17.04.2009, 00:00
Tallinna veeäri valitsevad röövparunid, 2. osa
Suuromanik ei pumpa Tallinna Veest raha välja mitte ainult dividendide, vaid ka hiiglaslike konsultatsioonitasude ja muude trikkidega. Kogu see äri käib linnarahva arvelt.
Tallinna Vee erastamine kukkus totaalselt läbi. Taskukohase veehinna
asemel peavad pealinna elanikud toitma röövkapitalistlikku
kasumimasinat, mis teenib sadu miljoneid kroone aastas ja viib sellest suure
osa välismaale.
Kõige värskem näide
pärineb selle nädala teisipäevast, kui Tallinna veemonopol
avalikustas, et laenab Põhjamaade Investeerimispangalt 313 miljonit
krooni võrkude laiendamiseks.
See kena uudis omandab aga
hoopis teise värvingu, kui kõrvutada seda teatega, et firma juhatus
tegi ettepaneku kulutada tänavu dividendide maksmiseks (koos tulumaksuga)
291 miljonit krooni.
“Tallinna Vesi maksab tegelikult laenu
hoopis dividendidena välja ja laenukoormus jääb linnakodanike
kanda, kes plekivad selle kinni vee tariifi kaudu. Oleks mul vägi ja
võim, siis ma paneksin Tallinna Vee juhatuse vangi,” ütles
Ekspressile üks riigi nutikamaid audiitoreid.
Paraku pole see
esimene kord, kus vee-ettevõte tallinlastel naha üle kõrvade
tõmbab.
Investeerimisvajadus kadus nagu
nõiaväel
Tants ja trall hakkas pihta kohe
pärast erastamist. Algul kõlas kõik imeilusasti nagu
muinasjutus. Linnaisad ja neid nõustanud investeerimispank Suprema
põhjendasid erastamist mesikeeli vajadusega tagada Tallinna Veele
“piisav kapitaliseeritus” tulevaste investeeringute tarbeks. Ja
linnapea Jüri Mõis rääkis pressikonverentsil, et aktsiaid
soovivad osta rahvusvahelised pensionifondid, kes “meid röövima
siia kindlasti ei tule”.
Aga tegelikult?
Veebruaris
2001 ehk vaid üks kuu(!) pärast erastamistehingu sõlmimist
tegi uus juhatuse esimees Brian Hill ettepaneku maksta dividendideks 182
miljonit krooni.
Juhatuse teine liige Rain Tamm põhjendas
seda nii, et firmal on liiga palju kapitali.
Ehk kui Suprema ja
linnaisad olid terve aasta jutlustanud lisakapitali tarvidusest, siis
nüüd ei läinud seda raha firmal enam vaja!
Siin
tekkis veel üks tore nüanss. Tavaliselt makstakse omanikutulu kasumi
arvelt. Paraku omas Tallinna Vesi tol ajal vaid 23 miljoni krooni suurust
kasumitagavara.
Kuid see polnud mingi probleem uue
põhiomaniku jaoks. Briti kompanii United Utilities kuulub maailma
veetööstuse hiidude sekka ning teab väga hästi, kuidas
nihverdada ja edukalt bisnist teha.
Uus omanik leidis lõviosa
vajaminevast summast Tallinna Vee investeeringute reservist (NB! erastamist
põhjendati investeerimisvajadusega). Seal seisnud 159 miljonist kroonist
jäi järele ümmargune null.
Peadirektor Hill
raporteeris aga hiljem rõõmsalt majandusaruandes, et
tööaasta oli “väga edukas” ning tõi esimese
edu näitena “finantseesmärkide täitmise”.
Suur osa ostusummast võeti teistpidi kohe firmast
välja
See kõik oli vaid eelmäng veefirmast
raha väljatõmbamisele. Oktoobris 2001 teatas Tallinna Vesi, et
maksab välja suurema osa sellestsamast aktsiakapitalist, mis oli
üheksa kuud varem erastamist saatnud meediakära saatel firmasse sisse
makstud.
Jälle oli põhjenduseks
“ülekapitaliseeritus”.
Kõige raevukamalt
võitles kava vastu Keskerakond. “Aktsiakapitali laiendamist
põhjendati kui äärmiselt vajalikku sammu, mis on
hädavajalik vee- ja kanalisatsioonivõrkude arendamiseks ning ilma
milleta jääksid kanaliseerimata Nõmme, Merivälja,
Lilleküla ja teised Tallinna piirkonnad,” kuulutas linnavolikogus
Keskerakonna fraktsiooni esimees Toivo Tootsen. “Kui enamusak
tsiate müügil tehti nägu, et investor suunab suuri
investeeringuid Tallinna veetarbija heaks, siis tegelikult ei maksa ta sentigi,
need investeeringud tehakse laenurahast. Selle aga maksab kinni tarbija –
koos protsentidega! Laenata oleks võinud ka ilma enamusaktsiad
müümata.”
