Valge triiksärgi ja sinise
siidilipsuga noorema põlvkonna ärihai tõuseb läptopi
tagant ning sikutab halli ribikardinat, sest kevadiselt ere päike paistab
otse silma.
Ettevõtja silmad välguvad lõbusalt,
kui ta kuuleb, et Ekspressi huvitavad šaakalid ehk ettevõtjad,
kes valmistuvad majanduskriisist haavatud ettevõtete ja odavneva
kinnisvara ülevõtmiseks. “Eks ma püüan ise ka nende
šaakalite seas olla!”
Kriisi
puhkedes lõhkes ärimudel, kus ettevõtjad maksid laene
tagasi üha uute laenude võtmisega, sest nende firmad laienesid
hoogsalt ja vajasid pidevalt värsket raha juurde. Praegu kukub
müük kokku ning pangad nõuavad laene tagasi.
Hädas on eeskätt ettevõtjad:
- kelle varade seas
laiutab mõni hiiglaslik, kuid tühi büroohoone või
pooleliolev ehitus;
- kelle laohooned on täis kaupu, mida
tööpuudusest hirmunud rahvas enam ei vaja;
- kes on
teinud mõttetult kalli ostu, millest pole
kasu töötajatele palga maksmisel.
Üha
olulisemaks muutub sularaha, mida ärimehed on hakanud kutsuma isekeskis
“vedelaks”.
Ärimees lonksab klaasist vett, suunab
pilgu unistavalt kontori seinale ja ütleb pärast hetkelist pausi laia
naeratusega, et tema pundil on kõrvale pandud piisavalt sularaha ehk
“vedelat”, sada miljonit ja rohkemgi veel.
Ta kavatseb
majanduskriisist tulu lõigata, nagu veel vähemalt 20–30 punti
ettevõtjaid. Laias laastus jagunevad nad neljaks.
Kõigepealt jõukad endised firmaomanikud.
Nad müüsid oma ettevõtted viimase paari aasta
jooksul ega investeerinud saadud raha aktsiatesse või matnud
kinnisvarasse.
Teiseks püstirikkad Skandinaavia fondid, mis
otsivad tulusaid investeerimisobjekte.
Kolmas rühm ei oma
märkimisväärset isiklikku vara, kuid kompenseerib seda
agressiivsusega. Need on keskeltläbi 30aastased finantstegelased ja
advokaadid, kel ahnust, teadmisi ja sidemeid.
Neljandaks
ettevõtete tegevjuhid, aga ka hakkajad spetsialistid. Kui omanik
kõigele käega lööb, tekib neil võimalus firma
ülevõtmiseks (management buy-out). Ka pangale on kasulikum
ettevõtte jätkamine kui selle lihtsalt pankrotti laskmine.
Arvatavasti juba tänavu sügisel hakkavad šaakalid
Eestis vara ümber jaotama. “Omanikku võib vahetada isegi iga
neljas firma, sealhulgas väga suured ettevõtted,” usub
üks tegija.
Praegu eelistavad šaakalid kannatlikult
oodata, sest peavad hindu liiga kõrgeks. “Kui osta tänavu 30
miljoni kroonine firma, võib selle hea õnne korral viie aasta
pärast 300 miljoni krooniga edasi müüa.”
1 000 000 000 ehk miljard krooni hinnati buumi ajal teise karastunud
ettevõtja “väärtuseks”. Ta töötas
üles tuntud firma, kuid siis puhkes terav tüli äripartneriga.
“Tahab mulle porgandit perse pista!” kirub mees selja
taga oma kompanjoni. Ta tunnistab, et tahab kõige ehedama
röövkapitalisti kombel firma üle võtta. Praegu käib
ta mööda linna rahakaid kambajõmme otsimas. Hetk on soodne,
sest äripartner on finantsiliselt väga nõrgas seisus,
“kohe täitsa külili”.
Raha hankimine on
tänapäeva Eestis üha keerulisem. Pankiirid on kitsid ja ajavad
normatiivides n&
auml;puga rida. Varem laenasid sõbrad, nagu Oliver Kruuda ja
Märt Vooglaid, üksteisele miljoneid ausõna peale.
Uue trendina nõutakse ka ammustelt tuttavatelt tagatist. Selliste
tänavalaenude intress on räige, 3–5 protsenti kuus.
Uue tegijana annab laenu 64aastane endine köögiviljakasvataja
Johannes Valk. Aasta tagasi müüs ta Laheotsa talu maha ja on
nüüd väga “vedelas”. Muide, juba nõukogude
ajal oli Valgul nii palju sularaha, et peitis rublasid kolmeliitriste purkidega
peenardesse.
