10.04.2009, 00:00
Väike tüdruk ja suur kuri koer
Seitsmeaastane tüdruk sai sõbranna kurja koera käest halastamatult pureda. Koera omanikud olid nõus tasuma ravikulud alles pärast aastaid kestnud kohtuskäimist.
Soe suvetuul keerutab Kopli puust majade ja kuurilobudike vahel sirelite
lõhna. Meri loksub, kajakad karjuvad majakatustel ja vahel lendab aknast
välja mõni põlev diivan või leitakse üledoosi
saanud narkomaan.
Eesti ja vene lapsed õpivad vastastikku
eesti ja vene keelt. Vene tüdruk küsib eesti tüdrukult:
“Peksa hotšeš?” ja eesti tüdruk küsib:
“Kas su kassipoeg on doma?”
Neil, kes on elanud Koplis,
on lapsepõlv võrratult rikas.
Väikesed eesti
tüdrukud Mann ja Kadri on lasteaiakaaslased ja parimad sõbrannad.
Mann on seitse aastat vana, Kadri kuus.
Sel päeval, 19. juulil
2003 on neil tegemist omajagu. Nad käivad Manni juures joonistamas,
korjavad rannas kive, mängivad peitust. Nüüd avaldab Mann soovi
käia ära Kadri maja tualetis.
Teatav risk selles
aktsioonis peitub, sest Kadril on kodus kuri koer ja selle koera vaatamise on
Kadri isa rangelt ära keelanud. Kui Kadri isa tüdrukutele peale
satuks, lõpeks kempsuskäik ilmselge pahandusega. Kadri isa on range
mees.
Kuueaastane Kadri võtab kaelast võtme ja
torkab lukuauku. Tema kodu on tohutus Nikolai-aegses puust kortermajas, kemps
on trepikojas.
Kadri keerab võtit. Maja välisuks lendab
ristseliti lahti ja Kadri saksa lambakoer, kes on lahtiselt esikus,
sööstab välistrepist alla nagu mürsk. Väike Kadri
püüab koera keelata. Aga mida teeb kuueaastane tüdruk suurele
koerale – mitte midagi!
Koer ei haugu, ta sööstab
otse Manni poole, kes seisab maja ees, hobusesaba kuklas lehvimas.
Mann jõuab vaevu selja pöörata ja tõsta
küünarnuki, et nägu varjata. Siis paiskab koer Manni
kõhuli ja pureb ja pureb ja pureb – Mann oleks nagu kaltsunukk
suure koera käes. Ja Kadri jookseb vanemat õde appi kutsuma. (Vanem
õde matab parasjagu teiste lastega õuest leitud surnud lindu.)
Selleks ajaks, kui Kadri oma õega tagasi jõuab, on koer
kiskunud raevukalt mõmisedes puruks ka juhuslikult mööda
läinud vene poisikese sääred.
Mõlemad lapsed
päästab keegi meesterahvas, kes vahele läheb ja koera eemale
tõmbab.
Lapsed on šokis. Manni kukal, selg, käed,
õlad, jalad on veriseks puretud. Ta väriseb. Kadri viib Manni tuppa
peitu. Kadri õde paneb koera luku taha, kutsub kohale kiirabi,
võtab Mannil rahustades ümbert kinni ja nad lähevad majast
välja, kiirabile vastu. Naabermaja ees kukub Mann maha, sest ta ei
jõua käia. Sealt korjab kiirabi ta üles.
“Laske see koer maha!” karjub Mann läbi nutu.
Kadri on oma koeraga imikust peale koos kasvanud. Paariaastasena
on ta oma koera seljas ratsutanud, koera kõrvust, ninast ja sabast
kiskunud. Koer on Kadrit talunud ja teda kurja kuke käest
päästnud (misjärel kukk mitu päeva ettevaatlikult kuuris
veetis).
Kadri isa tõi pisikese saksa lambakoera kutsika
kingituseks abikaasale Kadri sünni puhul. Kadri kirjeldab internetis oma
koera kui toredat pereliiget, kes oma lähedasi ustavalt kaitseb.
Kadri on ülimalt mures, kui kuuleb oma parimat mängukaaslast Manni
ütlemas, et koer tuleb maha lasta. Haiglasse tuleb Kadri oma
sõbrannat vaatama ja šokolaad on tal kaasas.
Mann ei julge haiglas silmi kinni panna, sest kardab, et läbielatud
õudus kerkib uuesti tema meeltesse. Mann ei saa oma keha keerata, sest
ta on üleni haavades. Teda ei saa tõsta, teda ei saa sülle
võtta.
Mann kardab arste ja õdesid, sest iga puudutus
teeb talle
valu. Juulisoojuses tekib haavadesse põletik, jälle tuleb
opereerida, jälle tuleb valu teha. Lõputud uued sidumised...
Ema on Manni juures haiglas kõik kümme haiglaööd
ja loeb tütrele raamatut.
