27.03.2009, 00:00
Müüte on vaja igas ühiskonnas
“See raamat on heatahtlik meeleolukas bulvarikirjandus, aga ;sisaldab uusi fakte. Nende eest olen tänulik,” ütleb Mart Meri, kõneldes Tarmo Vahteri raamatust “Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik”. Raamatu kohta päris Kalev Kesküla.
Millega raamat sind üllatas? Mis olid olulisemad seigad, mis sulle
teadmata?
Kahtlemata Otto Mere kohta käiv –
vanaisa Georg ei armastanud oma isast eriti rääkida. Sellestki, et
Otto on maetud Kärla kalmistule Saaremaal, kuulsin alles 1995. aasta
paiku. Otto Mere tegevus Estonia Seltsis, Tallinna volikogus ja linnavalitsuses
Konstantin Pätsi kaasvõitlejana oli mulle uudis.
Vanaisa on küll meenutanud, kuidas Päts, kui ta parajasti polnud
riigivanem, käis temaga juttu ajamas välisministeeriumi
infobüroos Kohtu tänaval – Pätside korter oli sealsamas
üle tänava. Mitte küll välispoliitikast, vaid pigem
sotsiaalreformidest Eestis. Aga et juba siis oli tegemist n-ö
põlvkondliku järjepidevusega, oli vähemalt mulle teadmata.
Kas leidsid raamatust faktivigu?
Sajand on
õige, inimesed reaalsed ja publitseeritud dokumendidki on kuskil olemas.
Mida veel ekspressraamatult tahta? Selle raamatu laad ei eeldagi faktivigade
õiendamist, see on kollaaž, meelelahutus, liblika lend seigalt seigale,
mis annab aimu üldistest hoovustest ega pretendeeri teab mis
täpsusele.
Kas dokument on fakt? Näiteks mu vanaema 1939.
aasta pass, milles on kuupäevadega templijäljendid
piiriületustest? Jah, on. Templijäljendeist on Tarmo Vahter
järeldanud, et Alice Meri lahkus koos poegadega 28. septembril 1939
Helsingisse ja naasis järgmisel päeval üksi Tallinna. See
täiesti endastmõistetav järeldus, et poisid olid nädala
jagu päevi ilma emata Helsingis, on teravas vastuolus perekondlike
mälestustega. Ei ole lihtsalt võimalik, et poiste üksiolu
emotsionaalne fakt tuhmub ja kaob jäägitult kõigi asjaosaliste
mälust. Kas mälestus on fakt? Muidugi on. Järelikult tuleb
piiriületuskuupäevadele selles diplomaatilises passis anda fakti ja
tõelisuse kokkuviimiseks teistsugune tõlgendus. Seda
tõlgendust tuleb ilmselt otsida ajastu kontekstist. Iseasi, kas
selliseid seiku tasub massitiraažis paljundada. Uudishimu nagu silmadki
võib särada ja võib läikida ning vahe on tohutu.
Kuivõrd rahuldab sind käsitlus Georg Mere
heitlusest NKVDga?
Poisipõnnina nurusin vanaisalt:
“Räägi, kui sa väike olid!” Need olid jutustused
varasest lapsepõlvest, mille ta veetis Sääsjoki
äärses vesiveskis Uus-Laadoga maakonnas peamiselt koos ema ja
vennaga. Nii kuidas ma kasvasin, nii laienes ka jutustuste temaatika:
õpiaastad Reaalkoolis, seiklused Venemaal 1917 ja 1918,
põgenemine Oudova kaudu üle tormise Peipsi tagasi Eestisse,
vintpüsside vedamine veebruaris 1918 legendaarse Anton Õunapuuga,
talvel 1919 verinoore rühmavanemana Vabadussõjas Sangastes ja
Viitina kandis. Minu keskkooliaastateks jõudsime Eesti poliitikani,
MRPni, baaside lepinguni, 40. aastani.
