20.02.2009, 00:00
Pimeduses kobav kult-min
Kultuuriministeerium jõudis möödunud nädalal riiklikult
tähtsate kultuuriobjektide nimekirja kommenteerides asekantsler Anton
Pärna isikus tõdemusele, et teletorn pole kultuuriobjekt.
“Ülejäänud nimekirjas olevad objektid, näiteks
Eesti Rahva Muuseum, meremuuseum, vabaõhumuuseum on meie kultuuri
identiteedi objektid,” leiab Pärn. Kui arheoloogiahuvilisele mehele
endale võib kultuur seostuda eelkõige kivikirve ja muistse
potikilluga ning memme käpikutega talumuuseumis, siis valdavale osale
eesti rahvast tuleb kultuur telekast, Delfist ja SLÕhtulehest.
Televisioon on moodsa elu sümboleid, nagu teksad või popmuusika,
aktuaalne ja inimesi kõnetav.
Ilmselt ütleb kanalite
programm meie kohta praegu palju enam kui rukkileib võu laulupidu.
Eesti kodudes 1950ndate keskpaigast juurdunud telekas on meelelahutaja
ja ergastaja, uudiste kiire vahendaja ning mõnikord ka ühiskonna
sidususe tekitaja. Objektiivselt vaadates veedavad inimesed iga päev ligi
neli tundi teleka, mitte aga Kareva või Köleri seltsis.
Rohkem kui poole võrra Oleviste kiriku kõrgust ületav
teletorn ei paku tõesti mitte ainult ilusaid vaateid ümbruskonnale
(Pärnale teadmiseks: ka turism on kultuur), vaid on ühtlasi kena
näide modernistlikust progressiusust ning nõuka-aja
inseneritaidest. Alati saab vaielda küll kultuuriobjektide rahastamise
ning pingerea üle, kuid mitte eriti tõsiselt teemal, kas
raadio-telekas-internet meie olemist kuvavad.
Need meediad pole
enam ammu “uued”, vaid rahvalik argielu.