20.03.2009, 00:00
Rein Langi survel annab Eesti riik poole oma valdustest ära
Majandusminister Juhan Parts ja justiitsminister Rein Lang vaidlesid üle aasta selle üle, kas Eesti riik peaks vabatahtlikult loobuma 45 protsendist oma territooriumist. Hiljuti andis Parts alla ja laskis Langil endast teerulliga üle sõita.
Tüliõunaks kahe ministri vahel olid riiklikud veekogud:
avameri, järved ja jõed. Nende alla jääv
ala moodustab üle 38 000 ruutkilomeetri (Eesti maismaa
territoorium on mõnevõrra üle 45 000 ruutkilomeetri).
Lang arvab, et merepõhjad tuleks riigi omandist välja arvata
ja teha nad “avalikuks hüveks”. Parts polnud nõus.
Äge vaidlus kahe ministeeriumi vahel
seiskas määramata ajaks kõik sadamate ja tuuleparkide
arendusprojektid. Teiste hulgas ligi 100 miljardi väärtuses
investeeringuid avameretuuleparkidesse. Sest siiani puuduvad seadused, mille
alusel saaks riigi veekogudesse midagi ehitada. “Käib üks tugev
hämamine,” kirjeldatakse olukorda tuuleenergia assotsiatsioonis.
2007. aastal näis, et merre ehitamise küsimus saab lihtsa
lahenduse. Majandusministeeriumi töörühm, kuhu kuulusid ka
justiitsministeeriumi ametnikud, käis välja plaani anda riigi
merepõhi kasutusse võlaõiguslike kasutuslepingutega.
Kuid Rein Langi justiitsministeerium lajatas mullu kevadel
partnerite lauale ootamatult jäiga nõude: riik peab loobuma
omandiõigusest sisemerele ja territoriaalmerele, Peipsi järve
Eestis paiknevale osale, Võrtsjärvele, Emajõele,
Väike-Emajõele ning Narva, Nasva ja Kasari jõgedele.
Merepõhja ehitamiseks piisab justiitsministeeriumi arvates vee
erikasutusloast.
Ainuüksi Eesti mereala pindala on üle
36 000 ruutkilomeetri. See kõik tuleb justiitsministeeriumi
kategoorilisel nõudmisel riigi omandist välja arvata!
Pakkuski majandusministeerium selle baasilt välja uue kava. Hakkame
ehituseks välja andma vee erikasutuslubasid. Kuid see ei meeldinud
keskkonnaministeeriumile – vee erikasutusluba reguleerib vee kasutamist,
aga mitte ehitusküsimusi, leiti minister Jaanus Tamkivi leeris.
Majandusminister Juhan Parts Ekspressiga suheldes kolleeg Langi
suunal repliike ei loobi. Ent Partsi alluvate hinnangul on
justiitsministeerium jonnakas. Võtta ära riigilt omandiõigus
veekogudele olevat liialt radikaalne ja põhjapanev samm, mille taga
puudub analüüs.
Lang aga turtsub vastu: “Mulle on
arusaamatu, miks majandusministeeriumis asjadele pihta ei saada ja mingit oma
jonni aetakse, et nii ei saa ja nii ei saa,” ütleb ta
telefonivestluses Ekspressile.
“Miks peaksime hakkama
merepõhja kaardistama, sinna katastrit ja detailplaneeringuid
tegema ning pärast hoonestusõigusi ja mida iganes veel seadma, kui
kümme korda odavam on kõik ehitusküsimused lahendada ühe
dokumendiga – vee erikasutusloaga?” ei mõista Lang. Meri
polevat kinnisasi, mida saad kellelegi välja üürida. See olevat
avalik hüve nagu põhjavesi, õhk, maavarad ja
raadiosagedused.
Majandusministeeriumi õigusosakonna
juhataja Eva Vanamb pareerib, et majandusministeerium pole kunagi soovinud
hakata moodustama merepõhja katastriüksusi. Ehituse seisukohalt
pole tema sõnul tähtis, kas merepõhi kuulub riigile
või on “avalik hüve”.
“Kui muudetakse
mingit olulist pikka aega kehtinud õiguslikku paradigmat, nagu seda on
veekogude kuulumine riigile omandiõiguse alusel, peab selleks olema
mingi ilmne pakiline vajadus ja sellele eelnema sisuline
analüüs,” ütleb Vanamb. “Sellist analüüsi
pole praegusel juhul olemas.”
Lang tahtvat Vanambi arvates
nii-öelda pintsakut nööbi külge õmmelda, mida
õigusloome hea tava kohaselt ei tehta, kui pole just hädavajadus.
Veebruari lõp
us lahati merepõhja ehitamise küsimust valitsuse kabinetiistungil.
Selle tarvis koostatud memost paistab välja tõeline pärl
– kuidas Eesti riiki valitsetakse. Ehkki Parts ja Tamkivi on
üle aasta kolleeg Langi seisukohtadele vastu seisnud ega jaga neid ka
täna, lubavad nad ometi justiitsministril lahkelt endast teerulliga
üle sõita, sest tuli on takus. Lähiajal peaks Langi näoga
variant riigi omandis olevatesse veekogudesse ehitamise seadusest saama
valitsuse heakskiidu ja liikuma Riigikogusse.
Majandusministeerium
põhjendab oma seisukohtade ohvriks toomist hädavajadusega
merepõhja ehitamise küsimuses edasi liikuda, “et mitte
seada ohtu tuuleenergeetika ja sadamate edasist arengut ning kahjustada
oluliselt Eesti majanduskeskkonda ning mainet rahvusvahelisel tasandil”.
Parts ütleb Ekspressile, et küsimus on
“õigusteoreetiline” ning ehk oleks tõesti aeg
veekogude puhul loobuda riigi omandist rääkimisest, mis on
nõukogude ajale omane väljendus, ning nimetada asju teise nimega
– avalik hüve.
Riik tahab tuuleparkide operaatoritelt ja
teistelt merepõhja ehitajatelt kasseerida merepõhja ehitamise
eest ka tasu – majandusministeeriumi arvestuse kohaselt oleks see
600–1000 MW võimsusega pargi pealt 140–235 miljonit krooni
aastas. Tasu saaks küsida vee erikasutusloa eest.
Ministrid vaidlevad, tuulepargid kallinevad
Ministeeriumide vaheline õiguspalagan merepõhja ehitamise teemal paneb Nelja Energia juhi Martin Kruusi õlgu kehitama. Tema arvates on ükskõik, kas tuulikute püstitamiseks on vaja välja rääkida vee erikasutusluba, hoonestusõigus või mingi rendileping. Peaasi, et saaks ehitama hakata.
Eesti ettevõtjatele Jüri Mõisale, Hannes Tamjärvele ja Kalle Kiigskele ning nende Norra partnerile kuuluv Nelja Energia kavandab Hiiumaa rannikule merre 700 MW tuuleparki. Investeering läheks maksma üle 30 miljardi krooni. Algul kavatses firma alustada ehitust juba 2010. aastal. Praegu on kõik lükkunud määramatusse, sest puuduvad seadused, mille alusel saaks midagi merre ehitada.
Kruus ütleb, et kui riigil oleks tõsine soov merepõhja ehitamise küsimus lahendada, oleks seda juba ammu tehtud. Asi aga venib nagu härja ila. “Kui erasektoris tekivad eriarvamused, lahendab need projektijuht. Riigisektoris seisavad kõik jõuliselt oma argumentide juures ning erimeelsuste lahendajat pole. Nii võibki kemplema jääda,” räägib Kruus.
Aja möödudes ehitus vaid kallineb. Kunagine rusikareegel 1 MW tuuleparki maksab 1 miljon eurot (15,6 miljonit krooni) ei kehti enam. Praegu on tuulikute püstitamine poole kallim.
Ministeeriumide vaheline õiguspalagan merepõhja ehitamise teemal paneb Nelja Energia juhi Martin Kruusi õlgu kehitama. Tema arvates on ükskõik, kas tuulikute püstitamiseks on vaja välja rääkida vee erikasutusluba, hoonestusõigus või mingi rendileping. Peaasi, et saaks ehitama hakata.
Eesti ettevõtjatele Jüri Mõisale, Hannes Tamjärvele ja Kalle Kiigskele ning nende Norra partnerile kuuluv Nelja Energia kavandab Hiiumaa rannikule merre 700 MW tuuleparki. Investeering läheks maksma üle 30 miljardi krooni. Algul kavatses firma alustada ehitust juba 2010. aastal. Praegu on kõik lükkunud määramatusse, sest puuduvad seadused, mille alusel saaks midagi merre ehitada.
Kruus ütleb, et kui riigil oleks tõsine soov merepõhja ehitamise küsimus lahendada, oleks seda juba ammu tehtud. Asi aga venib nagu härja ila. “Kui erasektoris tekivad eriarvamused, lahendab need projektijuht. Riigisektoris seisavad kõik jõuliselt oma argumentide juures ning erimeelsuste lahendajat pole. Nii võibki kemplema jääda,” räägib Kruus.
Aja möödudes ehitus vaid kallineb. Kunagine rusikareegel 1 MW tuuleparki maksab 1 miljon eurot (15,6 miljonit krooni) ei kehti enam. Praegu on tuulikute püstitamine poole kallim.