27.03.2009, 00:00
"'Uued mütoloogiad. Tänase Eesti enesekuvand ja koht maailmas."'
Koostanud Martin Kala. Eesti Päevalehe AS, 2008. 269 lk.
“Uued mütoloogiad.
Tänase Eesti enesekuvand ja koht
maailmas”
Koostanud Martin Kala. Eesti Päevalehe AS, 2008. 269
lk.
Martin Kala on viimastel aastatel olnud viljakamaid Euroopa
mõtte – või öelgem vähem pretensioonikalt:
arvamuste ja hoiakute – tutvustajaid Eesti ajalehtedes. Impordi
kõrval on ta nüüd kiiduväärselt alustanud
tööd ka kohalikel mõttemaastikel – panema eesti arvajate
kolumne ühiste kaante vahele. Esimene köide, “Eesti
mütoloogiad” peegeldas eeskätt tundepõhist sidet
isamaaga, teine katsub Eestit mõistusega võtta ja on minu jaoks
huvitavam.
Esseeraamatut keskendab alapealkirjas nimetatud teema
idee. Eesti seis Euroopa ja Venemaa vahel.
Juhtub, et esseistide
arvamused on õige vasturääkivad. Näiteks imetleb Enn
Soosaar Lennart Merd, kes pakkus meile kõige uhkema müüdi,
mille järgi me oleme eurooplased par excellence, Jaan Kaplinskile ei
meeldi aga sugugi kadunud presidendi ajaloovaade, et saksa vallutajad
“integreerisid meid lääne õigusruumi”. Ka ei
meeldi Kaplinskile, et meie rahvusmütoloogias on peavaenlane Venemaa ning
et me ise kuulame nii nii truult oma peremehe häält (“His
Master’s Voice”). See peremees on mõistagi USA ning kui
meenutame, et nimetatud meelelahutuskompanii logol kuulab oma peremehe
grammofonist tulevat häält lontiskõrvaline koerake, on
Kaplinski loonud raamatu värskeima kujundi. Jäägu siinkohal
arutlemata küsimus, kas neegerpresident on koerale parem peremees kui too
eelmine.
Jüri Allik selgitab, et rahvalikud kujutelmad oma
rahvuse ja naabrite iseloomust ei kannata mingit teaduslikkku kriitikat. Helga
Nõu ohkab, et ega põhjamaalased meid ikka eneste hulka arva ja ei
mõista ka meie Venemaa-problemaatikat. Imbi Pajul ega Iivi Anna Massol
pole samuti suuri illusioone meie võimalustes ennast maailmale
mõistetavaks teha, aga nad proovivad siiski. Aasta arvamusliider Erkki
Bahovski seletab, et pole mõtet siinsetele venelastele Eesti identiteeti
peale suruda. Juhan Kivirähk ja Lauri Mälksoo kirjutavad sallivusest,
erinevuste arvestamisest ja integratsioonivõimalustest. Margit Sutrop
arutleb koguni kodanikurahvusest – kõik Eesti kodanikud on
eestlased. Evelin Ilves kirjutab emotsionaalse reportaaži oma perekonna elust
Gruusia kriisi ajal.
Põhiline mulje sellest raamatust on, et
oh miks küll need arukad mõtted meie ühiskonnaelus nii
vähe peegelduvad. Tegu on ju lugupeetud positsioonikate inimestega, aga
nende veenvat liberaalsust trumpavad poliitikud enamasti rahvusliku kaardiga.
Oma kirjutises “Unistus teadmistepõhisest Eestist” annab
Jaak Aaviksoo mu küsimusele ka vastuse: “...kahjuks on uuringus
tehtud järeldusi purustatud ka poliitilise haamriga stiilis “mis
PRAXIS, mis uuringud, see on poliitiline otsus” (lk 187).
Poliitiliste otsustega peaks minister Aaviksool olema üsna intiimne
kogemus.
Kokku on saanud väga sisukas raamat,
“mütoloogide” hüüdja hääl on palju
mõistlikum jutt kui see, mis meie avalikus ruumis keskeltläbi
kostab. Paljude muude küsimuste seas on Martin Kala sõnastanud ka
eelmise ajastu põhiküsimuse: kuidas saada kaks korda kiiremini kaks
korda rikkamaks? Ning tänase imestamise: kas armastuse kallale tohib asuda
alles peale tööd? Esimese võib nüüd maha kanda, aga
teisest saaks jälle uue raamatu teha.
Kalev Kesküla