13.03.2009, 00:00
Glamuurse elu algus
Alates 1988. aastast sisustas Urmas Ott nelja aasta jooksul suure osa oma ajast räpastes, kuse järele haisvates rongides ja kipakates lennukites, mis teda üle laia kodumaa suure publiku ette esinema viisid. Rahvas ootas ja armastas Otti ühtmoodi nii Tallinnas ja Moskvas kui ka Krimmis ja Uuralite taga, kus asuvate linnade nimesidki siinmail varem polnud kuuldud.
Sest peale, kui Urmas Ott “Teletutvuse” kaudu üle
Nõukogude Liidu kuulsaks sai, hakkas talle aina sadama kutseid
loomingulistele õhtutele Venemaa suuremates ja väiksemates
linnades. Mida rohkem kogunes esinemisi, seda julgemalt võis Ott
honorari küsida. Need polnud saated, millega Ott suure osa oma varandusest
teenis, vaid alguses needsamad loomingulised õhtud ning hiljem juba
“Teletutvuse” raamat, mis tema 250 miljoni austaja pärast
Venemaal anti esmalt välja just venekeelsena. Ehkki Urmas Reitelmann, kes
ETVs töötades Otiga garderoobi jagas, mäletab Otti kirumas Vene
kirjastajat, et need, kuradid, panevad suure hulga rahast oma taskusse, maksti
mehele siiski suuri summasid, ja mitte rublades, vaid dollarites.
Loominguliste õhtute eest maksti Otile toonase aja kohta
kujuteldamatult hästi. Lapsepõlvesõber Peeter Saarep
räägib, kuidas Ott näiteks Linnahallis kontserte konfereerides
teenis sageli rohkem kui laval laulvad artistid. “Minu kuupalk oli siis
158 rubla, Ott aga sai ühe esinemise eest tuhat rubla. Ta ütles, et
ei julge Jaak Joalale mainidagi, kui palju ta tegelikult üleliidulise
staari lavale JUHATAMISE eest teenis.”
Mida kaugemale Otti
kutsuti, seda kõrgemaks kerkisid summad. 1995. aastal Tarmo Pihlapi
juhitud saates “Tarmo album” ETVs rääkis Ott, et sai
kahetunnise esinemise eest kohati lausa 3000 rubla.
Kusjuures
publikut oli enamasti nii palju, et tuli anda kaks kontserti
ühtejutti. “Tähendab, ei ole mõtet minu raha
lugeda, sest sa pead vedama ka selle publiku välja. Sa pead
ikkagi keegi olema, sul peab olema ka millestki rääkida. Ja
seista neli tundi õhtul, kaks kontserti järjest laval, kus sul
on 200 000 inimest vastas, ja hoida seda publikut peos, see ei ole niisama
nali. Nii et mulle ei ole makstud ilmaasjata.”
Tagasihoidlikkus polnud kunagi olnud Oti jaoks väärtus omaette ning
esinedes publiku ees, kes teda sõna otseses mõttes jumaldas,
devalveerus see täielikult. Raha andis Otile võimaluse elada talle
sobiva stiili järgi, mis tema peent maitset arvestades tähendas
kalleid brände. Otiga samal ajal AKs diktorina töötanud Urmas
Reitelmann nendib, et absoluutselt häbiasi oli tõmmata Leeki, kui
kõik Moskva kuulsused suitsetasid Marlborot. Loomulikult polnud Marlboro
poes letil müügil, küll aga võis seda sealt saada, kui
omasid õigeid tutvusi. “Ott nimetas mind juudiks, sest mul olid
toona igal pool tutvused sees,” räägib Reitelmann.
“Ükskord läksime siis koos Otiga Kiievi poodi, kus oli
sõjaveteranidele ja teenelistele kunstnikele eriosakond, kust sai
viinerit, letšot, Marlboro suitsu ja Tšehhi õlut. Ma
viisin ta osakonna juhataja juurde, kes pidi peaaegu minestusse langema, sest
jumaluke, Ott tuli ju! Ma arvan, et osalt meeldisid Otile ilusad ja peened
asjad ka seepärast, et vene ajal ei olnud neid võimalik saada. Eks
ta oli paras eputis. Tööl ka. Kui ta garderoobist välja
läks, siis ta alati lõhnastas ennast korralikult kalli
parfüümiga.” Gerda Kordemets lisab, et selle parfüümi
lõhna oli veel pool tundi hiljemgi liftis tunda, kui Ott oli korruse
võrra sõitnud.
Moskva reisidelt tõi Ott alati
defitsiiti kaasa, mis tähendas, et tema pagasisse oli pakitud plokkide
viisi Chesterfieldi sigarette, mitu pudelit viskit ja Martinit. Niisamuti
kuulus luksusliku elu juurde majapidajanna, kes Oti soovide kohaselt kraamis
tube, tõi poest süüa ning valmistas toite.