Ja alles siis, kui olin juba
tudeng, 70. aastate lõpus, hakkas ta kõnelema teemadel, mida ma
ise poleks osanud küsida – oma heitlustest NKVDga
sõja-aastail, püüdlustest säilitada elu vähemalt
perekonnale, hilisemast Beria avantüürist 1953. aasta kevadsuvel ja
keerulistest hetkedest KGB haardest vabanemiseks. Ta kirjeldas tema peal
harrastatud ülekuulamismeetodeid ja teiselt poolt võtteid, kuidas
hoida ülekuulajat vaos, samuti vaimse ja füüsilise tervise
säilitamise nippe vangistuses, öeldes end lootvat, et minul ei teki
kunagi vajadust neid õpetusi enda peal järele proovida.
1942. aastal, mil venelaste sõjaline olukord oli kehv, tekkis neil
fantastiline plaan saata Georg Meri lõuna kaudu üle rinde
Saksamaale. Vanaisa, ke
s oli Moskva vanglas kannatlikult sammhaaval suurendanud oma
sõnaõigust, sai sellises olukorras juba ise esitada
nõudmisi, ja üheks oli kokkusaamine perekonnaga. See
nõudmine täideti, aga varsti pärast seda lõpetasid
venelased päevapealt, nagu vanaisa ütles, igasuguse jutu sellest
fantastilisest plaanist – mitte poolt sõnagi enam.
Beria avantüüri taga 1953. aasta kevadel tuleb näha laiemat
poliitilist vajadust. Kaheksa aastat pärast maailmasõja
lõppu käis sissisõda Baltikumis täie hooga, Ukraina oli
ebastabiilne, laagritest hakkasid jaokaupa tagasi pöörduma
kümned tuhanded inimesed, kelle poliitilist meelsust polnud murtud,
Ida-Saksamaal kääris, Türgi oli vastu võetud NATOsse,
Suurbritannial oli valminud tuumapomm ja USA-l vesinikupomm. Vastuoluline Beria
nägi vajadust välispoliitiliste kanalite laiendamise järele ja
oli valmis kontrollitud pingelõdvenduseks NSVLi okupeeritud
äärealadel.
Vanaisaga kohtunud Beria emissar polnud
kindel, kas reformid äärealadel kulgevad veretult, s.t kes
jääb kontrollima Punaarmeed ja kui kiiresti õnnestub
laagritest tagasi tuua eestlased ja väeosadest eesti soost ajateenijad.
Emissar soovitas vanaisal igaks juhuks Eestist viieks-kuueks nädalaks
lahkuda, näiteks minna suvitama mõnda Ukraina rahulikku piirkonda.
See kummaline aeg, millest on õieti üsna vähe teada, kestis
umbes neli nädalat ja lõppes Beria mahalaskmisega.
Ent
vanaisa vintsutused jätkusid ja KGB püüdurid hakkasid taas tema
ümber tihedamalt tiirlema. Kõige masendavam mulle on see, et
mõned härrad, keda ma ise viieaastase poisiklutina mäletan
meil Vabaduse puiesteel kohvi joomas, on osutunud koduseid vestlusi üles
tähendanud nuhkideks.
Vanaisa läks lõpuks riskile
ja kord, kui ta sunniti valve all vastu minema vist ühele
Lääne-Eestis randunud Londoni agendile – arvatavasti
topeltagendile –, andis ta oma käitumisega üheselt märku,
et ta ei ole vabatahtlikult vastuvõtja rollis. “Räägi
alati tõtt, see suurendab ellujäämise
tõenäosust, aga vali õige hetk,” soovitas ta mulle. Nn
raadiomängudele ei omistanud ta mingit tähtsust, nentides kuivalt, et
nendes mängudes oli küllalt võimalusi märku anda, et
tegemist on lavastusega.
See oli traagiline argielu, väga
kaugel jamesbondlikust pillerkaarist. Aga ta jäi iseendaks, kaitses
perekonda, ega loovutanud tolligi eneseväärikust. Aususe vastu oli
KGB võimetu.
