13.02.2009, 00:00
Antony and the Johnsons "'The Crying Light"'
Tardunud, jäised ja nukrad laulud.
Antony and the Johnsons
“The Crying Light”
(Rough
Trade)
Olles inimene, kes eelmisel korral – kui kogu avatud
kõrvadega osa inimkonnast lummus hiiglasekere ning kaebliku
kummitusehäälega Antony ja tema Johnsonsite teisest albumist “I
Am a Bird Now” ja plaadile pisteti veel rinda ainsa kaaluka
muusikaauhinna Mercury Prize’i orden – vaatas kogu spektaaklit
arusaamatult, ükskõikselt ja veidi krimpsus ninaga pealt,
ütlen ma arglikult: Antony ja tema Johnsonsite uus album on jäisem,
mõõdukamalt ehitud ja vähem teatraalne kui eelmine.
Kui New Yorgi põrandaalustes ja dekadentlikes salongiteatrites
alustanud Antony Hegarty maagia avanes sulle juba varem, hoiab ta sind oma
haardes tõenäoliselt ka uue teosega. “The Crying Light”
kõrgub suursuguses ja väljapeetud klassitsismis. Peremees ise
taevalikult kurb, pragunev ja lahinal, kuid pisarateta nuttev skulptuur, kelle
hinge lööb iga pisiasi nii vankuma, et jääb
mõnevõrra selgusetuks – kuidas tal jagub üldse nii
vaimu- kui ka füüsilist jõudu, et stuudiouks avada, et
mikrofoni taga seista, et sulepeaga laulusõnu kirjutada... Justkui
inimvare üleloomulik saavutus, mis sellest, et naudib üksnes
kuhjuvate valude ilu. Seekord ei ole muusika sedavõrd ümmargune, on
tasakesi pulbitsev, kuid siiski pulbitsev. Noodid on rangelt sirge seljaga,
astuvad esile ükshaaval, majesteetlikult ja mornilt, ega sõelu
või lendle. Ka kitarrist saab siin muusikas midagi kammerlikku.
Ning Antony vokaal – ning Antony kohalolek – on hologramm,
mis iga instrumendi liigutuse peale võbelema lööb ja enam
endist kuju tagasi ei võta.
Kõige parem – ja
võimalik, et ainus täpne – näide sellest on (juba
täispikale plaadile eelnenud EP-lgi ilmunud) lugu “Another
World”. Täiuslik showstopper. Ma usun, et selle laulu mängides
ei ole võimalik mitte tarduda. Ta jäätab ruumi sinu
ümber. Antony väriseb, et “I’m gonna miss the
snow”, ning olgugi, et ta hääl ja olek ei ole siin albumi
kõige haavatavamas konditsioonis – sa tunned ka põlvini
lumes olles igatsust lume järele.
Aga siiski. Proovige teatud
seltskonnas öelda, et kogu Antony & The Johnsons on üks
kaastundlikkuse köisi tõmbav artist, kes on unustanud ennast laulma
Culture Clubi pophitti “Do You Really Want To Hurt Me”, ja vaadake,
kaugele jõuate joosta, enne kui teid lumepallideks maskeeritud kividega
vigaseks loobitakse. Hea küll, Antony improviseerib nimetatud laulu
teemadel, võib-olla ka Alison Moyet’ ainetel, ning püüab
seda kõike viia popmuusikast nii-nii-nii kaugele kui võimalik.
“The Crying Light” on ülima hoolikusega vormitud
kunstiteos. Mis heliseb ja kumab ka siis, kui plaat niisama laual või
riiulis vedeleb. Läbimõeldud, aga õrn ning kallihinnalisena
tunduv, nii et seda plaadikest ei soovi, jumala eest, maha pillata, selle
ümbrist kortsutada või karpi ära kriipida, isegi tehasest
tulnud plaadi lõhn peaks siia igaveseks külge jääma, sest
tundub teose täiuslikuks tegeva osana.
8
Anna minna
Antony & The Johnsonsi Eesti Vabariigile lähim kontsert toimub 21. märtsil Soomes – Helsinki Kulttuuritalos.
Antony & The Johnsonsi kodulehekülje (http://www.antonyandthejohnsons.com /) väitel koristas YouTube oma keskkonnast ära uue plaadi laulule “Epilepsy is Dancing” tehtud video. Antony sõprade Wachowski Brothersi (Hollywoodi režissöörid ja produtsendid, filmitriloogia “Matrix” autorid) juhtimisel valminud video olevat nii perekeskse paiga tarvis sündsusetu. Kui sa videot youtube’ist ei taba, siis proovi siit pitchfork.tv/videos/antony-the-johnsons-epilepsy-is-dancing .