Tegelikult oskas Ott ka ise süüa teha ja tegi seda Maire Radsini
sõnul suure
naudinguga. Radsin on üks neist vähestest inimestest, kes Otilt
küllakutse on saanud. “Kõigi meie tutvusaastate jooksul sain
ainult üks kord loa kaasa võtta oma sõbranna. Muidu oli
nendel kodustel üritustel koos minuga tema kõige
usaldusväärsem sõber Voldemar Lindström. Kedagi teist ei
näinud ma tema kodus mitte kunagi.”
Loomulikult Ott
valis, kellega suhtles. Teisalt leiab Radsin, et ei ole lihtne leida inimesi,
kes viitsiksid reede või laupäeva õhtul külla tulla, et
plaadilt üheskoos ooperit algusest lõpuni kuulata. Oti kodused
koosviibimised olid suurejoonelised, alustades muusikast ja lõpetades
pakutavate hõrgutistega. “Juba Oti peale vaadates sai aru, et ta
on tohutu gurmaan,” jutustab Radsin. “Tema küllakutsed ei
olnud niisugused, et teeme võileiva – ta rääkis alati
nagu korralikus Inglise majas, mis menüüks on ja mis õhtu
jooksul tuleb. Mul ei tule küll meelde, et ta oleks mingit tohutut praadi
või asja ise valmistanud, aga ta valis väga oskuslikult komponente
ja õhtu algaski siis köögis hea muusika saatel söögi
tegemisega. Ta võis mitu tundi köögis kamandada – see
talle meeldis. Et mis sa koorid, nii ei koorita õuna, või umbes
nii. Aga tegelikult see protsess meeldis talle ja ta ei armastanud gurmaanlust
selles peenutsemise mõttes, et kõik peab olema väga kaunilt
serveeritud, vaid et komponendid pidid olema sellised, mis tema jaoks midagi
tähendasid.”
Vahel, kui Ott üksi kodus
süüa tegi, sai Radsin ootamatuid telefonikõnesid, sest
köögis askeldaja vajas kiirkorras abi kastmete ABCs. “Kas tead,
mis käib lõhekastme sisse?” uuris Ott pikema sissejuhatuseta.
“Mul on praegu külmkapp lahti. Ühesõnaga, mul on selline
pudel, selline pudel ja selline pudel, segasin kokku ja maitsesin, aga see ei
olnud maitsev. Millega saaks selle niisuguseks hapukaks?”
Ükskord tekkis neil telefonis vaidlus, kuidas saaks grillitud kana peale
roosa kastme. Lõpuks Radsin ütles, et pangu majoneesi sisse
ketšupit. “Nii labane see ongi või? Oota nüüd
toru otsas.” Ott segas Bulgaaria ketšupi majoneesiga kokku,
maitses ja voilà! “Ongi tuttav maitse, las jääb nii, aga
väga labane küll.”
Komandeeringutes käies oli
Otile väga oluline, et õhtusöök toimuks tsiviliseeritud
inimeste kombel restoranis, meenutab Radsin. “Teda ei saanud
nõusse sellega, et lähme, võtame hotellipuhvetist keedetud
muna või õhtuks kuskilt sinise kana. Pidi minema restorani ja ta
oli helde, nähes, et töökaaslased on kitsikuses.” Koos
Otiga oli peale režissööri komandeeringus alati kaasas ka operaator
ning helimees ja kui viimased kolm restoranis menüüd lugedes juba
esimeste lehekülgede juures pobisema hakkasid, et tegelikult ei olegi
kõht tühi ja ega õieti tahagi midagi, et võtaks
lihtsalt küüslauguleivad ja salati, siis ei häbenenud Ott
teatada: “Võta, mis tahad, ma panen puuduva raha juurde.”
“Mõni mees solvus selle peale, sest see tundus
ülbitsemise ja laiamisena,” sõnab Radsin, “aga
tegelikult ta tahtis ise nautida ja püüdis seda võimaldada ka
teistele. Mitte nii, et tellin märkamatult laua ja maksan selle nurga taga
kinni – selliseid žeste ta ei teinud. Ta alati ärgitas inimesi
püüdlema parema poole, avama menüü järgmist
lehekülge, mitte jääma esimese juurde.”
Reitelmanngi möönab, et paljudele mõjus Oti bravuurikas k
äitumine primadonnatsemisena. “Ma arvan, et ta võttis Venemaa
staaridelt šnitti.” Meenutades kas või kuulsat dialoogi
(täpsem oleks vahest öelda monoloogi) Oti ja telemaja kohviku
baaridaami vahel.
Nii kui Ott uksest sisse astus, kõlas
koolitatud hääl üle ruumi teises seinas oleva leti poole:
“Proua Schmidt! Kuidas täna kohv on?”
Oli
üldteada, et Ott nimetas suures pütis loksuvat vedelikku, mis oli
saadud väikese nutsaku kohvipuru mitmekordse läbiloputamise teel,
kaltsukohviks. Proua Schmidt ei solvunud, muheles vaid, sest see oli tema ja
Oti vaheline vaimukas lõõp. Reitelmann pakub aga, et kui keegi
võõras oleks situatsiooni pealt näinud, oleks too
ilmtingimata arvanud, et telestaar läks üle viisakuse piiri.