Aga kes siis Tootsenit kuulas! Linna
kamandasid tol ajal teised parteid, firmas endas aga peremehetsesid britid.
Sügisel 2002 kahaneski Tallinna Vee aktsiakapital 950 miljoni krooni
võrra.
Selle üheainsa käiguga said britid kohe
tagasi 70 protsenti rahast, mis nad olid “kapitalinäljas”
Tallinna veemonopoli sisse pannud.
Ja see polnud veel kõik:
uue omaniku tulekuga algas Tallinna veeäris rasvaste dividendide maksmise
ajajärk.
Tallinna Vee tootlus ületab
mõistlikku neli korda
Magusaid dividende maksavad
tavaliselt “valmis” ettevõtted, kes edasiarenemiseks raha ei
vaja. Tallinna Vesi liigitub selgelt selliste kasumiautomaatide sekka.
Viimasel kaheksal aastal kulutas firma maksude-eelsest kasumist keskmiselt
koguni 80 protsenti dividendide ja neilt võetava tulumaksu tarbeks.
Kõige räigem näide pärineb aastast 2005, kui
ettevõte teenis 210 miljonit krooni kasumit.
Sellest
läks dividendide ja tulumaksu peale 97,2 protsenti!
Nii suurte
dividendide allikas on lihtsamast lihtsam: liiga kõrge vee hind.
Novembris 2000 ehk veidi enne erastamist teatas uudisteagentuur BNS, et
linnavalitsus peab Tallinna Vee võimalike ostjatega täiendavaid
läbirääkimisi. Abilinnapea Heiki Kivimaa sõnul tahtsid
“investorid täpsustada ühisveevärgi ja kanalisatsiooni
seadusest tulenevat mõistet mõistlik tootlus, millest linn
lähtub veeteenuse tariifi kehtestamisel”.
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon rääkis
Ekspressile, et mõistliku tootluse mõiste on seniajani lahti
seletamata, kuid ministeerium on senistes aruteludes pakkunud välja, et
kasum võiks moodustada kuni kümne protsenti käibest.
Tallinna Vee mullune puhaskasumi marginaal oli aga 41,1 protsenti!
Ja maksude-eelse kasumi ning käibe suhe ületab viimastel aastatel
järjepidevalt 50 protsendi piiri.
Briti palgad
avalikud, Eesti omad mitte
Sellest kõigest on
põhiomanik United Utilitiesile ikka veel vähe. Britid
pigistavad Tallinna veefirmast raha välja ka teenuste kaudu. Esimestel
erastamisjärgsetel aastatel liigitusid need üldhalduskulude sekka,
kõige värskemas aastaaruandes kannavad aga nime “juhtimis- ja
konsultatsiooniteenuse ost”.
Aastaaruannetest selgub, et need
kulud moodustasid vahemikus 2002–2008 kokku 101 miljonit krooni.
Kuid seda on liiga vähe. Börsile minnes avalikustas Tallinna
Vesi, et sõlmis märtsis 2001 ehk kaks kuud pärast erastamist
United Utilitiesiga 15 aastaks nn tehniliste teenuste lepingu.
United Utilities lubas otsida Eesti veefirma tarbeks
juhtivtöötajaid, anda nõu finantseerimise ja vee kvaliteedi
parandamise alal, määrata strateegiaid läbirääkimiste
puhuks, nõustada investeerimise ja planeerimise puhul, soovitada
oskusteavet jne.
Selline nõu on aga väga kallis.
Baastasu 550 000 eurot (8,6 miljonit krooni) aastas, mida tõstetakse
vastavalt inflatsioonile. Lisaks maksab Tallinna Vesi kinni kõik
lepinguga seotud kulud, sh personalikulud.
Aastatel 2002–2004
teenis United Utilities “tehnilise teenuste lepingu abil” kokku 92
miljonit krooni!
Kusjuures töötundide arvu, hüvitiste
määrad, üles
annete täitmise viisi jms määrab ainuisikuliselt United
Utilities.
Aga see pole ainus koht, kus eestlastel pole
sõnaõigust. Tallinna linnale kuulub veefirma nõukogus
küll kolm kohta üheksast, kuid juhatuse liikmete määramisel
peavad nad vaikselt sitsima. Varasematel aastatel panid britid paika
kõik kolm juhatuse liiget, nüüd kaks.
Ja on
vähetõenäoline, et finantsdirektor Siiri Lahele makstakse sama
palju kui teistele juhatuse liikmetele (britid Ian Plenderleith ja David
Hetherington).
