24.04.2009, 00:00
Südamega mänedžer
Korvpalliklubi Tartu Ülikool/Rock mänedžeri Meelis Pastaku (37) “süü” seisneb selles, et tänavu on Rocki rivistuses mängumehi, kellest varem ei julgetud unistadagi. Sel nädalavahetusel toimub Balti Korvpalliliiga finaalturniir – spordiüritus, mille sarnast pole Tartus aastaid nähtud.
Õigupoolest sai isand Pastak ehk “Mell” Ekspressi
persooniloo kangelaseks valitud juba oktoobris.
Tartu Rock oli just
teinud Leedu tippklubil Vilniuse Lietuvos Rytasel selja prügiseks ning
jäädvustanud end uuema aja korvpallilukku. Esimest korda üle
aastate oli Eesti klubi alistanud ühe Leedu korvpalli kahest hiiust. Teine
on teadupärast Kaunase Žalgiris, kellega Rock sel reedel kokku läheb.
Niisiis oli plaan kirjutada, kuidas suure spordi mõttes
pisilinnas nimega Tartu on paljuski tänu Pastaku tööle loodud
silmapaistvate mängijatega korralik, Eesti mõttes lausa unelmate
tiim – rida säravaid Eesti koondise mehi, teenekas ning mitte odav
ameeriklane pluss kaks kahtlemata suure tulevikuga grusiini.
Kuidas
Rytases mänginud kuulus austraallane Matt Nielsen, kelle aastapalk on
peaaegu sama suur kui Rocki meeskonna eelarve, toona pärast haledat
lüüasaamist ütleski: Rocki võit polnud üllatus,
sest meeskond on nõnda hästi komplekteeritud.
Tolsamal
nädalal, kui lugu Pastakust valmis sai, tabas Rocki jube
mõõn. Piinlik kaotus koduliigas, kohe sinna otsa häving
eurosarja avaringis “ülikõvas” korvpalliriigis
Austrias. Mõõn kestis ligi kaks kuud ja päädis
auväärt peatreeneri Üllar Kerde vahetamisega noore ja vihase
Indrek Visnapuu vastu. Ühesõnaga, täielik vabalangemine.
Pastakust ja Tartu korvpallist tervikuna n-ö tunnustava loo
tegemine tundunuks imelik. Peaaegu valmis lugu sattus pikaks ajaks
“varumeeste pingile”. Aga nagu paljude asjadega
siin ilmas, tahab mõni asi (näiteks mõni lugu või
mõni spordimees) ootamist-küpsemist, et ta siis taasavastada ja
palju õigemal hetkel käiku lasta. Nii juhtuski Pastaku või
õigemini temast kirjutatud looga.
Sel reedel-laupäeval
leiab Tartus aset Balti korvpalliliiga nelja parima meeskonna finaalturniir.
Ning Baltikum ja korvpall, see on sama mis Suurbritannia ja jalgpall või
Kariibi regioon ja pesapall – ehk midagi, mis on palju enamat kui
lihtsalt sport. Rocki viimase aja vormi ja hoogu arvestades pole põhjust
kahelda, et Tartu klubi läheb püüdma esikohta. Miks mitte
unistada!
Selles on suur osa kandval taustajõul ehk Meelis
Pastakul. Noorel (tervelt aasta noorem kui surmav snaiper Gert
Kullamäe), sportlikul (käib nädalas keskeltläbi kolm korda
jooksmas), väga elaval (nagu head sõbrad ütlevad,
võitude tähistamisüritustel on Pastak seltskonna hing), ent
samas tagasihoidlikul (“Ah, mis sa nüüd. Mis persoon
nüüd mina – kirjutage Kullamäest või Riho Illakust,
nemad on Tartu korvpalli jaoks teinud kümme korda rohkem!”)
mänedžeril.
Korvpalliklubi mänedžer – kes see
niisugune üldse on ja mida teeb?
Klubikorvpallis on edu
võti raha. Eestis on raha napilt, mistõttu tuleb piiratud
tingimustes võimalikult hea tulemuse saavutamiseks imesid teha. Maailm
omakorda on täis imelisi mängumehi, kes enamasti on lootusetult
kallid või ei sobi mingil põhjusel meeskonda. Leida keegi, kes
oleks korraga kogenud, andekas, sobiv (ühesõnaga – hea!) ning
taskukohane, eeldab häid kontakte, usaldusväärseid soovitajaid
ning jumalikku vaistu. “Kõik me võime unistada Magic
Johnsonist, kuid valida saame siiski mitu korda lahjemate hulgast,”
räägib Riho Soonik.
