Külma sõja sangarid, absurdiarmidega

Nädala pärast kinodesse paiskuva filmi “Disko ja tuumasõda” autorid räägivad Margit Tõnsonile, mismoodi ja miks Soome televisioon nende elu muutis.

Kiur Aarma (s 1975) ja Jaak Kilmi (s 1973) on kaks ja pool aastat olnud hõivatud “mängulise dokumentaalfilmiga”, mille keskmes on Soome televisiooni roll ühe totalitaarriigi kokkuvarisemises ning 70ndate keskel sündinute põlvkond, kes suuresti enese teadmata olid sattunud selle ideoloogiasõja eesliinile. “Me oleme veendunud, et meie ajusid, meie teadvust pommitati Lääne popkultuuriga ja Lääne luureteenistused olid leidnud väga salakavala pilu, mille kaudu seda teha, kasutades ära Nõukogude Liidule sõbraliku kapitalistliku Soome televisiooni. Meie ajusid kiiritati Lääne popkultuuriga. Kusjuures seda doseeriti, alguses oli disko ja “Dallas” ja lõplikuks obaduseks jäeti “­Emmanuelle”,” räägib Jaak innustunult allakirjutanu segaduses silmadesse vaadates. Kiur lisab, et “film ju mõnes mõttes kõrvutabki Hiroshimale heidetud tuumapommi ja “Emmanuelle’i” – esimene lõpetas viimase kuuma sõja ja teine külma sõja.”

Paremat žanrimääratlust filmile, kus “väljamõeldud dokumentaallood põimuvad päriseluliste lavastustega”, nad välja mõelda ei osanud. “Peaks Olev Remsu käest nõu küsima, ta viimati Sirbis kirjutas, et teab umbes veerand tuhandet žanrinimetust, aga välja ütles muidugi ainult kaks,” muigab Kiur. Jaak tunnistab, et nende filmis ameerikalikule dokumentalistlikale kohustuslikud mõned “rääkivad pead” on samuti pigem mäng žanriga: “Me kasutame neid kui alibit, nad kinnitavad seda, mida me kokku oleme luuletanud. Ses mõttes ma ei ole isegi nõus, kui keegi seda dokumentalistikaks nimetab.”

“Disko ja tuumasõda” jõuab Sõpruse kino ekraanile 9. aprillil. Keskeestlasena pean ütlema, et Kiuri ja Jaagu subjektiivne ajalugu on minu jaoks puhas muinasjutt. Sest see “meie põlvkond”, mida nad kaardistavad, on eksklusiivselt Tallinna-keskne, nii et Jaagu küsimus, kas ma end seepärast kõrvalejäetuna ei tunne, on igati asjakohane. Ega ei tunne küll, tänan küsimast. Sest lugu on põnev, meenutused seikluslikud ja vandenõud pöörased ja intrigeerivad. Lihtsalt – miski, mida minu lapsepõlves ei ole olnud, ei suuda mind selle järele ka igatsema panna.

Nostalgia ei tööta.

Kiurile “nostalgia” kasutamine selles kontekstis ei meeldi: “Ma pole kindel, kas koonduslaagrist vabanenu peaks tundma nostalgiat – ehkki leib maitseb seal hea, kui vähe antakse.” Jaak: “Muidugi me ekspluateerime nostalgiat, me ekspluateerime kõike, oma lapsepõlve, nostalgiat, ajalugu. Oleme lootnud, et Öine Vahtkond või Linter või keegi võiks meid süüdistada ajaloo võltsimises, mida me ka teeme, sest iga subjektiivne ajalugu on kellegi teise subjektiivse ajaloo võltsimine. Kuna me siiralt esitame seda ajalugu, mida me tahame mäletada, siis see rikub kindlasti kellegi teise ajaloo õigusi.”

Kas filmi kontseptsioon – et kõrvutate toonaste laste lugusid, ametliku ajaloo ja poliitilise põnevikuga – oli algusest peale niisugusel kujul olemas?

