10.04.2009, 00:00
Bernsteini suurteos väljas
Iseloomustades seda 540-leheküljelist raamatut häbematult
lühidalt ja lihtsalt (ah, rubriigi formaat!), ütleksin vaid, et on
ilmunud Boris Bernsteini hiilgav opus magnum (või vähemalt midagi
sellist) – “Visuaalne kujund ja kunstimaailm”. Kes ei tea:
saabuval sügisel 85. sünnipäeva tähistav Bernstein on
Odessas sündinud eesti kunstiteadlane, kes juba pikemat aega elab USAs.
Oma viieks peatükiks jaotatud raamatus, mille venekeelne
esmatrükk ilmus Piiteris 2006, analüüsib ta eri meetodeid
(semiootikat, kultuuriteooriaid, stiilikriitikat, analüütilist
filosoofiat jms) võluvalt ja loogiliselt sünteesides
kujutamiskunsti ajalugu alates Piibli Moosese teisest käsust kuni 21.
sajandi mõningate teda sügavalt häirivate
kunstinähtusteni. Ta räägib pühapildi kummardamise ja
põrmustamise ajaloost ning kanoonilistest mudelitest, sakraalkujutise
käsitusest massiteadvuses, ikonoklastilisest ideest popis ja
performance’is, esteetilisest naudingust, kunstiäri mehhanismidest
(mainimata küll enda töökogemust Eesti Kunsti
Investeerimisfondis), Wim Delvoye “seedimismonstrumist
“Kloaak””, toob välja – tõenäoliselt
eesti keeles esimesena –, et kunstiajaloo isa on hoopis Xenokrates, ja
ironiseerib korduvalt “Andy Warholi kurikuulsa “Brillo
kasti”” üle. Bernstein esineb ühtaegu suurepärase
refereerija ja kreatiivse mõtlejana, jutustaja ja kirjeldajana, oponendi
ning kritiseerijana ning vaidleb teiste seas võidukalt A. Danto ja E. H.
Gombrichiga. Mustvalged reprod ajavad asja ära, ning keelevigu peaaegu
polegi (siiski, näiteks lk 82, 170, 444). Igale noorele kunstiajaloolasele
absoluutselt kohustuslik kirjandus.