Ristikivi päevikuid nägin esimest korda 1991. aasta sügisel Stockholmis Kalju Lepiku kodus.


Õieti olid need valguskoopiad päevikust, mille originaalide 10 samasugust ja enamasti masinakirja toksitud ja köidetud kladet asusid Rootsi Riigiarhiivi hoidlatesse deponeeritud Balti Arhiivis, mille üks peamisi asutajaid Kalju Lepik oli. Kuid asjaolu, et need olid täies mahus kopeeritud ja koopiad asusid Lepiku kodus, tema kabineti aknapoolses otsas kirjutuslauast vasakule jäävas kapis, kui ma ei eksi – see avaldas muljet. Järelikult oli neis tallel olulist informatsiooni ja Ristikivi oli Lepikule enesest mõista oluline ja lähedane inimene. Sõber, ja vahest pole ka liig öelda – autoriteet kõige paremas mõttes, kelle arvamusega sai arvestada.


Kalju Lepik omakorda oli oma sõbra pärandi hea hoidja – isiklike päevikute sisu ei kuulunud avalikustamisele vähemalt veerand sajandit pärast Ristikivi surma. Katkendeid neist oli küll ja küllap just Lepiku valituina jõudnud ka Bernard Kangro kätte, kui Kangro kirjutas esseed romaani “Mõrsjalinik” sünniloost. Sealt ka esimesed tsitaadid, avalikkuse ette jõudnud maitseproovid Ristikivi päevikust. Enesestmõistetavalt puudutasid need rohkem loomingulugu, mitte inimesi, inimsuhteid ega Ristikivi isiklikke probleeme. Neid viimaseid aga jagus päevaraamatule pihtimiseks samavõrd ja vahest enamgi kui otseselt loominguga seotud mõttearendusi.


Kaalusin üht päevikuköidet käes, lehitsesin põgusalt, kui see kord juba minu käes oli – ja ulatasin siis Lepikule tagasi. Saladused, kui neid seal ka oli, jäid tol korral saladusteks. Aeg polnud veel küps. Ja ka nüüd, neidsamu Lepikute korteris hoitud ja sügisest 2005 Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatavate päevikute koopiaid trükiks ette valmistanuna tajun, et saladused on endiselt jäänud saladusteks. Kas peakski olema teisiti? Kui sageli vihjab Ristikivi oma päevikus mõnele aastakümnete eest juhtunud sündmusele, mis vihjeks jääbki. Oli see siis kolkisaamine koolis või ebaõnnestunud suhe, jääb enamasti avamata. Pole seda üritanud selgitada ka päeviku kommenteerija, sest üht küsimust lahti harutades hargneks ridamisi järgmisi. Jäägu avastamisrõõmu ka tulevastele biograafidele, täiuseihalusest kantud kommenteerimine on lõputu ja tänamatu protsess ja venitanuks nii raamatu ilmumise tärminit kui paisutanuks mahtu võimatuseni.


Ristikivi päevik oli neile, kellel sellest aimu, aastakümnete jooksul pigem nagu legend.


Nagu on omamoodi legendaarne järgminegi lugu, mille jutustas Valev Uibopuu 1961. aastal ilmunud August Gailiti mälestusteoses. Nimelt loovutanud kord Maksim Gorki kirjandusliku meistrisõrmuse Anton Hansen Tammsaarele ja Tammsaare omakorda Gailitile. Ühel rõõmsal eesti pagulaskirjanike kokkutulekul Stockholmis Mälarhöjdenis August Mälgu korteris andnud Gailit selle fiktiivse meistrisõrmuse naljatades edasi Karl Ristikivile. “Nad seisid sel puhul August Mälgu rõdul ja vaatasid alla Mälari imekaunile orule, vesteldes hulga aega omavahel,” kirjutab Uibopuu.


Loomult tagasihoidlikule Ristikivile selle seltskondliku nalja hilisem ülessoojendamine ajakirjanduses aga ei meeldinud, nagu kirjanik oma päevaraamatus tunnistab. “Kas algab nüüd jaht “sõrmuse” järele,” küsib ta häiritult. Ometi on see lugu mitmeti kõnekas. Esiteks puudub selles Uibopuu visandatud meeleolukas mälestuspildis igasugune kadedus. Teiseks, vahest just sellest koosviibimisest pärineb üks sageli avaldatud foto rõdul seisvast ja naeratavast Ristikivist, mille allkirjaks on pandud “kirjanik kodurõdul” või midagi sarnast.


Ristikivi elas Stockholmi eeslinnas Solnas asuvas kortermajas esimesel korrusel, ja esimese korruse korteritel rõdu ei olnud. Pigem aimub foto taustal kõrgemalt avanev avar vaade, mida said nautida hoopis teises piirkonnas Mälarimäel elanud Under-Adson, Johannes Aavik ja muidugi August Mälk, kelle kui Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimehe juures kolleegid korduvalt kohtusid. Kolmandaks kerkib aga kahtlemata ka küsimus – kellele võinuks sõrmuse loovutada Ristikivi? Aga eks seegi küsimus kuulu kirjanikule mittemeeldivate kilda, jäägu sõrmus Ristikivi sõrme ja lõppegu see legend küsimärgiga.