Jaak: Nii selge see ei olnud. Algne idee oli rääkida lugu Soome televisioonist, mis meid lastena kujundas, mille valgel meie Kiuriga oleme kasvanud, mis on meist sellised inimesed teinud, nagu me parasjagu oleme. 2007 hõikasime välja kampaania, et ootame inimestelt Soome televisiooniga seotud mälestusi, ning siis hakkas asi jooksma.

Neid pooltsada laekunud lugu vaadates oli selge, et see oleks puhas raiskamine, kui me neid lihtsalt inime stel kaamera ees jutustada laseksime. Neid lugedes hakkas pilt kohe jooksma.

Järgmiseks hakkasime lugusid edasi arendama. Esialgses plaanis oli Soome televisioon keskne, praegu on ta miski, mis hoiab filmi koos, olles osa hoopis suuremast mängust.

Kas mängulisus lubab ka faktidega vabalt ringi käia?

Jaak: Faktidega me oleme ikka üsna täpsed. OK, teatud mööndustega, sest dramaturgia oli meie jaoks kõige tähtsam – kui ikka fakti andis painutada, siis me panime ta dramaturgia teenistusse.

Kiur. See on tüüpiline käitumine paranoilisele teadvusele, et ta kunagi ei eksi detailides. Kõik inimesed, kellel on mingi väga suur teooria, mis juhib lisaks nende elule veel tuhandete või kogu maailma inimeste elu, on väga faktitruud ja detailitäpsed. Nii ka meie.

Jaak: Aastaarvud on paigas, ühe asja me vist nihutasime 20 aastat ettepoole...

Kiur: No see on vea piirides, pluss-miinus... (pole vist vaja lisada, et neid väiteid saadab muige ja irooniapilgu asemel juba tubli naer – aut.)

Ja demograafiline plahvatus, mis väidetavasti järgnes 1987. aastal eetris olnud “Emmanuelle’ile”, on ka fakt?

Kiur: Muidugi, küsi perekonnaseisuametist järele.

“Disko ja tuumasõda” näitab foto- ja filmilavastuste kõrval ka ohtralt arhiivikaadreid, mida pole varem eriti palju ekspluateeritud. Oli neid raske leida?

Kiur: Neid sai otsitud nii tele- kui filmiarhiivi sügavikest. Näiteks too vuntsidega laevapartorg, kes räägib, kuidas Nõukogude Eestit külastavad Lääne turistid on kaotanud igasuguse inimlikkuse ja neis valitseb alatus ning hingeline tühjus – see on spetsiaalselt propagandatöötajatele tehtud õppefilmist, 80ndate keskelt. Seda pole avalikult näidatud.

Jaak: Samas on see arhiivi kasutamine ka keskkonnasäästlik, see on puhas ümbertöötlemine.

Kiur: Nii et kui raha ära kaob maailmast, nii lähima aasta jooksul, siis me oleme nagu ümbertöötlemise pioneerid. Hakkame olemasolevaid Eesti filme edaspidi ümber miksima.

Härrade ja prouadega eri arhiividest on meil nüüd suhted loodud.

Jaak: Lisaks kõigele muule on arhiivis tuulamine ka väga lustakas tegevus. Ma vaatasin kümneid tunde arhiivimaterjali läbi. Ja lõpuks tekkis juba selline absoluutne pilk, et juba kerimise pealt nägid ära, kui oli midagi sürreaalset. Väga tore oli ka lõike kontekstist välja rebida. Siis hakkavad asjad üsna jaburalt tööle. Ütleme siis, et pühalikult me arhiivi ei suhtunud.

Kiur: Küll aga väga täpselt.

Aga kiusatust lausa uus ja asjassepuutumatu tekst pildile peale lugeda ei tekkinud?

Kiur: Ei olnudki vaja niimoodi vassida, tolle aja inimesed, kui neile mikker nina alla torgati, siis rääkisid ise kõik südamelt ära, tuli kohe puhast kulda.

Jaak: Üks oluline märksõna selle filmi puhul on paralleelreaalsus – kogu Eesti elas nagu paralleelreaalsuses, ega keegi ei uskunud seda Nõukogude reaalsust ju. Näiteks Brežnevi anekdoodid, need hoidsid terve mõistuse lippu üleval. Ja jõulude pidamine kodus – kodu oli üleni paralleelreaalsus, kodu oli hoopis teine koht kui kogu see raudse eesriidega piiratud maailm. Põhja-Eesti lastele andis Soome televisioon lisaks veel ühe paralleelse maailma, värvilise, muinasjutulise.