USA ülikoolid
“toodavad” Sooniku andmetel igal aastal 30 000 korraliku
korvpallurit, kellest vaid murdosa pääseb suurklubidesse hea palga
peale.
&
amp;
ldquo;Ülejäänud võitlevad oma tuleviku pärast turul.
Tohutu hulk agentuure vahendab neid, kiidab taevani, võimendab
suurepäraseid statistikanumbreid. Tegelikult pole aga iialgi täpselt
teada, mis mehega tegu ja mis peamine – kuidas ta kohaneda suudab,”
kirjeldab Soonik. “Pole harvad juhtumid, kus sügisel palgatud
jänki jõulude paiku Eestist lahkub.”
Pastak on
suutnud etalonmeeskonda “aheldada” rahvuskoondise mehed Tanel
Teini, Gert Kullamäe ja Marek Doronini, tuua lisaks pealinna poisid Janar
Taltsi ja Sten Soku. Vähe sellest. Raskeid olusid trotsides meelitas ta
siia Euroopa korvpallis väga tuntud keskmängija Tanoka Beardi ning
maailma tasemel tähelepanu võitnud talendi – kaks aastat
tagasi NBA draftis ehk noormängijate värbamisüritusel
valituks osutunud Viktor Sanikidze. Noore grusiini mängijaõigused
kuuluvadki praegu NBA ühele tugevaimale klubile San Antonio Spursile.
Nende kahe leidmise ja värbamise lood kõlavad Pastaku suu läbi
kui mänedžeride õpiku peatükid, mis räägivad
pealehakkamisest, julgusest, kannatlikkusest ja kahtlemata heast õnnest.
On selge, et nüüd, kevadel, mil Rock napsas fännide
rõõmuks endale juba pearivaal Kalev/Cramo omaks peetud
pääsme Balti liiga nelja parema hulka, pole Pastakul põhjust
oma julget pealehakkamist häbeneda.
See on töö
üks pool, mis lubab Pastakut nimetada meeskonna arhitektiks. Aga sellega
tema roll ei piirdu. Ta peab täitma ka jooksvaid ülesandeid –
juhatama mängijad hotellitubadesse, leidma neile sõidukid,
soovitama söögikohti, klaarima suhteid, vajadusel mured ära
kuulama jne.
Indrek Visnapuu, Rocki peatreener, ütleb:
“Meelisele võib iga mees helistada igal kellaajal ja
ükskõik mis küsimusega.” Näiteks? Visnapuu
mõtleb pikalt: “Tead, igal mängijal on oma näide
olemas.”
Pastak: “Eks ikka tuleb ette, et
välismängijale tulevad sõbrad või vanemad külla
– siis pöördutakse minu poole, et majutus või transport
laheneks.” Kolm aastat Tartu ülikooli juurateaduskonnas (lisaks on
mehel diplom kehakultuuri teaduskonnast), töötamine linnavarade
ametis korterite erastamise valdkonnas ning kogemused ettevõtluses
(õigusabi ja kinnisvara) on probleemide lahendamisel kindlasti
abiks.
Muide, mehe usinus ei ole jätnud külmaks ka
rikkaid konkurente ja sügisese seisuga oli mitu Läti klubi teinud
Pastakule tööpakkumise.
Võiks küsida, kas
töö ei tapa, ei väsita ega tüüta. Mängida
väga nõudliku publiku palge ees suurt mängu eelarvega, mille
eest kuulsad ja suured klubid-konkurendid palkavad ühe mängumehe,
pole alati vaimustav väljakutse.
Pastaku vanad tuttavad Toomas
Kandimaa (Rocki teine treener) ja Tanel Tein ütlevad ühena
esimestest asjadest, et Pastaku põhiviga on, et ta võtab
tööd liialt südamesse, oma tervise arveltki.
“Nii on. Kui olen üle pingutanud, annab tervis tunda. Ma olen
sellest lõpuks üle saanud, et kõike liiga hingega
võtan. Õnneks on olemas pere – see on ja jääb mu
jaoks number üheks, ükskõik kui palju ma korvpalli ka ei
armastaks. Ja pere seltsis ununevad kõik mured,” vastab meie loo
peategelane.
Teame ju – Tartu meeskonna kuues liige on
publik, kes armastab tormiliselt ja vihkab kirglikult.