“Laenu andmine pole muidugi suur kunst,”
ütleb üks ärimees. “Küsimus on, kas sellise laenu ka
tagasi saab.”
Näiteks Toomas Tool nõuab enne laenu
andmist, et rahasoovija kirjutaks oma vara tema nimele.
Maksad
laenu ära, saad ka oma vara tagasi.
Toolilt võtnud
laenu Alta Capitali omanik Indrek Rahumaa. 2007. aastal lubas Rahumaa osta
Kalevi kommivabriku ja Tere piimatööstuse ning sai selle plaani eest
Äripäevalt aasta ärimehe tiitli.
Erinevalt paljudest
teistest ei paista Toolil rahast puudust olevat. Enne augustikuist Vene-Gruusia
sõda olevat ta investeerinud Thbilisisse üle saja miljoni
krooni. Kust ja kuidas Tool ise raha hangib, on suur mõistatus.
2 800 000 000 ehk 2,8 miljardit krooni seisab Ida-Euroopasse
investeeriva Rootsi börsifirma East Capital Explorer
arvel. Ettevõtet kamandab Tallinna börsi kunagine tegevjuht
Gert Tiivas.
On reede ehk Tiivase Tallinnas töötamise
päev. Ta on just tulnud ärilõunalt, võtab peene
triibuga pintsaku seljast, ristab käed mõnuga pea kohal ja naerab
rahulolevalt: “See on mõnevõrra unikaalne situatsioon siin
piirkonnas, et meil on nii palju sularaha. Möödunud aastal oli
küll palju kiusatusi.
Vedas, et me ei hakanud tormama.”
East Capital ei kuulu enda väitel šaakalite sekka.
“Me otsime tugevaid ettevõtteid, kuhu investeerida. Me oleme
finantsinvestorid. Me ei hakka ise kedagi üle võtma ega kuskilt
kedagi ära ajama,” ütleb Tiivas.
Nii Tiivas kui ka
temasugused välisraha vahendajad saavad alalõpmata
appihüüdeid. Jänni jäänud
arendajad püüavad müüa üleliigset kinnisvara
või muud “kola”. Tiivas viskab nalja, et “peaks tegema
spämmiaadressi, et nende käest pääseda”.
Ühtki mõistlikku ettepanekut Tiivas tagasi ei lükka, kuid
temagi ootab. Täna veel ei õnnestu tal oma
Stockholmi ülemustele Eesti projekte “maha müüa”.
Meie hinnad on kukkunud vaid paarkümmend protsenti. Seda on
kõvasti vähem kui Ukrainas, Poolas, Venemaal ja isegi Rootsis, kus
on lisaks varade hinna langusele ka rahvusvaluutade väärtus
kõvasti kukkunud.
“Reaalne võimalus, et me
midagi lähiajal Baltikumis ostame, on kaduvväike,” ütleb
Tiivas.
“Väljastpoolt vaadates ei ole hinnad Eestis
üldse alla läinud. Baltikumi vaadatakse mõnikord isegi
skeptilisemalt kui Ukrainat või Venemaad. Tundub, et seal on halvim juba
juhtunud. Meil aga alles oodatakse, mis edasi saab.”
Juba
sügisel 2007 Ameerikas ja mujal maailmas East Capital Exploreri
esmaemissiooni müües tunnetas Tiivas teravalt umbusku Baltikumi
suhtes. Investorid pärisid muudkui meie olukorra ja tuleviku kohta.
Lõpuks tõmbas Tiivas Baltikumi puudutava lehekülje oma firma
tutvustusest lihtsalt välja.
36 000 000 000 ehk 36
miljardi kroonini võib ulatu
da Eesti pankade kogukaotus lähiaastatel. Seda juhul, kui meil läheb
olukord sama hulluks nagu Rootsis üheksakümnendate alguses.
Sellist slaidi näitas möödunud kuul konverentsil
“Majandusmajakas” seinal Eesti üks nutikamaid
analüütikuid, investeerimispankur Veikko Maripuu.
“Oluline on, et saaksime teada, kui palju on finantsasutustel veel
toksilist vara. Keegi ei tea, millised probleemid pankades veel
eksisteerivad,” kuulutas Maripuu kõnepuldist ja hoiatas: “Ma
arvan, et meil seisavad ees veel raskemad ajad.”
Riikliku
ekspordiagentuuri Kredex juhataja Andrus Treier rääkis, et Eesti
ühe suurema ja olulisema ettevõtte Tallink uued kruiisilaevad on
ostetud Soome ja Itaalia riigi garantiidega, sest “ostja bilanss on
nõrk”.
