Stella „Meie oma pisikene Mozart"'

Psühhedeelsed helinuudlid, elekter viiulist, elektroonikamasin ja kriiskamine.

Stella

“Meie oma pisikene Mozart”

(Stellatallinn)

Kunagi kolm aastat tagasi jalutasin Von Krahli Teatri baari ja ei ole sealt veel päriselt tagasi tulnud. Sest see, mida ma seal nägin ja kuulsin, võttis jalad nõrgaks.

Pilt oli selline – ühel pool lava väänas sümpaatne habemik kitarrist välja psühhedeelseid helinuudleid. Teises otsas saagis sassis peaga maniakaalne viiuldajanna puhast elektrit. Lava tagumises otsas lõi tüdruk vastu trummi seal kohtades, kus seda ei teinud imeline elektroonikamasin, mille kallal toimetas bändi põhiline heliarhitekt. Ja keskel seisis nelja meetri pikkune naine, kes – sõjakalt kätega veheldes ning mulle arusaamatuid sõnu kriisates – ajas hirmu nahka.

Selline oli ansambel Stella siis ja on ka praegu. Lihast ja luust Paabeli torn. With lasers.

Ma usun, et juba tolsamal õhtul oleksin võinud kirjutada enam-vähem samasuguse jutu nagu nüüd. Nad olid juba siis – oma teisel või kolmandal esinemisel – nii valmis tervik, et tundus, nagu oleks tegemist kaua kaalutletud ja siis perfektselt teostatud kunstiprojektiga – ühekordse demonstratsiooniga sellest, milline peab olema 21. sajandi popbänd.

Enamvähem sama kolme aasta tagune kontsertkava on nüüd CD peal, mille koht plaadiriiulis on Siouxsie & The Bansheesi, The Shameni ja The Slitsi järel. Ja mitte ainult tähestiku mõttes. Ning õnneks on siin suudetud edasi anda seda energiat, mis Stella puhul väikestes ilma lavata klubides tekib. Selline – kui laenata vana head orkuti-kommuunide slängi – “dance like everybody’s watching”-tunne tekib seal.

“Meie oma pisikene Mozart” (natuke pikem ja parem kui mõnes üksikus kodus olev mulluse KUMU ÖÖ jaoks tehtud “Love You Boy”) on üks paljudest dokumentidest, mis jäävad meenutama nendesamade väikeste ilma lavata klubide uuestisündi. Paluks nüüd lisa, kui tohib.

9