13.03.2009, 00:00
Põlvamaa metsa imelised kommid
Ekspress käis kurval ja raskel ajal õppimas, kuidas Lõuna-Eestis paksu metsa sees valmib edukas imetoode: tervisele kasulik komm!
Pisike tootmisköök Põlvamaal Kõllestes Kure-Vaese
talus. Ümberringi puha mets – nii et mõnikord pimedas ei
leia Imre Sokk (37) ise ka õiget teeotsa üles.
“Ajalehe tellisin ka sellepärast, et postiljon käib hommikul
džiibiga ja...”
Sokk songerdab šokolaadi täis
alumiiniumkausis, käed paljad ja triiksärgi nööbid poolde
rinda lahti.
“...käib ja laseb talvel roopad ette! Mul kohe
teine asi sõita!”
Imre Sokul on huvitav suujoon –
peaaegu kunagi pole see päris sirge. Ikka kisuvad suunurgad
ülespoole.
“Nii. Siin on sulle kindad!”
Hakkame komme tegema. Sikutan lateksist sõrmikud
kätte, Imre Sokk mökerdab endiselt ilma.
“Ma
ütlen selle kohta nii: meil on käsitöö –
järelikult tuleb teha käte, mitte kinnastega!”
Sokk
on üldse rutiinivabade lahenduste mees. Paari aasta eest jättis ta
katki metsa- ja kinnisvaraäri ja lükkas koos ammuse kamraadi Heinar
Väljakuga käima Kõlleste Kommimeistrid.
Töökoja, kus kuueliikmeline naiskond paneb kommide ja
šokolaadi sisse muuhulgas õietolmu ja taruvaiku. Selle
tagajärjel on:
- tervislikud šokolaadid seni tagasi lükanud ainult kaks apteeki;
- hirmsa kilohinnaga komme müüdud eduka nišikaubana nii Soomes kui ka Lätis; sihiks on võetud ka Vene turg;
- Kõllestesse aeg-ajalt helistanud pianist Ralf Taal, näitleja Katrin Karisma või sportlik laulumees Erich Krieger isiklikult – kõik küsivad kommi;
- meistrid ise sättimas töökorda uut ja suuremat tootmiskööki Võrus ning
- Imre Sokul enesel kaelas ainult autoliising!
Ainuke spetsiifiline tööriist
Kommimeistrite köögis on tempereerimisvann – suur ja kandiline,
selleks, et šokolaad parajalt ära sulatada.
Aga ka selle
asemel saab edukalt kasutada ehituspoest ostetud fööni.
“Ma ei kujuta ette – palju näiteks Kalevil see uus liin
maksis...”
Sokk õõtsutab rohekassinist puhurit
aeglaselt kausi kohal edasi-tagasi. Kohvikoorega segatud
šokolaadigraanulid (peen ja kallis Belgia kraam) sulavad.
“...Aga see ongi majanduskriisi põhjus. Ülelaiendamine!
Ettevõtetes osteti seadmeid, millega saaks rohkem toota – ja
praegu töötavad need 10protsendilise jõudlusega.”
Kommimeistritel endil on lugu lihtne: püsikulud on madalad, laene
pole ning kui häda käes, tõmbab Sokk tootmise alla. Tulemuseks
on lihtsalt väiksem kasum.
(Siiski, seda Sokk ei salga, et tema
eesmärk on tervisliku šokolaadiga ikkagi raha teha. “Ma
arvan, et see hakkab teenima päris hästi.” Suujoon kisub
jälle kumeraks. “Ütleme nii: suurusjärk on
lõpmatus!”)
“Nii. Mida me paneme?”
Sokk piidleb suurte värviliste purkidega maitseaineriiulit.
“Kadakamarjad!
Läheb sisse!”
Lisaks
meetoodetele on Kõllestes šokolaadi sisse pandud ka muud
looduslikku kraami: küüslauku, sibulat, katsetatud on isegi
seapekiga. Ideede genereerimise ainus teaduslik meetod on inspiratiivsed
jalutuskäigud suurte kaupluste maitseaineleti ette.