Kiur: Mis iganes inimrühma kooshoidmiseks on vaja ju hämaratki usku millessegigi – pehmete pommide valang läbi Soome TV eetri õõnes tas seda usku ja “kui on kadunud usk, siis on kadunud kõik, siis on järel vaid tusk, siis jääb üle vaid võit”.

Jaak: Me oleme veendunud, et Kesk- või Lõuna-Eesti lapsed said näha paremat Eesti Televisiooni tänu meile, kes me olime n-ö eesliinil. ETV pidi hakkama andma võimalikult kvaliteetset ja konkurentsivõimelist sisu, et selle Läänest tuleva ohuga toime tulla.

Sest mingi salajane auditooriumiuuring oli näidanud, et Soomet vaadatakse rohkem kui...

Jaak: ...rohkem kui Eestit! Selle tulemusel suurendati omakeelsete meelelahutussaadete hulka. Kuskil istusid reaalselt mehed, kes võrdlesid Soome ja Eesti telekava ning üritasid leida midagigi neile kellaaegadele, kui Soome pealt tuli mingi hittsaade. Võib-olla “Kitsas king” sündis just sellepärast, et oli vaja võidelda Soome naljasaadetega.

Kiur: (kavalalt) Võib öelda ka, et “Horoskoobi” lauluvõistlus oli tegelikult Nõukogude sõjaväeluure taktikaline kava ja eestikeelne cover laulust “Tänav, pink ja puu” on strateegiline mürsk.

Jaak: Sama lugu oli disko kodustamisega – midagi tuli ju teha, kuidagi tuli see enda kasuks pöörata, kui kaotus oli juba käes.

Kiur: Valed sõnad sa võid ju ära keelata, aga kui inimesed lihtsalt võppuvad, siis you can’t help it.

Siiski ei ole ka pärast külma sõja lõppu vandenõud televisiooni kui ajupesumasina teemadel vaibunud. Internet kubiseb paranoiadokumentaalidest, mis sunnivad “silmi avama”, et televisiooni tegelik eesmärk on meid kodanikena ajuimpotentideks muuta. Mis te sellest arvate?

Jaak: Ma ei tea, Kiuril pole üldse televiisorit. Mina vaatan ainult kolmapäeval Riigikogu infotundi. Tänapäeval teha filmi televisioonist, mis võiks mõjutada põlvkondi, see on kohatu.

Televisioon lihtsalt ei mõjuta enam kedagi. Ma eile (vestlus leidis aset 26. märtsil – aut.) kogemata sattusin vaatama “Unelmate”... “Unistuste”... mis ta nüüd ongi, “printsi”? “Printsessi”? Ega ma kaua ei püsinud lainel. Vaevalt et niisugused saated võiksid kedagi mõjutada. Televisioon ei ole enam see liikuva pildiga aken, mis ta oli 70ndatel, 80ndatel.

Kiur: See ei ole ju vandenõuteooria, et reklaami tehakse selleks, et inimesed asju ostaksid. No kidding! Aga see on küll üks lahe teooria, et telekas töötab tegelikult kahtpidi – et sel ajal, kui sina telekat vaatad, vaatab keegi sealt sinu tuppa.

Jaak: Pelevin vist kirjutas sellest?

Kiur: Vaata, ideoloogiasõja “relvastus” on ka tänaseks teisenenud. Täna käib pigem ruutpommitamine, ja tabavus on selle võrra väiksem. Ja meil on internet, mis telega konkureerib. Niisugust unikaalset situatsiooni enam ei ole nagu 70ndatel. Kogu massikommunikatsioon on muutunud – kunagi oli toru ühes otsas rääkija ja teises otsas justkui juhuslikud vastuvõtjad, ja neile sai pähe valada igasugust asja.

