27.02.2009, 00:00
Ei saa me läbi Lätita...
19. sajandi lõpuks oli Riiast saanud paljude eestlaste unelmate linn.
“Lätlased on tegelikult eestlased (või vastupidi). Meid ei
seo mitte ainult ühine saatus: oleme ka geneetiliselt üks ja sama
rahvas, kes räägib vaid kahes eri keeles,” arvavad Livia Viitol
ja Karl Kello hiljuti ilmunud raamatus “Sinu, minu ja meie Riia”
(2008).
Ka meie kunagine haldusjaotus ei tõmmanud piiri
keset Valga/Valka linna, vaid olime jagatud Eestimaaks pealinnaga Tallinn ja
Liivimaaks pealinnaga Riia. Ja kui ajaloos poleks läinud, nagu läks,
vaid pisut teisiti, laiuks ehk nüüd kuni Soome laheni Estolatvia
riik, mida valitsetaks Riia linnast. Tõepoolest, kui meile tundub vahel
imelikuna, miks Belgia on üks riik, võidakse mujal Euroopas
samamoodi imestada, miks Eesti ja Läti on kaks riiki.
Riia, eestlaste pealinn
Kui tihedalt oleme
üksteisega aja jooksul seotud olnud, näitab kas või Riia linna
suur tähtsus Eesti ajaloos. Kes oli esimene eestlane Riias? Nimeliselt
teame maavanem Lembitut, kes pärast Sakala vallutamist 1215
“sõjasaagina” korraks Riiga viidi. Kui Lembitu paar aastat
hiljem Madisepäeva lahingus langes, siis saadeti Riiga ainult tema pea.
Aga ega Lembitu polnud kaugeltki esimene, juba enne Riia linna asutamist (1201)
väisasid seda kanti kui oma mõjupiirkonda tihti saarlased.
Riia linna püsielanikeks said eestlased juba 13. sajandi lõpul,
mida kinnitab Riia võlaraamat aastatest 1286–1352. Ajaloolase Enn
Tarveli väitel sisaldab see võlaraamat kolm etnilist eestlast:
Hermannus Esto, Jacobus Sarley(ne) ja Johannes Saarlane. Jacobus oli
kinnisvaraomanik, Hermannus ja Johannes ärimehed – neist esimene
kauples soolaga, teine vahaga.
“Riia eestlased olid soliidsed
ärimehed. Nende tehinguis figureerivad 15 ja 20 või 36 ja 42
hõbemarka ei olnud tühised summad: Paide foogt opereeris
väiksemate summadega, ordumeister ise kõige suurematega – 40,
100 ja 140 marka hõbedat,” kirjutab Tarvel.
Juba palju
eesti nimesid tuleb ette Poola ajast, Riia Jakobi kirikuraamatus aastatest
1582–1621 on vähemalt 39 eestlast. Seda kinnitab nimega tihti
kaasnev päritolukoht, nagu näiteks Marcus Kickas Dorpaten või
Kassi Pap Odenpeden. On ka suisa naljakaid nimesid – Antonius Kuratitap
või Hinricus Orick. Kõik need eestlased olid Riiga tulnud Poola
aladelt, seega Lõuna-Eestist.
Mida aeg edasi, seda enam
kasvas Riia roll eestlaste elus, seda vähem saadi läbi Lätita.
Kooliharidus ja kirjaoskus kiirgasid Lõuna-Eestisse Riiast,
kus 17. sajandi lõpul nägid trükivalgust nii eestikeelsed
aabitsad kui ka Wastne Testament. Riia oli koolilinn, kus paarsada aastat
hiljem said mitmetes koolides hariduse Eesti riigimehed ning
väljapaistvad ühiskonna- ja kultuuritegelased.
Kõnekäänd “Rikas nagu Riia kikas” näitab
kahtlemata Riiat kui eestlaste jaoks tähtsaimat linna. Seda kinnitab ka
Kristi Salve tõdemus: Eesti rahvalaulude antoloogia kohanimede registri
andmetel “kõiki Eesti linnu kokku on nimetatud vähem kui
Riiat”. Või nagu üks taat jutustas oma lastelastele:
“Latsekese, ma ole Riia liina ära nännu. Riia liin om nagu
ehitud pruut.”
