13.03.2009, 00:00
Lõpetatud lõpmatuse võlu
Veiko Märka vaatas Vanemuises "'Lossi"' ja kiidab nähtu heaks.
Franz Kafka “Loss”. Dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere
(Eesti
Draamateater). Osades Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Markus Luik,
Martin Kõiv jt. Esietendus
18. veebruaril Vanemuise väikeses majas.
Kafka “Loss” jäi lõpetamata nagu tema teisedki pikemad
jutustused.
Hendrik Toompere pidi oma lavastuse tahes-tahtmata lõpetama. Nii pakub
Vanemuise lavastus tervikuna midagi päris erakorralist ja kummastavat:
lõplikkust, mille sees on lõpmatus.
Instseneeringu eksistentsiaalne ängistus ja pealispindne absurd on
omavahel hästi tasakaalus. Eriti värskelt ja meelolukalt
mõjuvad
Maamõõtja abilised Artur (Markus Luik) ja Jeremias (Martin
Kõiv). Iga
nende samm kutsub esile elevuse. Tüki ülesehituse selgrooks ongi
Maamõõtja (Hannes Kaljujärv) sattumine kahe tule vahele.
Ühelt poolt
Lossi ja selle teenistujate ning alluvate läbipääsmatu
bürokraatia.
Teiselt poolt abilised, kes esindavad bürokraatia vastandpoolust:
täielikku käegalöömist, muretust, peiarlikkust. Ühest
küljest on nad
nagu äsja kuu pealt kukkunud, teisalt palju kohanemisvõimelisemad
kui
Maamõõtja.
“Igaühel on õigus teisele allumisele,” kõlab
nende kõnekaim juhtmõte.
On irooniline, aga seaduspärane, et tegelikult töötavad vastandid
käsikäes Maamõõtja vastu (umbes nagu Teises
maailmasõjas tekkis
koalitsioon ühelt poolt USA ja Ühendkuningriigi, teiselt poolt NSV
Liidu vahel).
Lavastuse mängulisus ja karakterite mitmekesisus on Kafka jutustuses
domineerivale pessimismile heaks kontrastiks. Lisaks abilistele aitavad
seda eriti esile tuua Peremees (Riho Kütsar), Perenaine
(Külliki
Saldre), Barnabas (Margus Jaanovits), Õpetaja (Tanel Jonas) ja Jüri
Lumiste nii eestseisjana kui sekretärina.
Kindlasti oleks saanud “Lossi” oluliselt teistmoodi lavastada
– kujutan
ette, mida Mikk Mikiver sellega teinuks. Olen kunagi näinud ühte
“Lossi” filmiversiooni (ilmselt Rudolf Noelte oma, igatahes
saksakeelset) ja seegi oli Vanemuise variandist tunduvalt tumemeelsem.
Näiteks ei avaldu lavastuses kuigivõrd terav väline kontrast
uhke Lossi
ja armetu külaelu vahel.
On üsna lihtne leida sisulisi ja formaalseid sarnasusi Kafka ning tema
kaaslinlase Jaroslav Hašeki loomingus. “Švejk”
jäi ju samuti
lõpetamata, aga ilmselt see ongi raamatu suurim väärtus ja
neljas
dimensioon. Vanemuise laval on need sarnasused ilmsemadki kui lugedes.
Lõppude lõpuks võib absurdi üle nii naerda kui nutta,
otsustus sõltub vaataja häälestatusest.
Sellesama absurdi tõttu haakuvad ka “Lossi” narratiivi
lõpetamatus ja lavastuse lõpetatus omavahel sujuvalt.
“Kahjuks ei ole meil maamõõtjat sugugi tarvis,”
kahetseb Vanamees
(Raivo Adlas) ega saa aru, miks on maad üldse vaja mõõta.
“Teie ei ole
Lossist. Teie ei ole mitte keegi,” lisab Perenaine. Need avaldused
toovad esile ka täiesti realistliku tahu näidendist – edutu
lõimumise
protsessi, mida Eestiski nii sageli näha võib. Ka meil ei olnud neid
muulastest maamõõtjaid sugugi tarvis, aga kahjuks olid Lossi
väravad
maha murtud.
Hannes Kaljujärve pikas rollide nimistus on Maamõõtja
üks paeluvamaid.
Ta sobitub hästi Kafka maailma, ei tüki oma egoga domineerima, aga ei
jää ka varju. Kui midagi ette heita, siis vähest arengut: ta on
algusest peale oma töö õnnestumise ja Lossi
pääsemise suhtes liiga
pessimistlik. Tema lubadus Friedale (Ragne Pekarev) – “Ma olen
mees. Me
leiame mingi lahenduse” – on näidendi verbaalne kvintessents.
Muidugi
mitte sisu poolest, vaid osalt trotsliku, osalt lootusetu tooni tõttu,
millega seda öeldakse.
Viimasel ajal on Vanemuine teinud mitu 95protsendilist tükki. Kõik
on
just nagu hästi, aga mingi lihtne ja välditav puudus tilgutab
tõrva
meepotti. Näiteks “Koidula veres” rikub palju ära pidev
saksa ja vene
keele kasutamine, “Vaene loom vihma käes” ei saa jagu
Sadamateatri
akustilisest mustast august. “Loss” on jälle kord
sajaprotsendiline
õnnestumine. Ükskord ta pääseb Lossi niikuinii!