Mann saab kümne päeva
pärast haiglast koju, aga ikka peab olema voodis ligi kuu. Ta liigub
ratastooliga, julgemata jalga maha toetada. Kaua ei julge Mann tänavale
minna. Ta kardab inimesi, seejuures kardab ta eriti haiglariietes inimesi,
koertest rääkimata.
Mannil on õigus, mis puudutab
tema hinnangut, et Kadri isa on range mees. Ja lisaks on Kadri isa tarmukas
tubakasõber, kes tunnise jutuajamise vältel esikupiida najal
tekitab tuhatoosi kümmekond koni. (Tõsi, naine aitab ka.)
Ta sõidab taksot ja arendab erafirmat ja jutu sees tsiteerib
professor Ülo Vooglaidu, kui arutab, mis kohustused peaksid olema
lastel (“Nad peaksid pesema hambaid!”) ja mida lapsed iial teha ei
võiks (“Nad ei tohiks tikkudega mängida!”).
Kadri isa: “No ja siis saadeti meile ju kantpead ukse taha. Või
olid need isehakanud kantpead, ma ei tea!”
Kadri isa annab
ülevaate kohtumisest kantpeaga.
“Tuli siia, lubas mu
koera maha lüüa, ütles – sa veel maksad selle eest! Ma
küsisin – kas sa oled Manni isa sõber? Ta ütles: olen
jah. Ma küsisin vastu – mis su nimi on! Ta ütles Siim. Ma
ütlesin: “Hea küll, Siim, aga kas sul volitus on, et sa teda
siin esindad?” Ta ütles, et ei ole. Ma ütlesin – no mis
sa siis tahad? Ta ütles: “vaata ette, mees, sinuga veel juhtub
midagi!””
Kadri isa kirjutas avalduse politseile, et keegi
Siim käis teda kodus ähvardamas. Politsei vaatas pabereid ja
ütles, et see ei kvalifitseeru kui ähvardus.
Kadri isa
ütles politseile (see oli naispolitseinik): “Teate, proua, ma
ütlen teile, et ma vägistan teid õhtul surnuks, ja kui te
arvate, et see on ähvardus, siis ma ütlen, et ei olnud!”
Kadri isal on juuksed väga hoolikalt kammitud.
“Tahad, me lähme ja teeme selle koeraga 1 : 0!?”
küsisid Manni isa käest mõned tema vanad tänavanaabrid,
teiste hulgas Siim. Manni isa oli vanadele sõpradele öelnud, et
ärgu seda küll tehku. Milles koer süüdi on!
Kadri koer õpetatigi kurjaks. Väikesest armsast kutsikast kasvas
tubli valvur, pättide ja varaste hirm. Viljandimaal Võhmas, kus
Kadri pere varem elas, oli neil oma talumaja ja koeral oma aed. Aia uks
võis lahti olla, sealt koer välja ei läinud, aga kui keegi
väravast sisse juhtus tulema, läks kärinal kallale.
Kadri ema: “Ma ajasin ükskord ühe traktoristiga aia najal
juttu. Koer ei teinud väljagi. Aga kui traktorist jala värava vahelt
sisse torkas – no ta proovis meelega –, lõi koer talle
hambad säärde. Häält ei teinud, lõi lihtsalt hambad
säärde!”
Traktorist kiitnud, et selline peabki
õige koer olema.
2001 kolis Kadri pere Tallinna (Koplisse),
sest Viljandimaa kodu põles maha. Tallinnas on koeral omaette ruum, kus
teda hoitakse. Kui võõraid ei ole, jookseb trepikoja koridoris
vabalt ringi.
Väike Kadri, kurja koera omanik, on paar
nädalat tõsises mures, mis saab tema truust koerast ja mis saab
tema heast sõbrannast.
Tema peas on vastakad mõtted,
ta kardab. Kui Manni isa temast Kopli majade vahel mööda
sõidab, läheb Kadri puu taha peitu.
Manni isa peab
vahel auto kinni ja ütleb, et ära karda.
Manni isal
ja emal on üldse palju sõitmist. Et Mann saaks lahti
rühihäiretest, mis on tekkinud rünnaku tagajärjel, ja et
lihaskude hakkaks taastuma (õlavarrelt oli liha täitsa maas), tuleb
sõita trennide ja spordisaalide vahet. Psühholoog-massaaž-
elektriravi-psühholoog-massaaž-elektriravi. Kaks korda nädalas
ujumine, nädalast nädalasse, kuust kuusse.
See
võtab aega ja raha ja kuigi Manni vanemad ei ole kehval järjel, on
nad seda meelt, et midagi võiks Manni tervise heaks maksta ka
koeraomaniku pere.
Kadri isa: “Mul on ka rühihäire!
Igal inimesel on rühihäire!”
Kadri isa:
“Haavad läksid mädanema! No see on arstide süü, ega
see minu süü ei ole!”
Kadri isa: “Pangu ta
veel viiulitundi ka ja küsigu selle eest ka raha!”