Lennart Meri on kusagil selgitanud, et
Meride perekonnas oli n-ö rahvuslik ja vasakpoolne liin. Esimest esindasid
tema isa Georg ja ta ise, teist onu Konstantin ja onupoeg Arnold.
Kuivõrd oli teie perel teise liiniga kokkupuudet või
ülevaadet nende tegevusest?
Minul otseselt üldse
mitte. Jällegi lapsepõlvest mäletan, et kui onu Kostja
väravast sisenes, tõmbus vanaisa nägu hetkeks pilve, ta
pani vaheukse kinni ja läks oma vennale vastu. Ma ei teadnud sellise
tõrksuse põhjuseid ja ka hiljem me kuigivõrd nendel
teemadel ei rääkinud. Paar kaudset seika mu elus on siiski seotud
Arnold Merega. Kui käisin Haava tänava koolis Nõmmel, oli
meil ühel kevadel 6. või 7. klassis kavas tööpraktika,
vist juba pärast õppeaasta lõppu. See oli täiesti
sisutu ettevõtmine ja pani mind kui noorukest maailmaparandajat
nördima. Mul tuli kooli kuuri tagaseinast loopida üks korrastamata
lauavirn kuuri ukse äärde. Kui sellega valmis sain, tuli
õpetaja ütl
ema, et nüüd visaku ma lauad vanasse kohta tagasi ja siis
võin koju minna. Rääkisin sellest isale, kes kuulas mu
vaikides ära, haaras telefoniraamatu, valis numbri ja küsis
haridusministri asetäitjat. Selleks oli Arnold Meri. Kui ma järgmisel
hommikul jälle tööpraktikat jätkasin – seekord
märksa mõistlikumal moel kooli aias –, tuli punetava
näoga direktor ja karjus juba eemalt mu nime. Ta sõimas mu
sõna otseses mõttes kaasõpilaste ees läbi. See oli
nii jabur, et direktori autoriteet oli minu silmis hetkega haihtunud ja ma
vastasin talle vist midagi sarkastilist. Igatahes rohkem me ei suhelnud, aga
kui selle kooli lõpetamisel olime poistega viinud paberid
edasiõppimiseks praegusesse Reaalkooli, saatis direktor
võimlemisõpetaja vahendusel mulle ehmatava teate, et mina sisse
ei pääsenud. Teade osutus väljamõeldiseks.
Raamatus jääb lahtiseks Arnoldi osa onu Georgi
perekonna Siberist päästmisel. Mingi kirja on ta ses küsimuses
Moskvasse saatnud, kuigi seda takkajärele eitanud. Milline on sulle
teadaolev perekondlik pärimus?
Ei ole selget
pärimust. Asju ajas peamiselt Julie Meri, vanaisa ema, väga
söakas naine. Konstantin Meri on kirjutanud palvekirja Arnold Mere isana
ja hiljem selle eest parteist välja visatud. Arnoldi eestkostest on
kaudseid tõendeid muudes dokumentides, aga eestkoste võis olla
suuline.
Sulle on langenud osaks “erakordne au”
pääseda Stasi jälitustoimikusse nime “Stein” all.
Kas olite jälitamisest kuigivõrd teadlikud? Kas mäletad
sellest reisist mõnd koomilist seika seoses Ida-Saksa
võimudega?
Ida-Berliinis oli autoliiklus väga
hõre. Peamiselt Trabandid ja Wartburgid, veidi Ladasid, mõned
Volgad ja aeg-ajalt mõni USA militaarpolitsei džiip. Märkasime jah,
et üks valge Lada seirab meid, eriti siis, kui käisime Toni ja Ruth
Nekumit saatmas Checkpoint Charlie’sse, kust nad
õhtupoolikuti pöördusid tagasi oma koju
Lääne-Berliinis. Aga et iga mu majaaknast väljavaatamine
fikseeritakse – no ei, ei märganud tõesti. Kes loeb Tarmo
Vahteri raamatus toodud jälitusprotokolli tähelepanelikult, see
märkab et “Steini” ei ole autos, mis võtab suuna DDRi
idapiiri poole. Ma jäin emast, isast ja vennast veel kuuks ajaks Potsdami
filmimees Eduard Schreiberi perre kostiliseks, valget Ladat enam ei
silmanud, aga Berliinis käisingi iga päev ju mitte autoga, vaid
rongiga – uhked massiivsed kahekordsed vagunid, ent meilegi tuttavaid
venekeelseid lühisõnu täis kraabitud. Sõjaväelasi
oli tõesti palju.
