17.04.2009, 00:00
Vastamise kunst
Aeg-ajalt tekib mul küsimusi. Näiteks: mis aastal lõpetas Mart
Laari esimene valitsus? Või: mis nüüd oligi ansambli Rolling
Stones bassimehe nimi või mis kell suletakse Stockmann. Sellised
jooksvad küsimused, nagu vanasti öeldi, mis tahavad käigupealt
lahendamist.
Ma viskan küsimuse õhku, s.t
toimetusetuppa. Meie toimetuseruumides on enamasti vaikne, samasugust
kõrvulukustavat vaikust kogesin hiljuti Egiptuse kaljusel
kõrbemaastikul.
Ajakirjanikud küürutavad oma
tööpingi taga, rikkudes rühti ja silmanägemist. Minu
vaikust lõhestava küsimuse peale pead kerkivad (neil muidugi, kel
parajasti kõrvaklappe peas pole) ja vastuseid tuleb igast nurgast.
“Vaata internetist,” kõlab mitmehäälselt.
Guugelda, soovitab mõni eriti targalt. Tõepoolest.
Kas ma olen eriline idioot või, tahaks küsida. Ma tean ju isegi,
et internetist võib leida igale küsimusele vastuse. Mina istun
hommikust õhtuni internetis täpselt samuti nagu suurem osa Eesti
rahvast (meil on ju arvutid ja võrk kahel kolmandikul elanikkonnast), ma
guugeldan ja surfan, loen ja kirjutan, liidan ja lahutan internetis.
Mõnikord tundub mulle, et kogu elu ongi guugeldamine –
parafraseerides kunagist Andres Maimiku dokfilmi kangelast, kes
hüüdis välja absoluutse tõe, et kogu elu on turundus.
Miks ma üldse küsin, kui ma tean abinõu niisama
hästi kui kõik teised? Ma tean ju isegi, kust leheküljelt
leida meie riigjuhtide valitsemisaegu (
) või et Rollingute ametlikul
kodukal (
) on kõigi
ansambliliikmete nimed ning et loomulikult on Stockmanni koduleheküljel
lahtiolekuajad kirjas.
No vaat ongi! Lihtsalt lipsab üle
huulte – vanast harjumusest, rääkimisest, ei vabane niisama
lihtsalt. Kunagi sai isegi raamatukogus kataloogikaarte ja teatmeteoseid
näppimas käidud!
Soovitus “vaata internetist” on
tegelikult vältimine, tänapäevane viisakas variant lause
“ma ei tea” või “ära sega” asemel.
Ega ma ise ka sellest patust puhas pole, arvatavasti olen targa
guugeldamise-soovitusega ise ka kümneid kordi küsija suu pihta
löönud.
Ka infotelefonide ainuke mõte tundub olevat
inimest informeerida veebiteenuste olemasolust.
Vahel ma helistan
– tõstan toru – kas või selleks, et juhtmete
küljes rippuvat kohmakat lauatelefoni lohutada. Jutud jäävad aga
lühikeseks, sest kõige rohkem paari repliigi järel
öeldakse mulle: vaadake ometigi meie koduleheküljelt!
Mul
on üks pime sõber, kellel tekkis mõni aeg tagasi
küsimusi, millele sai vastata kodakondsus- ja migratsiooniamet. Ta
helistas infotelefonil ja esitas oma küsimused. Kolm korda võite
arvata, mida talle sealt vastati. Muidugi: palun väga, vaadake meie
koduleheküljelt, seal on kogu informatsioon riigikeele eksami sooritamise
kohta ilusasti olemas. Ongi, ainult et nii keeruliselt kättesaadav, et
isegi mina oma kahe suhteliselt terava silmaga kobasin tükk aega
mööda linke ringi, enne kui millestki aru saama hakkasin
(kantseliidist ma siinkohal ei räägi).
Ma ei tahaks meie
E-Stonias olla pime, venelane ja/või pensionär, kes pole
läbinud sotsiaalkeskuses euroraha toel ellu viidud www-koolitust.
Teine seletus, miks me nii kerglaselt internetti appi pakume, on see, et me
tõepoolest usume sellesse. Guugeldamine on õige, sest ta on
kõikvõimas. Pole häda, mille vastu
internet ei avitaks. Minu vanaemal näiteks oli läbi elu ainult
üks ravim, mis aitas kõikide terviserikete vastu: suhkruvesi. Ta
elas väga vanaks, viibimata kordagi elus haiglas. Järelikult oli
suhkruveest abi.
Guugeldamine on tänapäeva inimese
suhkruvesi.
Mõnikord tahaks siiski inimese häält
kuulda. Kuulda, kas väljaspool internetti on veel elu, kas need kolleegid,
keda ma võiksin ära tunda pigem turja ja kukla kui näo ja
kõne järgi, on veel kõnevõimelised.
Ega
päris kõike internetist ikka ei saa ka! Näiteks ei saa veebist
lugeda päris Eesti Ekspressi.
Meil on suurepärane
veebisait, kust leiab lõputult infot, hoolsa otsimise korral ka
kõik paberlehes ilmunud artiklid – aga see pole see.
Neljapäeviti paberil on kõik hoopis teistmoodi.
Nagu on
teistmoodi ka need vastused, mida saad inimesele silma vaadates.