Mis jutuga te “Disko ja tuumasõja” välismaale maha müüsite? Kiur: Eks ta esialgu tekitas kuulajates skepsist, et mingi väike Eesti ja Soome televisioon ja keda see huvitab, aga varsti saadi pihta. Raudne eesriie kulges ikka tuhatkond kilomeetrit läbi Euroopa, ja piki seda eesriiet on mitu kohta, kus analoogsed lood võisid sündida. Kusjuures Hispaanias vaadati Franco diktatuuri ajal piirialadel Prantsuse televisiooni.

Jaak: Idee võitlusest totalitarismi ja ihade vahel on universaalne ja laialt mõistetav. Vaata, mina näen seda k ui koguperefilmi, kus vanemad saavad lastega kinno tulla ja tõestada, et nemad on ka sõjas käinud, nemad on külma sõja veteranid.

Ordeneid rinnas pole, arme ka ette näidata ei saa...

Jaak: Armid otseselt välja ei paista, aga need on pigem nagu absurdiarmid, ja need teevad tagasimõtlemise oma lapsepõlvele huvitavaks. Ühel hetkel hakkasid aru saama, et see, mis su ümber toimub, et sellesse ei saa siiralt suhtuda, seda peab võtma nagu läbi filtri, ja mida vanemaks laps sai, seda rohkem neid filtreid juurde tuli. Filtrite vahel tekkis nagu oma maailm, mis on lõppude lõpuks ikkagi rikkus. Ajapikku hakkasid need filtrid omavahel kõverpeegleid tootma, ja eks sellest ka eestlaslik iroonia ja must huumor.

Aga miks Soome TVd siis ikkagi ära ei keelatud?

Kiur: Olgem ausad, me otsisime pikka aega seda päris põhjust. No et miks siis ei tõhustatud kontrolli? Oli üksikuid antennide ärakorjamisi, aga miks katuseid puhtaks ei saetud? Ida-Saksamaal ju saeti? Eks üks kõige tõenäolisem vastus on see, et Nõukogude Liit ei tahtnud Soomega suhteid rikkuda.

Jaak: Samas Soome oli nii orjalik, et ei tea, kas sellest oleks nüüd mingi skandaal tõusnud.

Kiur: Ja siis üksvahe me otsisime, et äkki on süsteemi sees mingi õõnestaja, sisevaenlane, keegi valgesoome agent, kes lahendas probleemi sellega, et uputas kõik niisugusesse mölasse, mis lauseteks lahti võttes mitte midagi ei tähenda, nii et lõpuks jäi kõigil mulje, et eks ole juba tehtud kah, lähme võtame nüüd ühed õlled või midagi.

Jaak: Eks see oli toonane kabinettide vahelise suhtlemise praktika, kõik käsud ja keelud sõnastati sellises teadvust ummistavas kantseliidis, ja kuna need olid mõeldud kabinettidevaheliseks suhtlemiseks, siis selleks need ka jäid. Kõik need “salajased” ja “täiesti salajased” liikusid mööda mingisugust käsuliini alla ja alt tulid aruanded tagasi samas stiilis, ja sellepärast ilmselt midagi konkreetset ei tehtudki.

Kas DVD juurde boonusena need kogutud meenutused ka vihiku kujul panete?

Kiur: Ei ole plaaninud küll.

Jaak: Ma olen ise mõelnud, et jube hea unetusevastase ravimi saaks sellest, kui uinutava häälega mees, näiteks Toomas Lassmann, loeks ette toonaseid dokumente. Näiteks seesama 1982. aasta Vaino määrus, eraldi võttes on seal iga detail naljakas, aga detailide kuhi on niivõrd massiivne, et ühel hetkel aju lükkab ennast välja ja sa jääd magama. See võiks olla küll boonus­träkk DVD peal.

1971 – Soomes läheb käiku uus võimas Yleisradio saatja, mis teeb võimalikuks Soome telekanalite jälgimise Põhja-Eestis. Ligi üks kolmandik nõukogude eestlastest saab läbi teleriekraani piiluda raudse eesriide taha. Uudised on Yleisradios üsnagi punased, aga kokkupuude Lääne popkultuuriga on see, mis jätab edaspidi vastuvõtlike noorte vaimule jälje.