Milline on sinu üldmulje
sellest raamatust? On see Lennart Merd mütologiseeriv, uuriv või
lihtsalt kollane?
Meeleolukas bulvarikirjandus, jah,
heatahtlik. Leidub uut arhiiviainest Otto Mere kohta, mille eest olen
tänulik. Mütologiseeriv? Müüte on vaja igas ühiskonnas
igal ajal. Need ei teki kunagi tühjale kohale, alati peab olema mingi
aluskude, faktide ja väärtuste põiming, millel müüt
rajaneb ja millest ta elujõudu ammutab. Ja vastuoksused,
müüdiehitajate ja müüdilõhkujate pidev vastastikune
nagistamine, see on hea. Olles nüüd ise osa sellest mütoloogiast
– mõnikord on see lõbus, mõnikord tülgastav,
kui näed ja koged tühisust. Tühisust tuleb alati hoida
vähemuses, las nakitseb seal.
See raamat on muidugi
mütologiseeriv lektüür, mitte ajalooline või
biograafiline uurimus. E
ga autor seda varjagi, kui toob üsna lakooniliselt välja fakte,
millel pole tegelikkusega mingit pistmist, aga mis meile esialgu veel
teadmata asjaoludel on omal ajal faktidena fikseeritud – kas
või Otto Mere omakäeline elulookirjeldus, kus ta ütleb, et on
lastetu lesk.
Sinu isast Lennart Merest on päris
mitu raamatut. Kõigepealt muidugi kõik tema enda kirjutatud,
sealhulgas ka põhimõttelisi poliitilisi ja eluvaatelisi
seisukohti sisaldavad “Presidendikõned” ja
“Poliitiline testament”, siis Andreas Oplatka üles kirjutatud
“Eestile elatud elu”, osalt ka Hindrek Mere mälestusraamat
ning vast ilmunud Tarmo Vahteri ja Tiit Pruuli raamatud. Lisaks veel
mõni pahatahtlik üllitis. Kuivõrd adekvaatne pilt neist
koorub?
Millist raamatut temast oleks õigupoolest vaja? Mis
meeldiks Lennart Merele, mis oleks temaga kongeniaalne?
Tal
oli ju selline raamat plaanis – Eesti 20. sajandi ajalugu perekonnaloo
taustal. See oli väga suurejooneline idee ja mõtetes tegeles ta
sellega iga päev. Tõime Viimsisse mikrofilmi lugemise aparaadi, et
läbi kerida sajandi alguse Tallinna saksa ajalehtede aastakäigud
nendes avalduva poliitilise mõtte kaardistamiseks. Kogunes ka sadu
lehekülgi koopiaid arhiivimaterjalidest.
Emotsionaalselt oli
talle kõige olulisem mõista ja tajuda oma isa Georgi
läbielamisi, see painas kõige rohkem. Raamatu luustik oli niisiis
olemas, ent liha jäi muude tegemiste tõttu külge
kasvatamata.
Lähiajaloost kirjutamine iseenesest on
tülikas, sest hetked, tundmused, suhted, inimeste näoilmed on liiga
lähedal. Mälu on koormatud pisiasjadega ja pole veel selge, mis
pisiasi muutub oluliseks ja mis mitte. Lähiajaloo kirjutaja peab olema
karm, aga õiglane. Enda vastu karm ja teiste vastu õiglane.
