pisikese
kassetiga ringi
käima. Nii see imeriist siis töötabki. Ta ei tea paremaid
spetse sel
alal kui tema endised alluvad eriteenistuse päevilt. Kuid ise ta end
Välja tänaval, SIA kontori juures, näidata ei taha.
“Vilja! Vilja!”
hüüab ta kabineti eesruumi.”
Tarmo Vahteri, Hans H. Luige ja Pekka Erelti kahest artiklist koosnev
seeria lindiskandaali tagamaadest mõjutas sel sügisel
ühiskonda.
1996:
Inga Raitar otsis üles invaliidistunud
eridemineerija
Aarne Loki, kes oli unustatud juba tosina aasta eest. “Me ei saa
mingeid soodustusi ei elamispinna ega ravimite eest maksmisel,”
rääkis
käed ja nägemise kaotanud mees. “Ma ei taha sellelt riigilt enam
midagi,” ütles ta.
1997:
“Tuul
Suur-Pakri külje all oli
vaikne, vesi rinnuni. Mehed teadsid, et nende teel on selliseid kohti,
kus tuleb ujuda. Kui jalad pärast 500 meetri läbimist enam
põhja ei
ulatunud, arvas Karm, et on jõutud sügavasse kohta, mis oli ka
kaardil
märgitud, ja selleks olid mehed valmis. Ujuti, ujuti, aga poiste jalad
ei puutunudki enam põhja.”
Madis Jürgeni ja Mihkel
Kärmase lugu
“Surmapäeval oli mere kohal ilus sinine taevas” kõneleb
iseseisva Eesti
militaarajaloo traagilisimast õppusest, BaltPati tagala ja
staabipataljoni luurerühma katsest ületada jalgsi Kurkse
väina. Uskumatus tragöödias hukkus 14
inimest, mitu korda rohkem, kui
on hiljem langenud Iraagis ja Afganistanis kokku.
1998:
Madis Jürgeni meilidebatt Toomas Hendrik Ilvesega lõppes Ekspressi
õigeksmõistmisega Avaliku Sõna Nõukogus. Skandaalne
artikkel ise lõppeb
aga nii: “Priit Hõbemägi köhatab: “Eesti
Maksumaksja asi ei ole üleval
pidada välisministri hüljatud abikaasat. Ilves peab ise oma perekonna
kulud kinni maksma.””
1999:
Ärimees Mait Metsamaa on tapetud, politsei ei tea veel, millist motiivi
teisele eelistada.
Ekspressi toonase krimireporteri (ja hilisema juristi) Meelis Hiobi
loos “Külma närviga profi töö” kõlavad
võimalustena nii “Metsamaa poolt
korraldatud avariis hukkunute kättemaks” kui tüli armukese
pärast.
Ekspressi
fotograaf Ingmar Muusikus (kes hiljem on spetsialiseerunud peamiselt
lindude ja loomade pildistamisele) kaupleb end sisse naabertrepikoja
korterisse ning saab Metsamaa surnukeha väljakandmisest hea kaadri.
Järgmise aasta algul valitakse tema töö üheks EAL
fotopreemia
nominendiks.
2000:
Aastatuhande vahetus oli Eesti
Ekspressile hea aeg. Eesti Ajalehtede Liidu ajakirjanduspreemia pälvis
olemusloo kategoorias Tarmo Vahteri “Berliini poisid”, mis
rääkis
Lennart Meri Saksamaa-aegse klassivenna leidmisest; ära märgiti Aet
Süvari ja Sulev Vedleri artiklid krahviperekond Tiesenhausenitelt
varastatud majast, Linnart Viiki arvamuslugu Eesti märgist, kirjanik
Peeter Sauteri kirjutis Tšetšeenias hukkunud Vene sõduri
isast.
Kuid
ajastu vaimu tabas oivaliselt ka Sulev Vedleri kirjutis “Müüt
sinimustvalgest kapitalist”, milles näidati, et suur osa rahvuslikest
suurärimeestest on oma firmad juba välismaalastele
müünud.
2001:
2001. aasta kataklüsmirohkel sügisel lähetas toimetus New Yorki
fotograaf Tiit Blaadi, kes mõne aja eest oli väisanud ka
sõjast
haavatud Belgradi. Loos “Kaks linna, kaks sõda” meenutas
Blaat
Belgradis kogetud väikerahvaste alaväärsuskompleksi:
“Justkui väikesed
koerad ründamas tavaliselt esimesena – hirmust suuremate ees.”
Ning
siis New York: “Esimest korda Ameerikas, ei oska esmapilgul inimesi
vaadates millestki aimata, et vaevalt kümme päeva tagasi elasid paljud
neist üle õudusi, mida siiani võis vaid kinoekraanidel
näha.” Kuid “kui
veel kärssavate ja haisvate WTC rusude kõrval näen pisaraid
pühkivaid
inimesi, tajun ehk esimest korda, kuivõrd kaitsetu on tegeliku
lt inimene ka kõige turvalisemas ühiskonnas”.
2002:
“Vahel läks Merle hommikul nuttes lauda juurde tööle ja
rääkis, et pole
kodus magada saanud. (Ja vahel läks tööle purjus peaga.) Merle
unistas
pesumasinast ja sellest, et elu oleks kergem. Aga kergemaks ei läinud
midagi. Augustis lasti Merle lüpsjaametist lahti. Tol saatuslikul
laupäeval (8. septembril) tahtis Merle aias sibulad üles
võtta, aga
suur vihm tuli peale ja tööst ei tulnud midagi välja. Keegi ei
tea,
millal ta viina järel käis või kus ta jõi, aga
pühapäeva lõuna ajal
ütles Merle, et tal on paha. Istus välja trepi peale maha ja sinna ta
suri.” Pärnu metanoolitragöödias hukkunute elulood
kirjutas 2002. aasta
veebruaris lahti Madis Jürgen.
2003:
See oli
Res Publica
noorpoliitikute esilekerkimise aastaks. Oma uurimuses
“Äraostmatud”
kirjutas Tarmo Vahter, kuidas kahekümnesed noormehed riigikokku
jõudsid
– ning paljastas, et aastaid poliitilise võimu võtmiseks
valmistunuid
ühendav partei käärib juba.
2004:
“Ekspress avastas, et
Tallinna bordellis on makstud Kunstiakadeemia rektori Ando Keskküla
krediitkaardiga. Kunstiakadeemia ainuke krediitkaart on selle rektori
ja Tallinna linnavolikogu liikme Ando Keskküla (Res Publica)
käsutuses,” kirjutas Birgit Püve 2004. aasta Eesti Ekspressi
magnetiloos.
Paljastuse eest, et Kunstiakadeemia krediitkaarti
oli kasutatud kokku seitsme Kätki Maja OÜ arve
tasumiseks
koondsummas 18 630 krooni, sai Püve hiljem Bonnieri auhinna.
2005:
Nädal pärast Copterline kopteri allakukkumist taastasid Mihkel
Kärmas,
Jüri Muttika, Krister Kivi, Argo Ideon ja Sulev Vedler
sündmused, mis
juhtusid vahetult enne ja pärast katastroofi.
“Kui
Tõnis Lepp
kolmapäeva hommikul tööle jõuab, on ilm halb. Sajab. Tuul
on tugev.
Kiirlaevad ei sõida. Lepale on see hea uudis, sest need, kel kindlasti
vaja Helsingisse jõuda, valivad nüüd kopteri.
Broneerimiskeskuses
heliseb telefon järjepanu. Copterline terminal on reisile soovijaid
täis.
“Kui tekib mõni tühi koht, kas tekib
mõni tühi koht, kas saaks veel peale,” uuritakse personalilt.
Viimased broneeringud ja reisijate ringitõstmised tehakse
umbes veerand üks.”
Mis sai sel saatuslikul päeval
kopterile läinutest, teavad kõik.
“Lend
AAQ103” oli Eesti Ajalehtede Liidu konkursil üks parima olemusloo
nominentidest.
2006:
Artikli “Surra pisarates ja uriiniloigus” autor Viktoria
Ladõnskaja
töötas hooldushaiglas praktikandina nädal aega.
“Psüühilise ja
füüsilise töö ning palga vaheliste kääride
tõttu tekib ükskõiksus. Kuid
mitte kõikidel. Minu jaoks jagunesid selle haigla sanitarid kahte
rühma: headeks ja ükskõikseteks. Neid eristas juba kasutatav
sõnavara.
Kui teised ütlesid “täiskustud ja täissitutud”, siis
esimesed hoopis
“on vaja pamperseid vahetada”,” kirjutas ta.
Järgmisel kevadel võitis Viktoria paljastus Eesti Ajalehtede
Liidu konkursil parima olemusloo auhinna.
2007:
“Siinsed diilerid annavad sulle lennujaamas seljakoti, kus sees on viis
kilo kokaiini. See maffia, kes mind jälgis, tuli minu järel
lennukisse.
Kui olin Madridi lennujaamas läbimas turvakontrolli, ütles üks
politseinik, et kas olen siin üksi ja miks ma siin olen. Tahtis uurida
passi ja ko
tti. Nii ma siin olengi. Ma nutan iga päev, sest tahan väga koju. Ma
kardan seda kõige rohkem, et unustan eesti keele ära. Siin pole
ühtegi
eestlast.
Emme, palun ära vanaemale ja vanaisale midagi
ütle.”
Eesti
Ekspressis kriminaaltemaatikat käsitlev ajakirjanik Janar Filippov
paljastas 2007. aastal skeemi, milles narkomuulatööd saanud Eesti
noored kümnete kaupa Ladina-Ameerika vanglates lõpetasid.
Koostöös
Krister Kiviga ilmunud ariklisari tõi Ekspressi aasta lõpus ka
Bonnieri
auhinna.
2008:
Majanduskriis jõudis
Islandile varem kui
Eestisse, kuid Ekspressi artiklis “Islandi kell lööb
keskööd” äratoodud
intervjuud ja kirjeldused kõlavad iga päevaga aina enam
vastu ka siin.
“Me oleme praegu avatud paadiga keset Põhja-Atlandit
ja me siin
teame üht-teist meresõidust. Tõenäosus, et me enam
kunagi kallast
näeme, on väga väike,” ütles Ekspressile Islandi
endine välisminister
Jón Baldvin Hannibalsson.