Toomas Tross ja Haide Männamäe – 24/7 koos

„Kui sa ütled „Jah, ma tahan temaga eluks ajaks kokku jääda,” siis sa ju ei lisa mõttes – aga ainult pooleks päevaks korraga,” arutleb näitleja Toomas Tross (42) selle üle, miks on tore armastatud inimesega lisaks koos elamisele ka koos tööd teha.

„Toomas on see, kellel on uued ideed ja mina lähen õnnelikult õhates järele,” võtab aastatepikkuse pereelu ja töötegemist hõlmava aja kokku tema abikaasa, näitleja Haide Männamäe (37).

Toomas ja Haide on koos juba viisteist aastat, sellest viimased kümme ka abielus. Neil on ühine haridus, ühine töö – nad on ise endale tööandjad, seega ka ühised majandusküsimused mitmel eri tasandil – ning kolm last.

Ühelgi muul viisil ei kujuta nad oma elu ettegi.

Teater elus ja elu teatris

Tegelikult võiks Toomas Trossist ja Haide Männamäest kirjutada õige mitu erinevat lugu.  Näiteks teatriloo – sellest, kuidas nad koos näitlejateks õppisid ja milliseid põnevaid rolle nad teinud on.

Nii on Haide mänginud VAT teatris Rein Aguri ja Bengt Anderssoni lavastustes „Cymbeline” ja „Lend üle ookeani” ning Variuses Heidi Sarapuu lavastustes „Saaga” ja „Põud” – viimases kahes vastavalt Sigrid Undsetit ja Karen Blixenit.

Toomase rollidest võiks välja tuua Vanalinnastuudios lavastaja Saara Salminen Wallini käe all tehtud Kalkuni etendusest „Naine, kes abiellus kalkuniga”, Variuses Heidi Sarapuu lavastustest mängitud Mattise „Lindudes” ja Rudolfi näidendis „See ei ole Tammsaare”.

Toomasest ja Haidest võiks kirjutada õige mitu lugu.

Klouniloo. Sest just nemad on populaarne klounipaar Piip ja Tuut, kes käivad  publikut  lustitamas nii Eestis kui ka kaugemalgi. Klounidest tunnevad rõõmu kõik, kelle hinges laps alles on – laias laastus kolmandast saja kolmanda eluaastani.

Loo sellest, kuidas olla meie riigis vabakutseline ning enda tööandja. Liiatigi praegusel ajal, mil kõik langusest ja kulude kokkuhoiust räägivad.

Loo suurest armastusest… ja kolmest lapsest, kes end kümmekond aastat ooda­ta lasid ning siis pisikeste vahedega kohale jõudsid.

Kõik need lood on õiged. Ja kõik need kokku – pluss veel terve hulk lugusid – ongi Toomase ja Haide igapäevase koos olemise lood.

Ühendav märksõna on „armastus”. Teineteise vastu. Laste vastu. Oma töö vastu.

„Kui teed midagi armastusega, tuleb see armastusena tagasi,” mõtiskleb Toomas. „Teeme oma tööd isuga ja see toob palju rõõmu. Ka suhetesse.”

Sada protsenti ja rohkemgi

Kui me ühel kenal talvepäeval kohvikus juttu ajame, on viieaastane Emma ja kolmeaastane Siim lasteaias ning aastane pesamuna Anni magab autos mõnusat lõunaund. Lisaks kolmele ühisele lapsele loeb näitlejapaar oma pere liikmeks ka Toomase vanima tütre Maria, kes on juba seitsmeteistkümne aastane.

Enne Toomase ja Haidega kohtumist lugesin ühest perefoorumist mõtteid abikaasade koos töötamise kohta. Üks põhilisi vastuargumente oli hirm, et üksteisele muututakse tüütuks. Mõlemad vestluskaaslased raputavad korraga pead – ei, ei, kindlasti mitte.

Toomas Tross: „Koostöörõõm on suurem kui vahetevahel tekkida võivad probleemid. Ausalt öeldes olen tundnud pigem vastupidist muret: kui ma ei saa koos Haidega esineda. Oleme teineteisega nii harjunud, et koostöö sujub ainuüksi mõtte tasandil kokku leppimisest.”

Haide võtab jutujärje: „Näiteks saame esinedes vajadusel muuta numbrite järjekorda või jätta mõne ära. Me lihtsalt saame aru, mida olukord n&otil de;uab ja teine tunneb. Kas või selline pisiasi, et kui ruumil on liiga madal lagi, siis me teineteise õlgadelt akrobaatikat ei tee. Kaugema inimesega tuleks sellised asjad eraldi kokku leppida, meie puhul aga on õiged vastused õhus.”

Toomas:  „Sellist teist partnerit nagu Haide oleks raske leida. Tema peale saab loota sada protsenti ja rohkemgi. Üksinda on laval kerge olla, kahekesi olemine nõuab juba kokkumängu ehk lisaks sellele, et pead publikule endast kõik andma, pead samapalju end ka partnerile andma.”

Koos esinemised on Toomasel ja Haidel – ehk siis klounidel Piip ja Tuut – katkenud vaid lühikesteks perioodideks. Näiteks laste sünnieelsed ja -järgsed ajad. Suurema osa Haide rasedus(te)ajast jätsid nad lihtsalt keerulisemad akrobaatika­trikid välja ning Haide kandis esinedes karlssonlikku klounikostüümi, mis kehakuju muutused kenasti ära varjas.

Möödarääkimine ja möödavaikimine

Tõsi küll, nii pikk ja sügav suhe kätkeb endas ka mõnesid ohtusid. Haide märgib, et üks probleem on kindlasti see, et enda arust tuntakse partnerit viimaste mõttevirvendusteni, seal aga on libastumisvõimalus kerge tulema.

„Oma peas mõtlen maad ja ilmad kokku ja siis usun, et teine juba teab, mida mõtlesin,” arutleb Haide. Ja kui teine „ootustele ei vasta”, on kerge tulema ka halvasti ütlemine. Isegi kui see ütleja arvates puudutab ainult tööd, on igasugune kriitika nii suure läheduse korral väga isiklik.

Toomas kinnitab, et aastatega on möödarääkimisest ja -vaikimisest tingitud arusaamatusi tunduvalt vähemaks jäänud. „Mäletan seda tunnet küll. Usaldad teist väga palju, loodad tema peale – aga unustad tähtsast asjast rääkida. Selge ju, et tekib segadus.”

Probleeme võib tekitada ka vabakutselise tööga kaasas käiv ebakindlus. Täna on tööd ja esinemisi, aga aasta pärast? Või kui pole tänagi?

Kui aga peres on kaks vabakutselist, kelle ühine ja ainus sissetulek sõltub sellest, kas tööd jagub, on ka pinged sellejagu kahekordsed.

Haide tunnistab, et kui parajasti raha ei ole, siis on õhus mingi ebamäärane pinge. „Võiks ju kasutada töövabamaid aegu selleks, et puhata ja omakeskis olemisest rõõmu tunda – aga ei saa.

Seesama ebamäärane pinge segab.”

Toomas arutleb, et tulevikus võiks aastad kavandada nii, et aasta algul, kui esinemise praktiliselt pole, olekski perepuhkuse aeg. Ilma selle pingeta.

Kodus töötamine on paratamatu

Töö koju toomine, mis paljudele peredele problemaatiline tundub, aga ei heiduta Toomast-Haidet mitte üks teps.

„Muud võimalust ju polegi,” teeb Haide suured silmad.

„Põhimõtteliselt võiks ju ka kontor olla, kus tööasju käiakse ajamas,” märgib Toomas.

„No jaa, praegu on nii, et issi on kodus küll, aga ta on teises toas arvutiga töötamas ja lapsed teavad, et teda ei tohi segada,” muigab Haide.

„Samas on see jälle hea – lastel on kindel teadmine, et arvuti on tööasi, mitte mänguasi,” arutleb Toomas.

Tõsi küll, kodus töötamise puhul on raske endale puhkeaega kehtestada – võimalust, et tuled töölt ära ja paned kabinetiukse enda järel kinni, lihtsalt ei ole, lisab ta juurde.

Haide mõtiskleb, et tegelikult ei ole näitlejatel võimalik tö&o uml;d mitte koju kaasa tuua: „Huvitav, kus ja millal näitleja oma teksti pähe peaks saama? Ikka ju kodus!”

Laste saamine muutis fookust

Enne laste tulekut jõudsid Haide ja Toomas peaaegu kümme aastat kahekesi olla ja maailma kogeda. Mõnevõrra reisida ja üht-teist ainult endile osta. Viimased viis aastat pole ei kahekesi olemine ega ainult endale ostmine enam teemad, aga – nagu Haide ütleb – on suurepärane, et selline aeg olnud on.

Toomas: „Vaatasime hiljuti viie aasta tagust videot Emmast – kodus oli vaikus ja kosta oli vaid mängiva lapse lalin ja huiked. Järgmistel lastel ei ole enam sellist luksust ning nad on kasvanud õe-venna mürgeldamiste saatel. Eks samamoodi ole vist ka meiega, kodus oleme koos lastega, aga omakeskis saame koos olla tööl.

Lapsed muudavad fookust. Üks asi on armastus, teine see, et kogu pere ja töö logistika tuleb lastest lähtuvalt ümber kujundada.”

Eriti raskeks muutus olukord pärast Toomase ema surma. Just tema oli esimese lapse puhul turvaline tagala, võimaldades isal-emal vahepeal esinema minna. Nüüd on olukord taas lahenenud, lapsehoidjateenuse, täditütarde ja peresõprade abiga.

Kui aga klouniperel Soomes turnee oli, võeti kaasa kõik lapsed – koos hoidjaga – ning töisest reisist sai hoopis mõnus perereis.

Haide meenutab: „Esinemised olid tavaliselt hommikuti ja suurem osa päevast olime perega. Tõsi, sõidud olid pikad, kuni kaheksasada kilomeetrit, aga me saime hakkama. Ja kuna muid kohustusi ei olnud, olime selle reisi ajal vaata et rohkemgi mõtete ja kogu olemisega pere ja laste päralt kui kodus, kus erinevad teemad tähelepanu nõuavad.”

„Kuidas me seda hiljem meenutame…”

Küsin Haidelt ja Toomaselt, kas nad söandaks sellist elustiili – elatakse koos ja töötatakse koos – ka teistele soovitada.

Haide: „Ega ma teisi elamise variante ju ei teagi.”

Toomas: „Laias laastus muidugi. See loob täiesti erilise kvaliteedi – nii tööks kui ka pereeluks. Mida ma veel praegu ei oska öelda, on see, kuidas me seda aega hiljem meenutame – töötasime koos, elasime koos, kasvatasime koos lapsi. Aga ma arvan, et need on kõik head meenutused.”

Haide: „Jah-sõna ju tähendabki, et lõpuni koos.”

Toomas: „Tõepoolest, ei öelda ju, et koos – aga ainult pooleks päevaks korraga.”