06.02.2009, 00:00
John Updike (1932–2009) in memoriam
Teisipäeval, 27. jaanuaril suri John Updike, viimase poolsajandi üks
tähtsamaid ja vitaalsemaid USA romaanikirjanikke, kes on avaldanud peaaegu
60 raamatut: üle 20 romaani ning lisaks luule- ja novellikogusid ning
kriitika- ja esseeraamatuid. Hiilgava stiilivirtuoosi peamisteks
kirjutamisaineteks olid seks, religioon ja kunst.
Updike’i
kujunemisaegsed Eisenhoweri aastad on meile tuttavad peamiselt
rock’n’roll’i, kolledžikomöödiate ja biitnikute
kaudu – seda miljööd iseloomustab teatav naiivne
süütus, optimism, seksrevolutsiooni esimesed õied
üleüldise heakodanliku sündsuse taustal, mille all võisid
küll käärida neuroosid ja rassivägivald. Tolle ajastu
lõppu tähistasid Vietnami sõda ja sellevastane
võitlus, kodanikuõiguste ja hipiliikumine. Seksrevolutsiooni
võimaluste entusiastlik uurija Updike jäi uuema politiseeritud
vabameelsuse suhtes aga juba väga kriitiliseks.
Tema looming
– eriti Jänku-tsükkel ehk sariromaan, mis jälgib
Updike’i eakaaslasest tegelase, kooli pesapallitähe ja hilisema
automüüja Harry “Jänku” Angstromi elu läbi
järjestikuste kümnendite – kujutab peamiselt
äärelinnade keskklassi kenade keskpäraste konformistide
elupoeesiat: seksiseiklusi, naistevahetusi, lahutusi jne. Vähesed on
osanud nõnda mõjusalt poetiseerida triviaalsust –
automüügiplatside, äärelinnamaastike ja
üleaisalöömiste lüürikat –, mõjumata ise
seejuures triviaalsena. Kuid Updike’i loomingul on ka süngem pool,
mis seostub puritaanliku teoloogiaga ja inimsoo patususe tajuga. See muudab ta
romaanikangelased tihti ka külmalt osavõtmatuks ja enesekeskseks.
Kierkegaard’i ja Karl Barthi järgijana uskus Updike lunastuse ja
kõlbluse lahusust ning jumalaarmu (või -viha) ettearvamatust.
Konkreetsemalt tähendas see Updike’i puhul näiteks seda, et
abielurikkumiskeelust üleastumine võib küll olla
seltskondlikult tülikas, aga ei saa ometi põhjustada igavest
needust.
1980. aastatel esiletõusnud kirjanikud ja kriitikud
(nt David Foster Wallace) hakkasid süüdistama Updike’i ja tema
kangelasi nende lõpmatult vitaalse, maskuliinse ja seksistliku
enesekesksuse ja virtuoosse sensuaalsuse pärast. (Ka ei mõjunud
auto tagaistmel suhuvõtmine 1980ndate lugejate silmis enam
samavõrd põneva romantilise seiklusena nagu aastakümned
varem.) Ent aastatega kirjaniku haare ka avardus, ta tegi
väljasööste äärelinna seksikangelaste kodukamaralt
ning viis oma romaanide tegevustiku küll Brasiiliasse, küll
Ida-Euroopasse, küll ajalukku. Ühe esimese kirjanikuna riskis ta
sisse elada islamiterroristi maailma (romaanis “Terrorist”, 2006).
Updike’i viimane romaan ilmus alles läinud aasta lõpul.
See on filmi kaudu tuntuks saanud “Eastwicki
nõidade” järg “Eastwicki lesed”, mis annab
mõista, et naised ilma meesteta toovad kaasa pahandust.
Seksi
ja puritaanliku religiooni kõrval oli erksameelse Updike’i kolmas
kirg kunst ja ta kirjutas rohkesti esseesid vanade meistrite kohta.
Eestis, nagu mujalgi Euroopas, on kurtmine ameerika kultuuri pealetungi
üle muutunud omamoodi klišeeks. Ometi sõltub kõik
sellest, mida kultuuri all silmas peetakse. USA kirjandus on eestikeelsete
tõlgetega endiselt halvasti esindatud – võrreldes
näiteks briti kirjandusega.
Isegi nõukogude ajal oli
võimalik saada USA kirjanduse tippudest suhteliselt paremat
ülevaadet kui praegu – tipud ei uppunud muu pahna sisse ära ja
neid vahendas tollal väga asjatundliku valikuga peamiselt Enn Soosaar.
Praeguste kriitikute teadmised ameerika nüüdiskirjandusest
näivad aga piirduvat Bret Easton Ellise nimega, kellega võrreldakse
isegi täiesti võrreldamatuid autoreid.
Suuremat tuntust
vääriks meil ka Updike’i maailm – see
lüürilises stiilis segu hedonismist ja puritaanlusest. Need kaks
romaani, mis temalt tõlgitud on, “Kentaur” (1963, e.k 1968)
ja “Gertrud ja Claudius” (2000, 2002), ei kuulu just tema
tüüpilisemate sekka. Esimene neist tõstab loo autori
ohvrimeelsest isast, kes oli väikelinnas kooliõpetaja, kreeka
mütoloogia tasandile. Teine viib meid Shakespeare’i
“Hamleti” vahetusse eellukku ning räägib sellest, kuidas
Taani riiki näis pärast nimitegelaste ühisroima ja
teineteiseleidmist ees ootavat helge tulevik (mille teatavasti
Shakespeare’i näidendis üks intellektuaalne psühhopaat
vussi keerab). Siiski, sel aastal on oodata ka Jänku-tsükli esimese
raamatu tõlget.