Päeviku lugejat võib kohati häirida refräänina korduv kurtmine argiasjade, tüütu haigekassaameti ja tervisemurede üle. Ometi jõudis Ristikivi nende kõrvalt ja kiuste teha palju, jõudis luua ja viimistleda oma loomingu täiuseni. Napp vastus ajakirjaniku küsimusele oli tema jaoks probleem, mille lahendamisel tuli sõnastust võimalikult lihvida. Muust loomingust, ettekannetest ja arvustustest kõnelemata. Poolik töö ei tulnud kõne allagi. Ristikivi elu tervikuna oli täiusliku kirjaniku loomine. Hea inimesetundjana on sedasama, päevaraamatule mõneti kontrasteeruvat arvamust väljendanud Valev Uibopuu ühes oma erakirjas kodumaale: “Tegelikult oli ju Ristikivi võitja kõigis olukordades ega jäänud kusagil alla. Tema elu kroonis täielik kordaminek kuni elulõpuni. Ristikivi elas kordaläinud inimese elu ka kõigis katsumustes.”


See ta on – mees roosi ja sõrmusega. Nüüd siis ka päevikuga, mis on alustanud oma iseseisvat avalikku elu.
Väljavõte päevikust ehk kuidas tähistas Ristikivi oma 50. sünnipäeva Kreeka-reisiga

17. 10. 1962 – kesknädal

Kui arvestada, et mu tõeline sünnipäev on 15., siis läks see suhteliselt hästi – sõin õhtust koos Spyroga ja käisime kinos – kuigi film oli vilets.

Aga muidu on mul alles praegu esimest korda võimalik kirjutada – ja see ütleb üsna palju.

Järjekorras läks nii:

Sõit 14. oktoobril läks hästi, kuigi takso teel Brommasse juba Stråkvägenil streikis. Bulltoftal kohtasin ootamatult pr Purret koos abikaasaga, kes olid teel Marbellasse.

Jõudsime Ateena kella 5 paiku. Hotell San Rival ei olnud just luksuslik, aga seda ei olnud ka oodata. Halvem oli, et sattusin ühte tuppa kellegi Stig Hermanssoniga, kes on tõeline rootsi “fyllesvin” — oli enda juba lennul täis kaaninud. Ja siis jäi mulle külge kinni üks eesti ohvitserilesk, üks närvidele käivamaid inimesi, keda olen kohanud. Läksin heast südamest teda linnas juhtima, et kuskil kohvi juua, aga ta lõpmatu vadistamine viis mu nii segadusse, et eksisin isegi mitu korda ära ja oli raskusi hotelli tagasi jõudmisega. See hotell ongi väga raskesti leitav.

Kell kaks öösel tuli Hermansson ja ajas mu üles. Tellis kuus pudelit õlut, et “nu ska vi sparka i gång”. (Nüüd hakkame peale (rootsi k.)) Möirgas ja räuskas pea kogu öö. Ja hommikul haises tuba nagu meremeeste kõrts.

Järgmisel päeval käisin lennukontoris ja siis polnud juttugi sellest, et lennuk Korfule ei lähe.

Ka järgmine öö läks Hermanssoni purjus möla kuulates. Aga ma lootsin, et nüüd vähemalt pääsen. 16. oktoobri varahommikul sõitsin autoga lennukontorisse. Ja seal selgus, et ei lähe lennukit Korfule. Aerodroom olevat korrast ära. Sain siiski laevapileti Angelicale, mis läks kell 5 Pireusest. Kuna ma aga lennupileti raha tagasi ei saanud, sain osta ainult turistiklassi pileti.

See päev oli seega raisatud. Aga kui ma lõpuks laeval olin, oli siiski hea tunne – vähemalt eemal nii eestlastest kui rootslastest. Kuna ma sõitsin turistiklassis ei saanud ma oma sünnipäeva lõunat süüa kaetud linaga laua juures, vaid lihtsalt kasarmulaualt ja plekktaldrikult. Aga see ongi vahest rohkem kooskõlas kogu mu eluga selle 50 aasta jooksul. Ja kuigi ma jagasin kajutit kuue kreeklasega, oli see esimene öö, mil ma sain magada.

Täna olen lõpuks Korful. Jõudsin siia kell 3 ja ilm on vihmane, kuigi üsna soe. Hotell Ioni on uus, üsna hea ja päris sadamas, nii et tulin laevalt jala siia koos kohvriga.

Vihm ei lase mind täna kahjuks “Surnute saart” vaatama minna. See on pealegi 4 km linnast väljas.

Laeval sain tuttavaks ühe kreeka lennuväelasega, kes sõitis koju puhkusele ja kes lubas mind hiljem hotellis üles otsida, et mulle linna näidata.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid