Päev hiljem esitles ta hotellis Olümpia oma
raamatut “Müüt genotsiidist: Nõukogude võimu
repressioonid Eestis (1940–1953)”. Raamatu eestikeelse tõlke
kirjastas endine ENSV KGB luureosakonna operatiivtöötaja
Vladimir Iljaševits, kes teost esitlusel rahvale tasuta jagas.
Esitlust juhtis aga Komsomolskaja Pravda Eesti-vaenulik
ajakirjanik Galina Sapožnikova. Uskumatu, et sellel lasti toimuda
ajal, mil Eesti rahvas mälestas oma ajaloo ühe suurima
tragöödia ohvreid.
Esmapilgul näib Djukov olevat andekas Vene uue põlvkonna
ajaloolane. Noor, kõigest 30aastane Djukov on alates 2007. aastast
avaldanud viis autoriraamatut, üle 50 artikli ning osalenud lisaks veel
mitme ajalooalase väljaande ja dokumendikogumiku koostamises.
Hämmastav töövõime, kas pole?
Tema ees on
avatud Vene Föderatsiooni Riiklik Arhiiv, Venemaa Riiklik
Sõjaarhiiv, Vene Föderatsiooni Presidendi Arhiiv, Venemaa Riiklik
Uusima Ajaloo Arhiiv, Venemaa Riiklik Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiiv, Vene
Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse Keskarhiiv ja Vene
Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Keskarhiiv. Niisamuti Valgevene KGB
arhiiv. Lausa mängeldes pääseb ta sinna, kuhu enamikul
ajaloolastel asja pole.
Huvitaval kombel on Djukovi uurimisteemad
täpselt ajastatud ja hoolikalt valitud, nende kajastamine meedias on lausa
massiivne. Ta tegeleb “kuumade” teemadega, Nõukogude
võimu repressioonidega Balti riikides ja Lääne-Ukrainas. Oma
teostes õigustab Djukov küüditamisi ja teisi kommunistlikke
kuritegusid. Juba ainuüksi raamatu pealkiri “Müüt
genotsiidist...” näitab, millega on tegu.
Eesti
ajaloolaste uurimusi sel teemal ei pea Djukov millekski, kuna need olevat
kirjutatud väliseestlaste poolt kuulujuttude ja mälestuste
põhjal. Ja muidugi mõjutatud ka natsipropaganda teostest.
Kõik see, eriti aga vaba juurdepääs FSB arhiivile, tekitab
küsimuse: kas Djukovi kujul pole mitte tegemist FSB koosseisulise
töötaja ja ajalooalase infosõja provokaatoriga? Avaliku
näoga, kelle nime taga on töökas ajaloolaste-arhivaaride
kollektiiv?
Näib, et kahtlustel on alust. 2009. aasta algul
ütles USAs Floridas elav Vene päritolu fotograaf ja ajaloolane Sergei
Melnikoff otse, et Djukov on FSB “P”-osakonna töötaja
pseudonüümiga “Flag”. Tõlkes tähendab see
lippu, ja infosõja lipulaev on Djukov tõepoolest. Djukovi
reageering oli oodatult äge, ta püüdis Melnikoffi väidet
oma blogis igati naeruvääristada.
Koodnimetus
“Ajaloolased”
Ajaloo kasutamine info- ja
propagandasõjas pole isegi Eestis midagi uut. Juba
1960.–1970. aastatel tootis KGB masinavärk ridamisi raamatuid ja
artikleid, kus tembeldati sõjakurjategijateks või vähemasti
natside kaasajooksikuiks enam-vähem kõik aktiivsed
väliseestlased. Need, kes nõudsid vabadust okupeeritud
kodumaale. Paljude paskvillide autor oli oma ala proff, endine Riigi
Propagandatalituse töötaja Andrus Roolaht varjunimega Rein
Kordes.
Ka Djukov diskrediteerib oma kirjasõnas Eesti
poliitikuid ja ajalool
asi. Ja ka nüüd tegutseb meie suunal terve masinavärk, nimetagem
neid “Ajaloolasteks”. Nagu FSB suust kukkunud on ka Helsingi
ülikooli dotsent Johan Bäckman ja ajakirjanik Leena Hietanen.
Eelmainitute ümber keerleb nii siin- kui sealpool piiri rida satelliite,
moodustades kokku omalaadse Eesti-vastase infosõja rinde. Nende kilbiks
on kõlava nimega organisatsioonid, nagu Notšnoi Dozor või
Soome Antifašistlik Komitee.
“Ajaloolaste”
ülesanne on külvata Eestis kahtlusi ja segadust. Kui vanemates
eestlastes pole kuidagi võimalik seada küüditamise toimumist
kahtluse alla, siis nooremate seas on vähemasti lootus tekitada
küsimus: kas kõik ikka oli täpselt nii, nagu meile on
räägitud? Ja loomulikult kinnistada Eesti venekeelses elanikkonnas,
eriti noores põlvkonnas arvamust, et küüditamine on Eesti
natsimeelsete ajaloolaste ja poliitikute väljamõeldis.
“Ajaloolased” kasutavad holokaustieitajate võtteid. Kuna
nii holokausti kui ka küüditamise toimumist otseselt eitada ei saa,
siis süstitakse kahtlusi kaudsete küsimustega. Näiteks, et
hukkunute ja represseeritute arvud on kõvasti üle paisutatud, mille
kaudu seatakse ka ajaloofakt ise kahtluse alla. Ainult selle vahega, et
nüüd tekib see kahtlus infosööda allaneelanu peas.
Tegusid, härra siseminister!
Selle
infosõja organisaatorid naudivad Eesti võimude nõrkust
riigi huvide kaitsel. Kui mitu kuud tagasi küsis Eesti Ekspress
siseministeeriumilt, miks Bäckmanile pole kohaldatud
sissesõidukeeldu Eestisse, tuli järgmine vastus:
“Sissesõidukeeldu saab kohaldada vaid juhul, kui asjaomase
isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt
tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna
põhihuvi.” Saalomonliku otsuse langetab sissesõidukeeldude
osas siseminister, seega Jüri Pihl. Mõistetamatu on, kuidas endine
Kapo peadirektor Pihl pole siiani aru saanud, millist ohtu
“Ajaloolaste” tegevus endast kujutab.
Läti
siseminister Marek Seglins on näiteks märksa otsustavam. Tema
käsul kanti Lätis ebasoovitavate isikute nimekirja Notšnoi
Dozori skandaalsed aktivistid Dmitri Linter, Pjotr
Puškarnõi, Larissa Neštšadimova, Dimitri
Klenski, Sarkis Tatevosjan ja Aleksandr Kornilov. Läti
antifašistliku komitee korraldatud konverentsile “Tulevik –
ilma natsismita” teel olnud seltskond peeti eriteenistuse
operatsiooni käigus kinni ja saadeti Eestisse tagasi.
Djukovit
ja Bäckmani, kes kujutavad Eestile märksa suuremat ohtu kui nimetatud
seltsimehed Lätile, ei takista aga keegi. Jäme ots on Pihli
käes, kelle käsul sai hiljaaegu sissesõidukeelu Eesti-vastase
kübersõjaga seotud Vene duumasaadik Sergei Markov. Kardetava ja
karmikäelise imagoga minister võiks lõpuks siingi oma
seaduslikku võimu kasutada.
“Ajaloolasi”
elimineerida pole tegelikult keeruline. Infosõja aluseks on teabe
võimalikult laiaulatuslik levitamine. Seega piisab
“Ajaloolastele” tekitatud infosulust. “Ajaloolasi” ja
nendega seotud isikuid ei lasta enam Eestisse. Mis omakorda toob kaasa
meediakajastuse järsu vähenemise. Ja ühel päeval ei tunne
Eestis enam keegi huvi ka Bäckmani vastu. Tema kasulikkus infosõjas
muutub võrdseks kasutatud kondoomiga.