Et Riiast kujunes 19. sajandi lõpul ja
20. sajandi algul eestlastele omamoodi Meka, näitab selgesti ka
statistika. Kui 1867 elas Riias 872 eestlast, siis sajandivahetusel oli neid
juba umbes 12 000.
Ärajäänud
sõda
Eesti ja Läti iseseisvumine
pärast Esimest maailmasõda tõi juba iseenesest kaasa
kaugenemise üksteisest – nüüd eraldas kaht rahvast
riigipiir. Seesama piir, täpsemini
lätlaste territoriaalsed nõudmised, oleks 1920. aasta
l võinud päädida isegi sõjaga Eesti ja Läti
vahel.
Kui eestlased hädas olevale vennasrahvale
Vabadussõja päevil appi tõttasid, lubas Läti valitsus
tänutäheks Valga linna ja teisi alasid. Pärast punaste ja
landesveeri purustamist läks lubadus aga ruttu meelest –
lätlased pidasid Valgat nüüd enda omaks.
Et linna
kätte saada, kavatses Läti kevadel 1920 isegi Eestile kallale tungida
ja maa kuni Tartuni ära vallutada. Põhjus leiti kähku –
lätlased väitsid, et kuna Valgas lätlasi riisutakse ja maju
põletatakse, tuleb minna vendadele appi ja Valga jõuga ära
võtta.
“Ootame ja oleme valmis,” ütles
kindral Johan Laidoner ning saatis Eesti üksused ja soomusrongid Läti
piirile.
Sõjaks õnneks ei läinud, brittide
vahendusel sõlmiti piirileping, kusjuures vaidlusaluste maade saatuse
otsustasid samuti britid. Eestlased kaotasid nii pool Valga linna kui ka teisi
maa-alasid, nende seas valdavalt eestlastega asustatud Heinaste valla ühes
aleviga. Ruhnu saar jäi õnneks alles, kuigi Läti nõudis
sedagi endale.
Muidugi olid need tülid varsti unustatud ning
eestlased ja lätlased suhtlesid sõbralikult edasi.
Hõimuliikumise elavnedes hakkasid eestlased rohkem Soome poole vaatama
ja eks lätlasigi peeti osalt seetõttu vähem
“omadeks”. Tülid ei lasknud end kaua oodata. Sama iseloomulik
kui kurioosne konflikt eestlaste ja lätlaste vahel toimus 1937. aasta suve
lõpul, kui Lätist saadeti välja tuntud Eesti
rahvaluuleteadlane Oskar Loorits.
“Teda kutsutakse Oskar
Loorits ja tema on juba kaua aastaid süstemaatiliselt iga
Läti-külastuse järgi kirjutanud või kõnelnud meie
riigist sihilikku või põhjendamatut laimu. Ja seepärast juba
ammu oli aeg keelata sellele härrale pista oma jalga Läti
pinnale,” kurjustati Läti ajalehtedes. “Laim”
tähendas seda, et Loorits oli kirjutanud hõimurahva liivlaste
raskest elust Lätis.
Selge, et Eesti ja Läti suhted polnud
pärast seda vahejuhtumit enam kaugeltki pilvitud. Veelgi enam, Eestis
hakati avalikult kõnelema rahvusvähemuste – nii liivlaste kui
ka eestlaste – ahistamisest Lätis. Kindlasti oli see üle
dramatiseeritud ja vastas sama vähe tõele kui praegu Venemaa
süüdistused oma kaasmaalaste ahistamisest Eestis.
Ajalugu
aga kohtles eestlasi ja lätlasi nagu võrdseid. 1940. aastal
jagasime lätlastega sama saatust, nii nagu ka 1991. aastal. Kuigi me
püüame lätlastest paremad näida või teha teise
häda puhul nägu, et meisse see ei puutu ja ega Eesti pole Läti!
Seda mentaliteeti kohtab ka praegu majanduskriisi ajal, kui üritame iga
hinna eest seletada, et Lätis toimuv on täiesti iseasi ja midagi
sellist meil juhtuda ei saa. Selle enesepetmise asemel tuleks rohkem teineteist
toetada ja üksteise vigadest õppida.