Ekspress seda kontrollida ei saa, sest Tallinna Vesi
järgib küll börsi hea ühingujuhtimise tava, kuid ei
täida “mõnda üksikut nõuet”, nagu pealike
palkade avalikustamise oma. Seda põhjendusega, et “palgatingimuste
avaldamine on väga tundlik ja isiklik informatsioon, mille avaldamine ei
annaks aktsionäridele lisandväärtust. Samuti tekiks vastuolu
töölepingu konfidentsiaalsusnõuetega.”
Samal
ajal pole aga United Utilitiesil probleemi oma Inglismaal tegutseva emafirma
juhtide palkade avaldamisega. Vastav aruanne võtab enda alla vaid 17
lehekülge...
Börsile mineku maksis kinni Tallinna
Vesi!
Mais 2005 läks Tallinna Vesi börsile.
Kumbki suuromanik müüs osa oma aktsiapakist maha ja teenis sellega
434 miljonit krooni.
Tolle aasta majandusaruandest leiame selle
eduka sündmusega seoses aga ühe hämmastava märkuse. Nimelt
sisaldavad Tallinna Vee ärikulud “esmase aktsiate avaliku
noteerimisega seotud teenuste kulusid summas 8,49 miljonit krooni”.
Mõni rida allpool on mainitud veelgi suuremat summat.
See tekitab ohhoo-efekti, sest miks peaks veefirma kinni maksma oma omanike
müügitehingud, mida börsileminek sisuliselt kujutas?
Niisiis need read peaksid andma omajagu mõtteainet nii aktsiaid
ostnutele kui ka maksuametile.
Aga see pole esimene kord, kus
aktsiate müügil tekkisid imelikud asjaolud.
Ka jaanuaris
2001 tunnistas Tallinna linnavalitsus, et unustas erastamisega seotud kulud 17
miljonit krooni... Sellest enamiku moodustas tehingut nõustanud
Supremale ette nähtud tasu.
Tallinn korjab maamaksu
veefirma huvides
Kaks nädalat tagasi näitas
kolleeg Toivo Tänavsuu Ekspressis, et üle poole vee hinnast
läheb Tallinna Vee ärikasumiks.
Tallinna Vesi selgitas
seepeale börsile, et on täitnud kõik linna ees võetud
kohustused. Mõni asi läheb kohe märksa paremini: näiteks
linn lubab lekete suuruseks 26 protsenti, aga tegelikult läheb raisku vaid
18 protsenti...
Hoopis valulisemalt reageeris abilinnapea Jaanus
Mutli, kelle avaldus kandis pealkirja: “Kõiketeadja ajakirjanik
möllab Ekspressis eksitades lugejaid”.
Näiteks: “Tulevasele investorile ei tehtud ülesandeks
finantseerida linna kanaliseerimist.
Finantseerimise kohustuse
jättis linnavolikogu aktsiaseltsile Tallinna Vesi, kes omakorda pidi saama
raha liitumistasudena uute rajatavate joogi- ja kanalisatsioonivõrkudega
liituvatelt tallinlastelt,” tõdeb abilinnapea Mutli.
“Tallinlased oma rahakotti siiski kergendama ei pidanud, sest nende eest
tasus ehk hüvitas uute vee- ja kanalisatsioonivõrkude rajamise kulu
linn oma eelarvest.”
Püha taevas! Kust siis linn oma
eelarveks raha võtab kui mitte linnakodanike taskust?
Seesama linnavalitsus räägib, et ehitab maamaksust hangitava raha
arvel muu hulgas vee- ja kanalisatsioonitrasse. Mis tähendab, et Ekspress
võiks väita, et Tallinn maksis maamaksust tulnud raha veefirma r
öövparunitele ja kui veefirma ajaks teistsugust poliitikat, siis
võiks pealinnas maamaksu suurus olla null krooni.
Aga
see oleks puhas demagoogia.
Mõisa hinnatõus 32
protsenti, Savisaare oma suurem
Muidugi süüdistas
Mutli omaaegset Mõisa linnavalitsust, kes lubas aastatel
2001–2005 tõsta vee hinda 30 protsendi võrra, mille
lisandunuks tarbijahinnaindeksi kasv. Õnneks muutis keskerakondlik
linnapea Edgar Savisaar seda valusat lepingut ning vähendas
hinnatõusu 16,2 protsendini, kusjuures “osa kavandatud
hinnatõusust lükkus aastatele 2006–2010”. See lubas vee
hinda kontrolli all hoida.
Teeme kerge arvutuse, millest jätame
lihtsuse mõttes kõrvale tarbijahinnaindeksi. Mõis lubas
kergitada hinda kaks korda, kummalgi puhul 15 protsendi võrra. Korrutame
läbi: hinnatõus olnuks kokku 32,25 protsenti.