Mida oleks vaja? Muidugi oleks vaja lühikest ja argumenteeritud
biograafiat, mida saaks kasutada ajaloo- ja kodanikuõpetuse tunnis
– mitte tuupimiseks, jumala pärast, vaid kahe jalaga maa peal
seismiseks. Selliseid raamatuid oleks vaja ka teistest vaba Eesti riigipeadest,
sest me ei pea neid häbenema ega nende elu ja tegevust noorema
põlvkonna eest peitma.
Oled korraldanud isa arhiivi.
Mis seisus see on? Millist raamatut näed selle pinnalt vaimusilmas
sündimas?
Arhiivide korrastamine on alati pikaajaline
protsess, aga mul on üks hea abiline ja töö edeneb üsna
kenasti. Selle arhiivi olemus on selline, et uut materjali laekub juurde peagu
iga nädal. Raamatuid?
Üht vajadust mainisin ülal.
Praegu on mul olnud plaan teha võõrkeeltes paremini
kättesaadavaks Lennart Mere poliitilisi kõnesid, mis enamasti on
suure üldistusjõuga ega ole aktuaalsust kaotanud.
Kõned on tegelikult vabavara ja umbes viissada kõnet on eesti,
inglise või saksa keeles kättesaadavad Vabariigi Presidendi
Kantselei kodulehelt. Ent sinna omal ajal üles riputatud tekstid on kohati
uskumatult nigelalt toimetatud. Aasta tagasi ilmus kõnevalimik Ungaris,
tänavu 24. veebruaril üsna mahukas raamat Riias kirjastuse Lauku
Avize eestvõttel ja sel nädalal valmib ingliskeelne valimik
kahekümne kolme kõnega, mille panime kokku koos Edward Lucasega.
Kuidas Stasi Lennartit jälitas
(väljavõte raamatust)
1978. aastal külastab kirjanik Lennart Meri koos abikaasa Regina ning poegade Mardi ja Kristjaniga Saksa DVd.
Berliinis viibimise jooksul jälgib Lennartit Ida-Saksa salapolitsei Stasi. Nuhkimise kohta koostatud protokoll on säilinud Stasi arhiivis.
Lennart kannab protokollis varjunime “Kern” (“Tuum”). Tema abikaasa Regina on “Nina”. Meride vanem poeg Mart, Tartu ülikooli eesti filoloogia üliõpilane, esineb protokollis nime all “Stein (“Kivi”).
15 august (katkend jälitusprotokollist)
[–]
14.48 tuli “Kern” tumesinise kohvri ning sissepakitud esemega ning paigutas need auto pagasiruumi. Ta läks tagasi ning tõi matkakoti, mille paigutas auto tagaistmele.
14.51 läks ta jälle majja.
14.59 tuli majast “Stein” ühe sinise ning ühe helepruuni kotiga (portfelli formaadis), mis pandi samuti tagaistmele.
15.00 tuli “Kern” majast sinise kotiga ning pani selle samuti tagaistmele.
15.02 tuli “Nina”, kingad näpus ning läbipaistev kandekott käes, ning läks auto juurde. Ka need asjad pandi auto tagaistmele.
15.06 läksid kõik jälle majja.
15.19 tulid majast kotiga “Kern”, “Nina” ja mõlemad pojad fotoaparaadiga. Kõik läksid auto juurde ning istusid
15.22 sisse.
15.23 sõitsid nad Neuwieder Strasse suunas. [–] Siit sõitsid nad tagasi Grünausse seal paikneva tankla juurde ning võtsid
16.25 sappa. Tankla oli mõneks ajaks bensiini juurdetoomise tõttu suletud. Oodates lasi “Kern” ühel meesisikul linnaplaanilt midagi seletada.
16.55 sõitis “Kern” tankimata Schöneweide suunas. Grünau ristmiku juures ta keeras ning sõitis kiirtee poole. Ta sõitis kiirteel Leipzigi ja Magdeburgi poole.
17.35 peatus ta Michendorfi tanklas, võttis kütust, ostis pudeli õli ning valas selle sisse.