“Mäletad, Imre, kuidas oli kõrvitsaseemnetega?”
See on müügijuht Leo Kütt, kes sekkub, punane
dressipluus seljas ja hall vunts nina all.
Kütt:
“Sa vist tõid neid niisama
nosimiseks. Ja samamoodi rukkileivaga – oli mingi sünnipäev
ja...&am
p;rd
quo;
Sokk
: “Noh, leib vedeles laua peal, ma
vaatasin, et hea küll, ära riivida ja läheb sisse.”
Kütt:
“On küsitud, et miks te ei tee
tšillipiprast...”
Sokk:
“Aga see
on juba olemas! Me ei kopeeri teisi. Ja tundub, et seni ka ei kopeerita meid.
Selline viisakus on säilinud.”
Sokk mõtleb.
“Aga kurat. Proovisime sõiraga. Täiesti maitsetu
läga! Ja teine asi on ingver – no mulle kohe üldse ei
meeldi!”
Retseptid on Kõllestes ikka Imre
Soku rida. Toodangu – nii 150 kilo päevas – vormivad valmis
kuus naist.
Kindel tööjaotus neil puudub; küll on
kujunenud nii, et täidised segab tavaliselt kokku punaste juuste ja suurte
värvitud silmadega Maimu. Ja kui hommikuti üheskoos Põlvast
tööle sõidetakse, on “juhtivtöötaja”
– ehk roolis – Sirje.
“Oi! Mõnikord on nii
libe. No ei saa tulla üle neljakümne.” Sirje naerab
lõbusalt. “Aga – liivaämber on pagasnikus ja eks siis
vahepeal naised lükkavad!”
Ja kui Sokul oli tarvis
Võrus uut tootmishoonet korda sättida, tegid naised
maalritöid, nii et polnud asigi.
Sirje: “Remonti on ikka
kodus ise tehtud! Teate. Elus on kõike ette tulnud. Meie naised ei
põlga ühtki tööd!”
Imre Sokk on
sirgjooneline mees. Kui asjad ei toimi, siis nii ütlebki. Detsembris
– kõige kibedamal tööajal – ei taha naistelt
kuulda mingit kaeblemist. Otsesõnu kiitma ka ei kipu.
Viigi:
“Ega ta, jah... Ei oska kiitust sõnadesse panna!”
Küll võib Imre naistele kala suitsutada. Ja jõuluks
valmistada peene täidetud pardi.
“Üht asja ma
ütlen. Ilma alkoholita...” Sokk seisab uuesti riiuli ees –
seekord pilk värvilistel korgiga pudelitel.
“...On kommid
prügimäekraam. Tahvlite puhul me seda muidugi ei kasuta. Aga siin on
alkohol ülioluline!”
Ta kallab vedela šokolaadi
sisse sortsu viskit. Alkohol ja šokolaad on ühtlasi ainsad
komponendid, mille lisamine käib apteekri täpsusega.
“Päris kiviraiumist siin muidugi ei toimu.” Soku suujoon
kisub jälle kumeraks. “Aga näiteks õietolmu protsendid
šokolaaditahvlites – need on täiesti õhust
võetud!”
Teistmoodi ei saagi: kes tahaks asja
formaalsemaks ajada, see peaks ära tõestama ka õietolmu ja
šokolaadi tervisliku koosmõju.
Seni tuleb meilgi
rahulduda lihtlabase empiirikaga, mille kohaselt leidub perearste, kes on
Kõlleste šokolaadi abiga lapse allergiast terveks ravinud. Ning
et kommimeistritest ei mäleta keegi, mida tähendab
külmetushaiguse eest saadud sinine leht.
Ikkagi –
ei saa mööda asjaolust, et Kõlleste maiustused on
võrdlemisi kallid.
Sokk:
“Muidugi.
Suured ketid ajavad taga odavust. Meil on...”
Kütt
: “Käsitöö! See ajab hinna
kõrgeks. Poed tahavad meie toodangut panna võrdseks Kalevi
šokolaadiga...”
