Andrew Bird “Noble Beast”

Folkoopused, kas lembelaulu vormis või siis keset keskkonnahelisid.

Andrew Bird

“Noble Beast”

(Bella Union)

Talle ei meeldi, kui tema kohta öeldakse: “Mees, kes vilistab” või “Mees, kes mängib viiulit”. Ta ignoreerib neid, kes tituleerivad tema akadeemilisi läbikomponeeritud folkoopusi indie’ks. Ometi on just eelnimetatu see, mis eristab teda teistest samalaadsetest folkartistidest, nagu Sam Amidon või Jose Gonzales.

Andrew Birdi klassikalise tausta ja kõrge enesehinnangu taga peitub suur poplugude kirjutamise vaist. Keerukad käigud mööduvad mängleva kergusega, lihtsad köidavad aga kuulaja enda külge rikkalike emotsioonivarjunditega, omavahel põimuvad klassika, jazz, iiri folk ja rock. Puhtakõlaliste lembelaulude taustal püüab kõrv kohe kinni aga teise, akustiliste kõlade, keskkonnahelide ja sõnadega eksperimenteeriva Andrew Birdi. Loos “Anonanimal” saab sõnadevoost lausa omaette instrument. Taustabändil on küll tulnud taas kord leppida vaid lugude interpreteerimisega Andrew range taktikepi all, kuid sellest hoolimata võib plaadi tugevamaks küljeks lugeda just nende tööd – leidlikud, fantaasiarikkad põhjad, mille peal thom-yorke’lik lõõritamine mõjub liialt ootus­päraselt, isegi moosiselt. Vile ja viiulid teevad selle õnneks tasa.

7