24.04.2009, 00:00
Kuidas Eesti arst Afganistanis lennuki maa peale tõi
N Liidu ja Afganistani sõjas 1981–1984 kirurgina osalenud Tartu mees Lembit Roostar (75) räägib, kuidas ta aru sai, et ta oma naine on kõige tähtsam, mis tal on.
Aastal 1981 saab kirurg polkovnik Lembit Roostar käsu asuda teenistusse
Afganistani. Lembitu käsutusse antakse pealinnas Kabulis uhke viietoaline
korter, kus on kaks vannituba ja kuuliaugud seintes.
Esimesel
ööl kuuleb Lembit, kuidas kellegi sammud tema ukse taga seisatavad,
kuidas keegi võtme tema lukuauku torkab ja võtit keerab. Lembit
sätib oma Kalašnikovi laskevalmis, hoiab hinge kinni ja
mõtleb, et rumal lugu küll, juba esimesel ööl tapavad
ära.
Siis tõmmatakse võti lukuaugust välja
ja sammud eemalduvad. Lembit ei maga terve öö.
Kui abikaasa Ilvi
mõni aeg hiljem mehele Afganistani järele lendab, on
kõrvalmajas parajasti Vene kindrali matus, punane kirst lavatsil ja
naised nutavad ja mehed joovad lahkunu mälestuseks.
Selline elu
vajab harjumist. Aga aastad lähevad kiiresti. Töö ja
töö kogu aeg. Lembit opereerib haavatuid, nendel ei näi olevat
lõppu. Kolme aastaga teeb Lembit 400 tõsist lõikust.
Ja siis saabub talvehommik 1983. Ilvi Roostar saadab oma mehe
tööle nagu tavaliselt. Sõjaväeauto ihukaitsega tuleb
järele ja viib Lembitu Afganistani kaitseministeeriumi hospidali
Kabulis.
Saabub teade, et mägedes on saanud haavata kindral,
Nõukogude Liidu kangelane, ukrainlane.
Vigastus
näib tõsine, võimalik, et tuleb opereerida kohapeal.
Lembit võtab kaasa traumatoloogilise konsultandi ja
kiirustab lennukile. Afganistani transpordilennuk viib nad tunnise lennutee
kaugusele põhja suunas. Piloot on afgaan ja tema kõrval istub
sõjaväemundris venelasest sovetnik. Tehakse vahemaandumine ja
kolitakse ümber helikopterile, mille pilootide sõiduoskust Lembit
tõsiselt imetleb.
Haavatud kangelane osutub
väiksemat kasvu meheks, kelle jalg on raketikillust tõsiselt viga
saanud.
Verekaotus on suur, jalg näeb kehv välja. Lembit
vaatab, et mida kiiremini haavatu hospidali jõuab, seda suurem on
tõenäosus mees päästa. Kopter viib mehed
tagasi lennuki peale ja lennuk võtab kursi Kabulile. Ja siis
teatab venelasest sovetnik: mida me teeme – Kabuli lennuväli ei
võta meid vastu!? Ja ükski teine lennuväli ei võta ka
vastu. Igal pool on tohutu liivatorm!
Lembit, kes pole küll
lennuala inimene, pakub, et mis oleks, kui lendaks Taškenti.
Taškenti minna ka ei saa, sest N Liidu piiril lastakse sodiks iga
lendav objekt, millel pole sisenemiseks luba.
Kuidas oleks, kui
maanduks Kandahari või Džalalabadi? Ei. Ka need lennujaamad ei
võta lennukeid vastu. Ja Kabulis on endiselt selline torm, et lennujaama
pole nähagi.
Aeg läheb, midagi tuleb otsustada, kütus
paakides väheneb ja väheneb.
“Olge nüüd
head mehed, täitke vanema käsku!” ütleb Lembit. Oma
polkovniku pagunitega on ta lennukis kõige kõvem mees. Tal pole
selliseid olukordi varem ette tulnud ja ta püüab anda oma
häälele veenvamat kõla.
“Vanema käsk on
selline, et maandume Kabulis!”
Vene sovetnik tõstab
käe kõrva äärde: “Jest! Saab tehtud!” Ja
afgaanist piloot hakkab spiraalikujuliste ringidega mägedest alla
lennujaama poole laskuma.
Mitte midagi näha ei ole.
Täielik kott. Tulesid ega mitte midagi. Liiv möllab, kõik on
ühtlaselt tume.
Lennuk rappub ja hüpleb. Igaüks
hoiab kinni, kust aga saab. Haavatu lebab abitult kanderaamil, tilgutid
küljes.
Kui lennuk hirmsa mürtsu saatel maaga kokku
saab, kisub masina saba ühtp
idi ja teistpidi.
Afgaanist piloot näeb läbi esiakna
maandumisrajale sõitnud suurt autot. Auto, mis lennukeid veab, seisab
lennukil täpselt risti ees.
Lennuk tormab hüpeldes
mööda asfalti auto poole. Piloot pigistab silmad kõvasti
kinni, et kohe käib mürakas. Aga lennuk riivab masinat
kergelt-kergelt, auto läheb lennukil tiiva alt läbi. See on
sentimeetrite mäng.
Lennuk peatub, päästemasinad
sõidavad ligi, on karta, et kütus süttib
põlema. Lisaks haavatud kangelasele vajavad arstiabi juba ka
teised – nii läbi klopitud on mehed pardal. Afgaanist piloot
langeb liivasele asfaldile põlvili ja hakkab tänama
Allahit, et see ta elu päästis.
Lembitu abikaasa
Ilvi on istunud päev otsa Kabuli korteris. Kaks erariides meest on
käinud ukse taga. Nad on olnud kaastundlikud ja tõsised ja nad on
olukorrast rääkinud. Olukord on selline, et sellise ilmaga mehed
ülevalt tavaliselt alla ei tule.
Ilvil on olnud pinge
kõik need aastad. Ärevus, mure, igasugu mõtted. Et
ärevaid mõtteid eemal hoida, teeb Ilvi usinasti süüa.
Ukraina ja vene naiste kõrvalt on ta õppinud pelmeene ja
tšeburekke tegema, ja linnupiimakooki. Staabiülema
nõuniku naine tuleb ukse taha, avaldab kaastunnet. On vähe lootust,
et Lembit Augustovitš tagasi tuleb.
Tolmuse
Haiglaautoga sõidab Lembit kodu poole. Autos on Afganistani
sõdur, afgaanist tohter ja veel üks püssimees. Saadetakse
maja ukseni. Ukse ees on kolmekordne valve, siseministeeriumi mees,
rahvuskaart ja sõjaväevalve. Lembit jõuab neljandale
korrusele, annab ukse taga kella. Ilvi teeb ukse lahti – ja Lembit
ehmatab. Sest Ilvi on täiesti hall...
Ta ei olnud ennegi
päris brünett. Ta oli nagu eestlased ikka, tumedam satään.
Nüüd oli ta täiesti hall.
Maandumisel saadud
põrutusest tekkinud tervisevead on aastatega süvenenud.
Tänavu, 25 aastat hiljem tabas Lembitut infarkt ja ta oli kliinilises
surmas ja kaheksateist päeva koomas. Nüüd on Lembit jälle
kodus, kus Ilvi teda poputab. Ja Lembit mõtleb (nagu ta viimase 25 aasta
jooksul lugematuid kordi on mõelnud) – ükskõik, kes sa
oled või mis asja sa teed, kõige olulisem on lähedane
inimene sinu kõrval.