Sokk:
“Mis on ka
normaalne! Võtame Poola tomatid. Ma ise tahan ka tomatit osta viie,
mitte viieteistkümne krooniga kilost.”
Kütt:
“...Aga meie eesmärk polegi Kaleviga
konkureerida. Kalev teeb traditsioonilsi häid šokolaade. Meie teeme
nišitooteid!”
Igal juhul vähemasti
kommitöökoja naistele ei paku harilik taimerasvašokolaad ammu
mingit huvi.
Aga tõe huvides olgu siiski öeldud, et
ühispidudel on šokolaadi asemel peamine artikkel hoopis
heeringas.
Nii. Mäkerdan oma “komme” –
suuri ja talupoeglikult asümmeetrilisi plönne –
šokolaadikastmes. Järgmine samm on lihtsalt panna need
külmkappi tahenema.
“See ongi nagu mängimine!”
seletab Sokk. Ja räägib, et tema esmane väljaõpe kestnud
poolteist tundi.
Mul on tähtis, aga ettevaatlik küsimus.
“Kas sa pole mõelnud, et – noh, suur mees, teeks parem
midagi...”
Sokk:
“Noh. Nagu raadio
hommikuprogrammis naerdi, et Tartu Rimis töötab meessoost
kassapidaja. Kurat. Meil on siin ka naistraktoriste ja...”
Ta võtab endale mõttepausi.
“Peaasi, et
inimene leiab endale väljakutse! Ja palju meil on näiteks naissoost
kokkasid, restoranides või televiisoris?”
Fotograaf
Lauri torkab vahele: Lilian Kosenkranius.
“Jah...”
Soku suu kisub jälle nurkadest ülespoole. Kergelt.
“Ükskord ma isegi püüdsin teha tema järgi, aga minu
meelest ei tulnud midagi välja.”
Säilitusaineid Kõllestes toodetav šokolaad ei sisalda. Aga
mahe- ega ökotunnust kommimeistritel pole.
“Nojah, see
ökohullus... Näiteks mina ei loe kunagi poes pakendeid! Mida ilusam
ja värvilisem, seda parem. Ei tea mina, kas pärast hakkab laip
helendama või...”
Sokk naerab ja mõtleb
hetke.
“Muidugi on hea, kui su toodang on puhas. Aga selline
liigne radikaalsus mulle ei meeldi.”
Ja ta räägib
hiljuti nähtud telesaatest “Top Gear”, mille järgi rong
kulutab rohkem kütust, kui kulutaksid reisijad autoga sõites. Ja
kiirrong neelab veel rohkem kui lennuk.
“Järeldati, et
auto on kõige ökonoomsem sõiduriist! Ökohullusega on
samamoodi: mahepõllumees võib ju ka teatud kogustes
väetiseid kasutada. Tähendab, see on ikka selline
näiline.
Meil pole vahet, kas käivad kontrollid või
mitte – ikka toimub kõik ühtmoodi.”
Suur ja lopergune kadakamarjadega pralineekompvek “Kohmakas Mart”
- Ajada keema 70 g kohvikoort.
- Sulatada sinna sisse 250 g piimašokolaadi – meil peen ja kallis Belgia kraam.
- Lasta segul jahtuda 30 kraadini ja lisada 40 g viskit (Sokk: “Kõige parem on just odav viski. Thompson!”)
- Lisada pool peotäit peeneks hakitud kadakamarju, 100 g hakitud kreeka pähkleid ja paksendamiseks kookoshelbeid. Korralikult segada – ja siis 10 minutiks külmkappi.
- Kui segu tundub mätsimiseks paras, pläkerdada sellest suured ja kohmakad tombud ja kasta šokolaadikastmesse (mis tuleb koorest ja piimašokolaadist eraldi juurde teha).
- Seejärel vabalt valitud garneering: arahhis, pähkel või tume šokolaad. Nii. Uuesti külma – ja kui ära tahenevad, ongi valmis (vaata pilti)!