17.55 jätkas “Kern” sõitu, kusjuures auto rooli istus “Stein”.
18.05 peatusid nad esimesel parkimisplatsil pärast Michendorfi, Magdeburgi viiva tee ääres. Siin istusid nad ümber. “Kern” istus taha ja ... juhi kõrvalistmele. Siit sõitsid nad Magdeburgi poole jäävale järgmisele parkimisplatsile, kus nad
17.10 jälle peatusid. “Stein” kontrollis vasakut tagaratast ja “Kern” viskas suitsuotsa prügikasti.
Pärast seda jätkasid nad sõitu Magdeburgi suunas. Magdeburg-Burgi juures keerasid nad kiirteelt ära ning anti
19.00 üle Magdeburgi rajoonivalitsuse 8. osakonnale edasiseks jälgimiseks.
Hinnang “Kernile”
Kogu jälgimise ajal jättis “Kern” kindla, eneseteadliku mulje. Ta suudab hästi saksa keeles vestelda ning end arusaadavaks teha.
Väljasõidud tegi ta ... Seejuures huvitus ta kunstiobjektidest ja loodusest, kusjuures jäädvustas ta oma elamused sageli fotoaparaadiga. Tema ringsõitude eesmärgiks Saksa DVs oli nähtavasti ajalooliste kohtade ja ehitiste külastamine.
... suhtes käis ta rahaga heldelt ümber. Oli näha, et ta omas Saksa Liitvabariigi markasid.
Jalutuskäikudel vaatas ta hoolega ja kaua kaupluste ja teiste asutuste väljapanekuid.
Müggelturmi külastamisel suhtles ta sõbralikult ühe perega Lääne-Berliinist.
“Kern” suitsetas restoranides ja sõidu ajal.
“Kern” sõitis palju oma sõiduautoga ringi. Seejuures orienteerus ta sageli enne sõitu ja sõidu ajal kaardi põhjal.
Kesklinnas tundis ta hästi teed, samas kui äärelinn tundus talle vähem tuttav.
Tema sõidustiil on sujuv ja kindel. Tema sõidukiirus sõltub kandi tundmisest. Kiirteedel ületas ta pidevalt kiirust, sõites ca 110–120 kilomeetrit tunnis. Linna piires ja kehvadel teedel sõitis ta aeglaselt, kuna tema auto oli enamasti kõvasti koormatud.
Ta hankis marsruudi kohta infot möödakäijatelt ning kasutas seda sihikindlalt oma teekonnal.
Seejuures näitas ta oma head orienteerumisvõimet. Pikki sõite alustas “Kern” tavaliselt alles hilisel pärastlõunal või hilisel ennelõunal. Autot juhtisid “Kern” ja “Stein” vaheldumisi.
osakonnajuhataja asetäitja major Schulze
jaoskonnaülema ülesandel kapten Günther
(väljavõte raamatust)
1978. aastal külastab kirjanik Lennart Meri koos abikaasa Regina ning poegade Mardi ja Kristjaniga Saksa DVd.
Berliinis viibimise jooksul jälgib Lennartit Ida-Saksa salapolitsei Stasi. Nuhkimise kohta koostatud protokoll on säilinud Stasi arhiivis.
Lennart kannab protokollis varjunime “Kern” (“Tuum”). Tema abikaasa Regina on “Nina”. Meride vanem poeg Mart, Tartu ülikooli eesti filoloogia üliõpilane, esineb protokollis nime all “Stein (“Kivi”).
15 august (katkend jälitusprotokollist)
[–]
14.48 tuli “Kern” tumesinise kohvri ning sissepakitud esemega ning paigutas need auto pagasiruumi. Ta läks tagasi ning tõi matkakoti, mille paigutas auto tagaistmele.
14.51 läks ta jälle majja.
14.59 tuli majast “Stein” ühe sinise ning ühe helepruuni kotiga (portfelli formaadis), mis pandi samuti tagaistmele.
