Lugemisriistad ja digiraamatukogud

Kodune raamatukogu piirab inimese vabadust. Ta seob su kõigepealt minevikuga, mida võib-olla enam meenutada ei taheta. Ja teisalt aheldavad raamatud su elukoha külge, sest pole midagi tülikamat kui suure raamatukogu kolimine. Moodsale, paindlikule, mobiilsele, pidevalt ümberõppivale ja uute väljakutsetega kohanduvale inimesele võivad raamatud olla tõeliseks ristiks kaelas.

Raamatute talumatu raskus on probleemiks ka sellele väikesele osale inimestest, kelle töö seisneb nende uurimises, puurimises ja võrdlemises, et toota juurde ­uusi raamatuid. Nemad sõltuvad peamiselt avalikest raamatukogudest, aga need jätavad alati tunde, et kõige ahvatlevamad ja vajalikumad köited on just need, mis on välja laenatud või asuvad teises linnas ja riigis.

Lahendust neile muredele pakuvad elektroonsed lugemisseadmed ja digiraamatukogud. Muidugi jääb teatav osa inimesi ehk bibliofiilid ikka raamatute kui omamoodi auraga füüsiliste esemete kütke, nii nagu filatelistide ja numismaatikute jaoks ei ole kirjamargid ja mündid lihtsalt asendatavad maksevahendid, vaid väärtused iseeneses. Meedium on igal juhul natukene ka message.

Minul endal otsest kogemust spetsiaalsete elektroonsete lugemisseadmetega veel ei ole. Läpaka ekraan sobib parimal juhul ajakirjanduse ja teatmeteoste tarbimiseks. Isegi Bill Gates on tunnistanud, et üle kuueleheküljelise teksti prindib ta enne lugemist välja. Samas on Sony ja Amazoni moodsate lugemisseadmete kasutajasõbralikkust päris kõrgelt kiidetud. Siiski on praegu veel otsingute aeg ja kellelgi pole õiget pilti, milline saab olema lugemisseadme standard ja mis lisa­funktsioone ta veel täitma hakkab. Teine küsimus on see,  m i d a  nende seadmetega siis lugeda.

Võrgupood Amazon reklaamib, et lugemisseadmega Kindle2 käib kaasas ligipääs üle 245 000 raamatule.  Muidugi käib jutt esmajoones ingliskeelsetest raamatutest ja need ei pruugi eestlasele eriti korda minna. Kuid eestikeelse kirjanduse lugejal ei ole uutest lugemisseadmetest suurt abi, kuigi võiks ju olla. Isegi autoriõigus siin suureks takistuseks ei ole. Mingil veidral põhjusel ja ilma avaliku aruteluta pikendati 1990. aastate keskel autoriõiguste kehtivusaega 70 aastale pärast autori surma. Sellegipoolest võiksid Eduard Vilde (surn 1933) kogutud teosed juba praegu võrgust mahalaetavad olla ning Tammsaare (surn 1940) järgmisest aastast. Näib, et praegu tegeleb kõige hoogsamalt kirjavara digiteerimisega Eesti Kirjandusmuuseum, mille leheküljelt

http://kreutzwald.kirmus.ee

/ võib näiteks juba “lehitseda” Noor-Eesti albumeid ja ajakirju. Kahjuks ei ole kõik need tekstid veel tekstina otsitavad, aga mõni on. Kui ma ei eksi, siis gooti kirja lugemist ei ole targad masinad veel ära õppinudki. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi projekt Digar (

http://digar.nlib.ee

/) näib olevat veel üpris kaootilises seisus. Samas pääseb sealtkaudu ligi näiteks kogu Kaplinski luulele. Digiteeritud eesti ajalehtede kogu (

http://dea.nlib.ee

/) on huvilisele tõeline kullaauk, aga kahjuks on needki tekstid talletatud üksnes pildina ning fraase sealt otsida ei saa. Omaette probleem on see, kas ja kuidas need eestikeelse kirjasõna digiteerimise vallas astutud sammud hakkavad ühilduma turule jõudvate eletrooniliste lugemisseadmetega.

Superdigiraamatukogu loomises on kõige kaugemale jõudnud tarkvarafima Google ning autoriõiguste küsimuses on ta saanud USA autorite ja kirjastajatega kokkuleppele (mis Berni konventsiooni kaudu laieneb üle maailma). Google on digiteerinud üle 7 miljoni köite ja nüüd plaanib ta hakata muutma kättesaadavaks ka autoriõiguste alla kuuluvaid, kuid läbimüüdud raamatuid. Näib, et kogu ettevõtmine jääb esialgu USA piiresse. See tähendab, et autoriõiguste alla kuuluvaid raamatuid eesti lugeja Google’ist lähiaastail lugeda ei saa. Samas leidub Google’i digikogus ka eesti autorite teoseid (nt nõukogudeaegne “Eesti kirjanduse ajalugu” on seal tervikuna või osaliselt olemas).

Google lubab autoritele, kelle raamat või raamatuosa on neil digiteeritud, maksta kompensatsiooni 60 dollarit raamatu pealt. Selleks peab autor end enne 5. jaanuari 2010 registreerima aadressil www.googlebooksettlement.com. Tõenäosus oma raamatut Google’ist leida ei ole siiski suur.

Avastasin, et näiteks minu nimega on nende andmebaasis seotud 14 raamatut ja raamatuosa, aga ainult ühe juurde tekkis märge, et see võib olla digiteeritud.  Kes mingi hinna eest ei taha lubada, et Google’i andmebaas tema teoseid näitama hakkab, peaks sellest samal võrguaadressil enne 5. maid teada andma. Niisugune asjaajamisviis, kus autor peab teatama, kui ta oma teoseid kasutada ei luba, on pehmelt öeldes uus sõna autoriõiguse vallas. Kuid lõppkokkuvõttes on autoriõigusel alati olnud kaks eesmärki: tagada autoritele töö eest õiglane tasu ning edendada teadmisi ja kultuuri.

Google’i kokkulepe näib järgivat mõlemat, mis sest, et selle vilju Eestis nii pea veel nautida ei saa.

Meie peame omad asjad ise korda saama, aga hea oleks, kui liigutaks ühiste standardite poole.