Hansapanga endine pealik Indrek Neivelt ennustas
suuremat sorti varade ümberjaotamist. Müüki ei lähe mitte
ainult eestlastele kuuluvad ettevõtted, vaid ka rahvusvaheliste firmade
Eesti tütred.
“Miks peaks Postimees kuuluma
norrakatele?” küsis Neivelt. “Kuni pankadeni välja. Ei
maksa välistada, et keegi müüb isegi panga tagasi.”
1 000 000 ehk miljoni krooni osutumine äris suureks rahaks
võib tulla paljudele eestlastele üllatusena. Veel aasta tagasi
ei saanud selle eest Tallinnas korteritki osta. Mida saaks täna
vaba miljoni krooniga peale hakata?
“Kui sa viitsid ise
palju tööd teha, saad sa miljoni krooniga võtta üle
sajamiljonilise käibega ettevõtte,” selgitab üks
šaakal.
Tõsi, miljoni krooni eest pole
võimalik omandada õitsvat firmat. Küll võib selle
eest saada raskustes ettevõtte aktsiate kontrollpaki ehk vähemalt
51protsendilise osaluse.
Uus suuraktsionär peab hakkama
laenude tagasimaksmisega hätta jäänud ettevõtte
tööd ise ümber korraldama. Tuleb päästa see osa
ärist, mis reaalset raha sisse toob. Ülejäänu
tuleb külmavereliselt korstnasse kirjutada.
Uustulnukal
on seda hulga lihtsam teha kui ettevõtte senisel omanikul. Teda ei seo
staažikate töötajatega emotsionaalsed suhted. See muudab nii
palkade vähendamise kui ka vallandamise lihtsamaks.
Järgnevatel kuudel algav Suur Omandi Ümberjagamine loob
eestlastele enneolematuid võimalusi. Kas tasub oodata enda
koondamist või järjekordset palgakärbet, kui on
võimalus ise proovida kätt ettevõtjana?
Kellel on käsi kullas?
Valik võimalikke šaakaleid
Toomas Peek
Eelmise kriisi ajal võtsid pangad temaltl Levicomi tasuta käest, teab, kuidas tegutseda.
Tiina Mõis
Hansapanga endine pearaamatupidaja, kes müüs suure kasuga panga aktsiad.
Mati Polli jt Sylvesteri endised omanikud
Loodavad saada riigilt tagasi kümneid miljoneid kroone tulumaksuna kinni peetud raha.
Toonart Rääsk
Sama salapärane kinnisvarahai nagu Toomas Tool.
Carmen Kass
Endine supermodell, kel olevat 100 miljonit krooni vaba raha.
Urmas Sõõrumaa
Mattis raha kvaliteetkinnisvarasse. Kas Väo elektrijaama müük osutub tema rahalaevaks?
Skype'i-poisid
Neli programmeerijat teenisid Skype'i müügiga 1,6 miljardit krooni, mis pole veel otsas.
Marcel Vichmann
Teenis kobedalt osaluse müügist naftafirmas E.O.S, aga maksis üle Rävala 8 maja eest.
Arti Arakas
Suutis müüa osaluse Arco Varas, kui see veel midagi väärt oli. Valmistub majade osturalliks.
Kellel on perse mullas?
Valik võimalikke ohvreid
Guido Sammelselg ja Norby Telecom
Traadita interneti Wimax pakkuja müüb jupikaupa maha oma kunstikogu. Raivo Vare nõuab tema kui eraisiku pankrotti.
Andres Järving ja Süda Maja
Lubas ehitada Rae valda 85 hektarise äripargi. Veebruaris ei suutnud tagasi maksta ligi 80 miljoni krooni eest võlakirju.
Alo Lillepea ja Q-Vara
Külvas Swedpanga, Carmen Kassi ja GILDi raha maatükkidesse ja majadesse Eestist Bulgaariani. Pankrotiohus.
Indrek Rahumaa ja Alta Capital
Enneaegne šaakal. Ostis üle Euroopa kokku suurfirmasid, aga võõra rahaga ja liig kallilt. Raskustes laenude pikendamisel.
Rain Tamm ja GILD
Pani Balti rikaste raha projektidesse, mis tõid algul suurt tulu. Praegu saaks neist lahti vaid võileivahinnaga.
X-faktor
Valik tegelasi, kes hoiavad raha välismaal
Toomas Tool
TV ilmatüdruku Mari Uusõue kosinud Tooli äridest pole suurt teada, kuid teda peetakse väga rikkaks.
Hillar Teder
Ukrainasse kaubanduskeskuste rajaja levitab juttu, et talle on jäänud vaid mõned miljonid kroonid. Tuttavad seda ei usu.