1973 – ­sünnib Jaak Kilmi.

1975 – sünnib Kiur ­Aarma.

1979 – Järgmisel suvel toimuvateks olümpiamängudeks valmib uus Tallinna teletorn. Eestis, sõltuvalt elukohast, saab teleri omanik valida kuue teleprogrammi vahel – ETV, Kesktelevisiooni esimene ja teine, Leningradi TV, Yle 1 ja Yle 2.

1980 – Jalgpallimatš ETV ja ERi vahel Kadriorus, millele järgnenud Propelleri kontserdi takistamisest lahvatasid punknoorte rahutused. Moskva filmimehed käisid aga tihti Tallinnas punkareid filmimas, kui oli vaja kujutada kapitalistlikku Läänt.

1982-1987 ETV ­eetris meelelahutus­saade “Kitsas king”, 80. aastate alguse stagnatsiooni ja gerontokraatia kõrgajal valmivad ka telelavastused nagu “­Pisuhänd” ja “Kuulsuse narrid”.

1985 – tuleb võimule ­Gorbatšov, algab pere­stroika ja see on NSV Liidu lõpu algus.

1987 – Prantsuse pehme erootika­film “Emmanuelle” imeb Nõukogude Eesti pojad ja tütred Tallinnasse telerite ette kokku. Kahe aasta pärast samal ajal on põhjuseks juba Balti kett.

Lapsepõlve idealiseerimine ehk ostalgia Eesti moodi

Punase lähiajaloo heldinud pilguga taaskasutusse võtmist on DDRi näitel Euroopas laiemaltki hakatud nimetama ostalgiaks (Ost, saksa k “ida”). Filmid nagu “Päikeseallee” ja “Hüvasti, Lenin” või “Kleinruppin Forever” võimendavad sotsialistliku mineviku absurdi. Tihti on niisuguste filmide autorid noorema põlvkonna esindajad, kes pole omal nahal kogenud totalitaarse režiimi koledusi, vaid sellesse perioodi jääb nende lapsepõlv, ning lapsepõlve on lihtne idealiseerida. Mälu lisab meenutuste ette filtreid, mille läbi kõik tundub natuke totakas, absurdne ja naljakas.

Ja see nostalgia ei näita igatsust vana ühiskonnakorralduse järele, vaid haarab pigem igapäevaelu ja kultuurisfääri. Näiteks punaste täppidega kuiv- ja maitseainetopsid – praegu võtab nende nägemine südame soojaks, aga omal ajal, kui need iga jumala köögi riiulitelt vastu vaatasid, polnud heldimusest juttugi.

Tõsiselt veenva ja ühismälust pilte ette kutsuva töö on teinud “Disko ja tuumasõja” kostüümikunstnik Liisi Eesmaa ja operaator-kunstnik Manfred Vainokivi, kes on välja tuustinud kõik vanad ümbrikud, kukemütsid, toasussid, koolivormid, võimlemisriided ja villased tekid, autodest ja interjööridest rääkimata.

Jaak Kilmi on ostalgia-lainel tegutsenud juba pikemat aega. Tema lavastatud ja põlvkonnakaaslase Urmas Vadi stsenaariumil põhinev “Kohtumine tundmatuga” oli süüdimatu mäng omaaegsete telepurgikangelastega. (Vadi suur avantüür oli omakorda ka Georg Otsa demütologiseerimine absurdi kaudu muusikalilibretos.) Rene Reinumäega kahasse tehtud noortefilm “Sigade revolutsioon” poetiseeris õpilasmalevate reaalsust, lisades sinna heroilisi aspekte.

Kiur Aarma oli kaasstsenarist Urmas E. Liivi kergelt iroonilisele dokumentaalfilmile “Tervitusi Nõukogude Liidust”, kus peategelasteks endisaegsed tagakiusatud teisitimõtlejad, nagu Lagle Parek, Tunne Kelam ja Tiit Madisson. ­Aarma produtseeritud oli ka omapärase pildikeele ja värske lähenemisega dokumentaalfilm “Lotmani maailm”.

M.T