20.02.2009, 00:00
Musiq Soulchild “Onmyradio”
Philly souli imelaps teeb suhkru üledoosi.
Musiq Soulchild
“Onmyradio”
(Atlantic)
Oranž
kleepekas plaadikaanel ütleb tõlgituna nii: “Grammy Nominent
Musiq Soulchild Esitleb Oma Karjääri Kõige Isiklikumat Ja
Intiimsemat Albumit”. Kui liigutav. Muidugi on ju tõsi, et R&B
vintsked vennad on alati osanud hingesoppide kolikambrid rahaks teha.
Mõned väga usutavalt, aga enamik paraku viisil, mis mõjub,
nagu virutataks sulle rõvedalt magusa kreemitordiga korduvalt
näkku.
Kunagi, kui Musiq oma nina esimest korda välja
pistis, mõjus ta värskendava ja “tõelisena”.
Souli uus lootus, kelle sõbradki on “õiged” –
Talib Kweli ja Roots ja... Aga nüüd, oma viienda plaadiga, kukub
Musiq paraku päris sügavalt sinnasamasse tordiauku. Kuigi, ka siin on
oma hetki – Stevie Wonderi paremate päevade vaimus
“Until” või korralikult bassine ja kurjem peorokkija
“Radio”. Aga neile vähegi talutavatele vahepaladele
tõmbavad kohe kleepuva vee peale suhkruvatiballaadid nagu
“Ifuleave” Mary J Blige’iga või
“Dearjohn”, kus Musiq ajab suust nii kreemist vahtu, et selleks
oleks võimeline ainult krambitav R Kelly. Seda tüüpi
lääged lembelaulud, mille saatel R&B DJd pärast pidu oma
gruupisid moosivad. Nii et ärge tulge mulle ütlema, et Musiq’il
on rohkem souli kui tema konkurentidel. Ma vajan paremat tõestust.
3