Kui poleks olnud hädavajalik, vaevalt et Ott üldse üle
telemaja kohviku ukse oleks astunud. Parema meelega lõunastanuks ta
mõnes peenes restoranis, kuhu ühegi lihtsureliku jalg iial ei satu.
“Mulle jäi mulje, et ta püüdis erakordsust tekitada nii
palju kui võimalik ja üritas hoida enda ümber staari
oreooli,” räägib Reitelmann. “Aga Eestis ei ole
võimalik staar olla. Sa võid olla kümme Urmas Otti, aga ikka
tuleb mingi ahv juurde, et kuule, Urmas, sa oleks võinud seda ka
Savisaare käest küsida.
Aga see ei käi ju
staarikultusega kokku. Venemaal on teine lugu: inimesed tulevad tänaval
vastu ja koogutavad. Venemaal ei tule kõne allagi, et tavaline inimene
satub mõne staari, kuulsuse või aadliku seltskonda ilma
kutsumata. Eestis aga ei ole kinniseid klubisid ega kuulsuste poode. Puudub
eksklusiivsus.”
“Vaevalt et ta hommikul peeglisse
vaadates endale ütles: “Tere hommikust, staar!”,” arvab
Radsin.
“Ta lihtsalt tahtis elada nagu staar ja nii palju,
kui ta sai, ta seda ka endale võimaldas. Ta oli inimene, kes
mõtles, et on parem kolm nädalat vähem reisil, aga need viis
või kümme päeva ööbib sellises hotellis, nagu tahab.
Ta tahtis alati hästi elada ja hästi teenida.”
1995.
aasta saates “Tarmo album” vastas Ott Tarmo Pihlapile
eluväärtuste teemal nii: “Kui sa tahad elada kvaliteetset elu,
siis see maksab. Kui sa tahad kuulata kvaliteetset muusikat, loomulikult see
maksab. Mis sind huvitab, et kust raha saadakse selleks?”
Tarmo Pihlap: “No nagu sina kõigilt küsid.”
Urmas Ott: “No Tarts... Kõigepealt tuleb kokkuhoidlikult
elada.”
Tarmo Pihlap: “Ütled sina!”
Urmas Ott: “Ei saa priisata. Ma elan väga tagasihoidlikult, aga
võin endale siiski ühte-teist lubada.
Kas või
osta seesama plaat, selle asemel et osta mingisugused ... no ma ei tea, mingi
muu asi.
Selles suhtes ma elan väga tagasihoidlikult. Elu on
lühike ja tuleb püüda elada nii, et sellest on ka naudingut. Nii
on asjal mõtet.”
Et naudingut mitte rikkuda, eelistas
Ott Reitelmanni sõnul rahvarohkeid kohti külastada muul ajal kui
pööbel. Raamatupoodi läks Ott vahetult enne selle uste
sulgemist. Ta ajas Mercedese Draamateatri vastas oleva Rahva Raamatu ette ja
sisenes elegantselt poodi hetkel, mil viimaseid uudistajaid välja
kupatati.
Mercedese, muide, ostis Ott osalt seetõttu, et BMW
esinduses töötasid ebaviisakad molkused.
BMWsid
müüdi toona Rocca al Mares asuvas kolmnurkses majas. Ott astus sisse,
käis ringi, aga ei näinud mitte ühtegi automüüjat.
Hoolimata sellest, et tegu oli tööpäevaga, polnud seal mitte
kedagi. Lõpuks il
mus kusagilt välja üks sell, näppude vahel rasvane pirukas, ja
küsis kahe ampsu vahelt: “Kas on mingi mure vä?”
“Kindlasti mitte,” vastas Ott, kes ei söandanud ometi hakata
teise inimese pirukasöömist katkestama. Ta keeras kannapealt ringi ja
ostis veerand tundi hiljem endale Mercedese. Alles palju hiljem, paar
aastat enne surma, lahtus Oti viha ning ta soetas endale BMW.
Otile
glamuurset elu võimaldanud loominguliste õhtute esinemisgraafik
läks lõpuks nii tihedaks, et ta oli sunnitud 1991. aastal AKst
lahkuma. Sel ajal vanemtoimetajana töötanud Heimar Lenk ütleb,
et Oti hea elu tekitas kadedust ja ehkki oleks ju saanud graafikuid ümber
tõsta ja nihutada, poleks seda ühel hetkel lihtsalt tahetud
teha.
Kogu rikkus, mis Otil õnnestus rublaajal teenida,
jäi sõber Peeter Saarepi teada talle alles ka pärast
rahavahetust, sest tutvuste kaudu leidis Ott võimaluse, kuidas
tavainimestele eraldatava 150 krooni piirist ei saanud piirang talle.
Urmas Ott.
“Teletähe lugu”
“Teletähe lugu”
- autorid: Marii Karell, Helen Eelrand, Igor Taro, Siim Saidla
- 176 lk
- hind poes: 199 kr
- ilmumisaeg: märts 2009
- kirjastaja: Fookus Meedia