Savisaare
lauge hinnakasv toimub aastatel 2004–2010 tempos 10% + 10% +6,5% + 6,5% +
6,5% + 2% + 2%. Selle tagajärjel kasvab hind kokku 52 protsendi
võrra!
Otsustage nüüd ise, kumb neist andis
veefirmale vahvama teenimisvõimaluse: kas Mõis 32 protsendiga
või Savisaar 52 protsendiga...
Riik valmistab ette
hinnatõusu seaduseelnõu
Pärast Ekspressi
lugu teatas Päevaleht, et keskkonnaministeerium on ette valmistanud
seaduseelnõu, mis on otse suunatud suuri kasumeid teeniva Tallinna Vee
hinnataseme piiramisele.
Ministeeriumi veeosakonna juhataja Karin
Kroon ütleb, et tegelikult on asi hoopis teistsugune: eelnõu ei
sündinud vajadusest Tallinnas tariife alandada, vaid mujal hindu
tõsta. Paljudes Eesti asulates on veetariifid poliitikute surve
tõttu liiga madalad ja riik pelgab, et sealsed veefirmad ei suuda
tehtavaid investeeringuid tagasi teenida.
Seetõttu peaks vee
hind minema tulevikus konkurentsiameti kontrolli alla. Praegu käivad
läbirääkimised, kas riik peaks hinnad eelnevalt heaks kiitma
või tegelema tagantjärele kontrolliga. Ja ilmselt saaks seda
seadust kasutada ka Tallinna Vee ohjeldamiseks, kui linn ise sellega hakkama ei
saa.
Britid 1,3 miljardi krooniga plussis
Jaanuaris teatas BBC, et United Utilities tahtis Inglismaal hindu
tõsta, kuid pärast rahva massilist meelepaha loobus sellest.
Eestis pole sellist asja veel juhtunud.
Tõsi,
Tallinna Vee juhatuse esimees Ian Plenderleith möönis kaks
nädalat tagasi Ekspressile moka otsast, et “deflatsiooni korral
võib meie tariif tulevikus isegi langeda”, kuid see on ka
kõik.
Tegelikult on britid Tallinnas säravalt palju raha
teeninud. Erastamise ajal investeerisid nad firma omakapitali 687 miljonit
krooni ja ostsid Tallinna linnalt aktsiaid juurde 641 miljoni krooni eest.
Pärast seda on nad firmast saanud:
- 479 miljonit aktsiakapitali vähendamise kaudu;
- 552 miljonit dividendidena (sh tänavused);
- 434 miljonit aktsiaid müües, kui Tallinna Vesi börsile läks;
- 162 miljonit juhtimistasudena.
Kokku 1,6 miljardit krooni. Lisaks on nende
käes oleva osaluse turuväärtus üks miljard krooni. Kokku on
nad 1,3 miljardi krooniga plussis. Kas seda on liiga vähe?
Tegelikult on linnal Tallinna Vee taltsutamiseks üks päris
kõva vahend. Firmale antud monopoliõigused kehtivad novembrini
2015. Siis peab linn korraldama uue avaliku konkursi.
Tallinna Vesi vajab selle võiduks nii poliitikute kui linlaste
rahulolu.
Kuid samas võib see üha lähenev
tärmin kanda ka vastupidist sõnumit: pigista maksimaalsel
t kasumit välja veel nii kaua, kuni saad.
Väsimatu dividendimasin Tallinna Vesi | ||||
aasta | kasum enne makse (mln kr) | dividendid + tulumaks (mln kr) | dividendid + tulumaks / kasum | korrigeeritud dividendid + tulumaks / kasum* |
2001 | 167,9 | 194,8 | 116,0% | |
2002 | 169,6 | 155,2 | 91,5% | 92,4% |
2003 | 119,8 | 60,3 | 50,3% | 35,6% |
2004 | 199,2 | 101,3 | 50,8% | 84,5% |
2005 | 209,7 | 147,4 | 70,3% | 74,0% |
2006 | 294,9 | 203,9 | 69,1% | 97,2% |
2007 | 333,1 | 251,3 | 75,4% | 85,2% |
2008 | 362,2 | 315,2 | 87,0% | 94,6% |
2009 | 291,1 | | 80,4% | |
kokku | 1856,4 | 1720,4 | | |
*dividendid + tulumaks / eelmise aasta kasum. Dividende jagatakse nimelt eelmise aasta kasumi arvelt. |
Tallinna Vee tähtsündmused
- 2001 – erastamine, uus omanik suurendab aktsiakapitali 300 miljoni krooni võrra
- 2002 – aktsiakapitali vähendamine 950 miljoni krooni võrra
- 2005 – firma viiakse börsile