03.04.2009, 00:00
Reisipakkumine - Grand Tour Itaalias
Näitus “Grand Tour. Eesti kunstnikud Itaalias” Kumus, avatud
5. aprillini 2009.
Keskmise turisti grand tour Itaalias kestab
tänapäeval umbes nädala, ehk küll on küllalt neidki,
keda töö- või peresuhted on selle maaga pikemalt sidunud.
Vanasti kuulus põhjalik Itaaliaga ja tema rikkaliku kunstivaraga
tutvumine jõuka, eeskätt aristokraatse publiku haridustee juurde,
rääkimata lugematutest kunstnikest, kes seal renessansist peale
sageli aastaid veetsid, end kuulsa pärandi najal, aga ka tunnustatud
kaasaegsete meistrite juures koolitades ja muidu harides. Tiina Abeli koostatud
näitus “Grand tour” Kumus annabki ülevaate, kes
siinsetest kunstnikest – 19. sajandi algupoolest alates ning 1930.
aastatega lõpetades – Itaalias käis, mida seal nägi ja
millise jälje see tema loomingule jättis.
Õigupoolest oleks näituse ajalist diapasooni võinud
laiendada tänase päevani välja, sest kas või Veneetsia
biennaalide tähendus meiegi kunstnike jaoks on üldtuntud.
Nõukogudeaegsed Itaalia-reisid ei kajastu mitte ainult Evald Okase
või Enn Põldroosi, vaid põgusamalt ka Leili Muuga,
Aleksander Pilari, Eduard Einmanni, Valdemar Väli ja kaudsemalt
küllap mõne teisegi, näiteks Helene Kuma loomingus. Alati ei
pruugi ühe või teise maa kultuuri mõju avalduda selle
looduse, kultuurimälestiste või rahvatüüpide kujutamises,
ei pruugi koguni sealviibimisega seotud olla; sellest annavad tunnistust
näiteks Olev Subbi tööd 1960. aastate lõpust. Kindlasti
vääriks uurimist itaalia transavangardistliku kunsti, disaini ja moe
mõjude ulatumine siiakanti.
See kõik oleks aga
nõudnud lisaruume ja lisaaega, materjalist ning ajastust johtuvalt
teistsugust lähenemist, teisi kuraatoreidki. Abel on, küllap
õigesti, hoidnud näitust ajalistes raamides, mis kindlustavad selle
terviklikkuse.
Termin “grand tour” (suur turnee)
ahvatleb, muidugi, rõhutama Itaalia-reiside turistlikku aspekti. Seda
näib olemasoleva materjali iseloom ka soodustavat. Näituse
köitvamate eksponaatide hulka kuuluvad maalide, joonistuste ja
skulptuuride kõrval Kolu mõisast pärit Vene laevastiku
mitšmani Ottocar von Ungern-Sternbergi 1870. aastatel tehtud fotod
Napolist ja Sitsiiliast ning Richard de Saint-Noni ning
Jean-Pierre-Louis-Laurent Houeli 1780. aastatel Pariisis välja antud
raamatud Lõuna-Itaaliast (TÜ raamatukogu). Houeli akvatintasid
Sitsiiliast, Maltalt ning Lipaari saartelt on kopeerinud Tartu
ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause, kelle joonistusi on samuti
eksponeeritud.
Need, nagu mitmed muud teostegrupid näitusel,
kajastavad viimaseaegseid uurimusi, iseäranis baltisaksa kunsti ja
kultuuri osas. Näiteks, Otto Friedrich Reinhold von Moelleri
väljapanekus on tunnetatav Tretjakovi galerii teaduri Ljudmila Markina
Moelleri-monograafia mõju. Küsitav on siiski tema kompositsiooni
“Evangelist Johannes jutlustamas Patmose saarel” eskiisi ja muude
kompositsioonietüüdide eksponeerimine alapealkirja
“T(o)uristid” kandvas näituseruumis; kunstnikke ei saa
üldse käsitleda turistidena tavapärases mõistes, sest nad
näevad kõiges ümbritsevas toormaterjali oma loominguks.
Hiljuti näitas ETV-2 Urmas Oti 1988. a intervjuud Nikita Mihhalkoviga, kus
too väljendas just sedasama mõtet.
Pisut küsitav on
ka viimasel ajal sagenenud komme segada autoreid, riputada Johann Köleri
tööd läbisegi Julie Hagen-Schwarzi, Woldemar Krügeri
või koguni Arnold Kalmuse omadega, liiatigi, et viimase
“Roomlanna” (1927) sünd pole seotud Itaal
ia, vaid hoopis Vassili Šuhhajevi stuudio või Académie de
la Grande Chaumière’iga Pariisis. Akadeemilis-hilisromantiline
Itaalia-kiindumus ei lõimu kuigi hästi art déco ajastu
uusasjalik-klassitsiseeriva suunaga, Köleri tase Kalmuse omaga, ent,
ausalt öelda, selles ekspositsioonis on “Roomlannale” raske
leida sisuliselt sobivamat kohta.
1920.–30. aastate eesti
kunstnike töid on üldse esindatud minimaalselt, reisisihina ei olnud
see tollal kaugeltki nii populaarne kui Pariis. Siiski meenuvad lisaks
näitusel esitatud Konrad Mäe, Karin Lutsu, Henrik Olvi ja
Aleksander Kulkovi töödele veel mitut puhku seal käinud
Roman Nymani, August Janseni, Osvald Esloni tööd, Valli
Elleri stažeerimine Faenzas, Jaan Grünbergi ja Eduard Wiiralti 1926.
a reis, mis küll vaid epistolaarses pärandis kajastub.
Tallinnas olid 1937–1938 mõned itaalia kaasaegse kunsti
näitused, eesti kunsti näitus toimus Roomas 1937, teatud huvi
novecento vastu oli 1930–1940. aastate piiril pallaslaste seas, Mussolini
režiimist hoolimata, tärkamas (selle märgiks on näiteks Endel
Kõksi 1942. a Itaalia-fantaasiad) – ühesõnaga, tundub,
et eesti-itaalia kunstisuhted sel perioodil vajaksid siiski
ülevaatamist-läbimõtlemist.
Vaatamata
mõningatele vaieldavatele küsimustele on näitus ilus
(kujundaja Urmas Viik).
Sellele annavad piduliku aktsendi Carl
Timoleon von Neffi, August Weizenbergi, Köleri, Mäe ja Ants
Laikmaa tuntud ja vähemtuntud tööd, see sisaldab palju
värsket materjali (peale muuseumide ka erakogudest),pakub
mõtlemisainet, on adresseeritud erinevatele vaatajatele.
Eriti soovitatav on seda külastada neil, kes kavatsevad ette
võtta grand tour’i Itaalias.