2007.
aasta kevadel esitab Manni isa hagi ja nõuab tütre ravikulusid
kohtu teel. Asja arutab Harju maakohus ja hiljem kahel korral Tallinna
ringkonnakohus, kus mõistetakse koeraomanikelt, s.t Kadri vanematelt,
välja 50 000 krooni moraalse kahju eest. Kui Mann on
täiskasvanuks saanud ja kui armidele tehakse viimased korrigeerivad
lõikused, tuleb koeraomanikel maksta ka operatsioonide eest. (Kohtuotsus
jõustus tänavu märtsis.)
Manni hirm koerte
ees ei taha ega taha kaduda. Ühel talvepäeval võtavad Manni
isa ja ema tüdruku auto peale ega ütle, kuhu sõit läheb.
Kui kohale jõuavad, ootab Manni kolmekuune kutsikas. Psühholoog on
soovitanud, et Mann võiks võtta koera ja kui võimalik,
võiks see olla saksa lambakoer.
Esimesel kohtumisel
närib kutsikas katki Manni kõige lemmikumad sinised teksad.
Tagasiteel jääb ta autos Manni süles magama ja Mann on nii
õnnelik, nii õnnelik.
Poolteist aastat käib Mann
oma koeraga koertekoolis. Teeb ise läbi händleri kursused
(händler on see, kes koeraga näitustel ringis jookseb) ja koer
reageerib perenaise käsklustele piinliku täpsusega.
Siis
selgub, et koera esimesed käpad ei pea treeningkoormusele vastu, tuleb
teha operatsioon. Ja kui Manni koer kliinikust sidemetes käppadega koju
tuuakse ja ta toanurgas trepi alla oma kohale pikali heidab, võtab Mann
teki ja padja ja sätib ennast selleks ööks koerale seltsiks.
Koer on ikka tõeliselt suur sõber, leiab Mann.
“Kui ma teile ausalt ütlen, magan ma siin Koplis, tulekustuti
käeulatuses. Teises maja otsas elavad narkomaanid, asotsiaalid,
illegaalid!” ütleb Kadri isa.
“Täiesti
masendav!” Kadri ema tõmbab sigaretisuitsu sügavale kopsu.
Kadri isa: “Te võidelge põhjuste, mitte
tagajärgedega! Vaadake, mis ma siin ilma koerata teeks! Mul on istunud
süstiv narkomaan trepi peal. Mulle on mu oma maja ees pakutud
seksiteenust. Naaber nägi siinsamas rannas, kuidas seda siin tehti,
päise päeva ajal.”
“Sealsamas!” Kadri
ema suunab sigaretti hoidva käe mere poole.
Kadri isa:
“See on Tallinna linn, munitsipaalvaldus! Viis aastat tagasi oleks
Läti mustlased kogu selle maja üle võtnud, kui meil poleks
olnud majas kurja koera. Kolm tühja korterit nad võtsid ja linn ei
suutnud midagi teha.”
Kadri isa on linnaisadele portsu kirju
kirjutanud. Viimati kirjutas siseminister Jüri Pihlile. Vastust pole veel
saanud.
Kadri isa võtab jutu kokku tõdemusega, et
sellises põrgus elades on kurjast koerast tõsine kasu.
Viis ja pool aastat on sellest õnnetust päevast
möödas. Mann on nüüd kaksteist ja Kadri ü
;ksteist. Mann lõpetab gümnaasiumi 2015, Kadri 2016. Kadri ja tema
kuri koer elavad endiselt suures tsaariaegses kortermajas Koplis. Manni pere
kolis ära ja neil on uus maja Tallinna teises servas.
Hiljaaegu koristas Mann oma sahtleid ja leidis ärasaatmata kirja, mille
ta koostas mõned kuud pärast 19. juulit 2003. Mann
pöördub kirjas oma parima sõbranna Kadri vanemate poole ja
palub, et nad lubaksid Kadril edaspidigi tema juures mängida. Kadrile
adresseeritud sõnum on lühike:
“Kadri! Miks sa ei
tule mu juurde!? Mann.”
PS
Mann ei arva enam ammu,
et Kadri koer tuleks maha lasta, aga inetud armid on tema kehal senimaani. Ja
pärast meie paaritunnist vestlust võtab Mann mitu päeva
rahusteid.
Nimed ja näod selles loos on asendatud.
Mis see koeraomanikule maksma läks
- 2004. aasta veebruaris maksid Kadri vanemad koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest 1800 krooni trahvi.
- 2007 algatatud tsiviilasjas mõistis Tallinna ringkonnakohus koeraomanikelt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku 50 000 krooni, millest 15 000 olid nad juba varem tasunud. Manni täisealiseks saades tuleb koeraomanikel tasuda ka korrigeerivate lõikuste tasu. Kui palju see võib maksma minna, ei tea keegi. Praeguste hindade järgi üle 90 000 krooni.
- Seni on Manni haiglaravi eest tasunud haigekassa.