15.00 tuli “Kern” majast sinise kotiga ning pani selle samuti tagaistmele.
15.02 tuli “Nina”, kingad näpus ning läbipaistev kandekott käes, ning läks auto juurde. Ka need asjad pandi auto tagaistmele.
15.06 läksid kõik jälle majja.
15.19 tulid majast kotiga “Kern”, “Nina” ja mõlemad pojad fotoaparaadiga. Kõik läksid auto juurde ning istusid
15.22 sisse.
15.23 sõitsid nad Neuwieder Strasse suunas. [–] Siit sõitsid nad tagasi Grünausse seal paikneva tankla juurde ning võtsid
16.25 sappa. Tankla oli mõneks ajaks bensiini juurdetoomise tõttu suletud. Oodates lasi “Kern” ühel meesisikul linnaplaanilt midagi seletada.
16.55 sõitis “Kern” tankimata Schöneweide suunas. Grünau ristmiku juures ta keeras ning sõitis kiirtee poole. Ta sõitis kiirteel Leipzigi ja Magdeburgi poole.
17.35 peatus ta Michendorfi tanklas, võttis kütust, ostis pudeli õli ning valas selle sisse.
17.55 jätkas “Kern” sõitu, kusjuures auto rooli istus “Stein”.
18.05 peatusid nad esimesel parkimisplatsil pärast Michendorfi, Magdeburgi viiva tee ääres. Siin istusid nad ümber. “Kern” istus taha ja ... juhi kõrvalistmele. Siit sõitsid nad Magdeburgi poole jäävale järgmisele parkimisplatsile, kus nad
17.10 jälle peatusid. “Stein” kontrollis vasakut tagaratast ja “Kern” viskas suitsuotsa prügikasti.
Pärast seda jätkasid nad sõitu Magdeburgi suunas. Magdeburg-Burgi juures keerasid nad kiirteelt ära ning anti
19.00 üle Magdeburgi rajoonivalitsuse 8. osakonnale edasiseks jälgimiseks.
Hinnang “Kernile”
Kogu jälgimise ajal jättis “Kern” kindla, eneseteadliku mulje. Ta suudab hästi saksa keeles vestelda ning end arusaadavaks teha.
Väljasõidud tegi ta ... Seejuures huvitus ta kunstiobjektidest ja loodusest, kusjuures jäädvustas ta oma elamused sageli fotoaparaadiga. Tema ringsõitude eesmärgiks Saksa DVs oli nähtavasti ajalooliste kohtade ja ehitiste külastamine.
... suhtes käis ta rahaga heldelt ümber. Oli näha, et ta omas Saksa Liitvabariigi markasid.
Jalutuskäikudel vaatas ta hoolega ja kaua kaupluste ja teiste asutuste väljapanekuid.
Müggelturmi külastamisel suhtles ta sõbralikult ühe perega Lääne-Berliinist.
“Kern” suitsetas restoranides ja sõidu ajal.
“Kern” sõitis palju oma sõiduautoga ringi. Seejuures orienteerus ta sageli enne sõitu ja sõidu ajal kaardi põhjal.
Kesklinnas tundis ta hästi teed, samas kui äärelinn tundus talle vähem tuttav.
Tema sõidustiil on sujuv ja kindel. Tema sõidukiirus sõltub kandi tundmisest. Kiirteedel ületas ta pidevalt kiirust, sõites ca 110–120 kilomeetrit tunnis. Linna piires ja kehvadel teedel sõitis ta aeglaselt, kuna tema auto oli enamasti kõvasti koormatud.
Ta hankis marsruudi kohta infot möödakäijatelt ning kasutas seda sihikindlalt oma teekonnal.
Seejuures näitas ta oma head orienteerumisvõimet. Pikki sõite alustas “Kern” tavaliselt alles hilisel pärastlõunal või hilisel ennelõunal. Autot juhtisid “Kern” ja “Stein” vaheldumisi.
osakonnajuhataja asetäitja major Schulze
jaoskonnaülema ülesandel kapten Günther