24.04.2009, 00:00
Jalutuskäik suhkrumetsa
Tõelise vahtrasiirupi sisse käib ka veidike seapekki, paljastab Ene Timmusk.
Mis saab olla mõnusam kui ilusal kevadisel pühapäevahommikul
oma pere sappa võtta ning sammud suurlinnast välja suhkrumetsa
seada. On vahtrasiirupi tegemise aeg ja põnev on minna uudistama, kuidas
asi täpselt käib. Meie tee viib Torontost lääne poole
Bronte Creeki provintsiparki, kus terve märtsi- ja aprillikuu toimub
vahtrasiirupi festival.
Põsed kõigil kergest tuulest
ja eredalt taevas siravast päikesest õhetamas, seisame pargi
alguses, kus kaks noort naist külastajaid avala naeratusega tervitavad.
Nad oleksid nagu 19. sajandist praegusaega ära eksinud. Seljas on neil
pikad tumedad seelikud, peal poolde säärde ulatuv hele villane mantel
ning kõige üle valge kootud kolmnurkne rätik, mis eemalt
vaadates jätab haapsalu salli mulje, kuid lähemal uurimisel osutub
tegumoelt palju lihtsamaks. Mulle meeldib, kuidas Kanada vabaõhumuuseumi
tüüpi väljapanekutes töötajad ja valvurid ajastule
vastavalt rõivastatud on.
“Tere tulemast parki!”
hõikavad nad rõõmsalt. “Kui soovite pannkoogimajja
minna, hüpake julgelt vankrisse, see viib teid kohale. Kui tahate enne
pisut jalutada, siis ootab teid giid, kes räägib vahtramahla
kogumisest ning ajaloost.”
Heidame pilgu eemal seisva vankri
poole, kuhu mõned on end juba mõnusalt istuma seadnud.
Kaks kikkis kõrvadega hobust noogutavad kutsuvalt meie poole, kuid
otsustame siiski üksmeelselt jalutuskäigu kasuks. Meie giidiks saab
sõbraliku olekuga mees, kes tutvustab end Michaelina. Tal on peas
uhke sonimüts ning seljas paks ruuduline flanellpluus. Sokid on viksilt
pikkade pükste peale tõmmatud ning jalas kannab ta raskeid
nööritavaid saapaid. Pilukil silmadega enda ümber kogunevaid
inimesi takseerides on Michael ilmselt jõudnud järeldusele, et
paraja suurusega grupp on koos, ning ta juhatab meid matkarajale.
“Mis te arvate, kus kasvavad kõige paremad vahtrapuud siirupi
jaoks?” uurib Michael. Ta õngitseb mahukast risti üle
õla rippuvast paunast välja väikese kaardi. Sellel on
ära märgitud Suurjärvistut ümbritsevad alad kuni Atlandi
ookeanini välja. Just siin sirguvad kõrged suhkruvahtrad, mis
peidavad endas maailma magusaimat mahla ja mille punane leht kaunistab Kanada
lippu. Selliseid puid kasvab mujalgi, kuid arvatakse, et tänu
õigele kliimale ning mullale on kohalikust piirkonnast saadud mahl
suurima suhkrusisaldusega. Kommertsliku tootmise juures omab see suurt
tähtsust, sest ühe liitri siirupi valmistamiseks on vaja ligi 40
liitrit vahtramahla. Umbes nõnda palju, kui täiskasvanud puu
kevadel seda välja annab.
Kanada toodab 80 protsenti kogu
maailma vahtrasiirupist. Ülejäänud 20 protsenti tuleb USAst.
Kindlasti peab ära märkima, et Kanada enda toodangust
pärineb 90 protsenti Quebecist ja 5 protsenti Ontariost.
Ühendriiklaste jaoks on produktiivseim Vermonti osariik.
Kuigi
vahtraid kasvab metsas küllaga, tuleb enne mahlade jooksma laskmist
kindlaks teha, kui vanad need on. Pisike tedretähniline poiss, kes siiani
suuril silmil Michaeli juttu kuulanud, meenutab koolis õpitud teadmisi.
Puu vanuse saab teada, kui lugeda kokku kasvuringid.
Michael
demonstreerib meile siiski natuke lihtsamat viisi. Taas kord sirutab ta
käe oma põhjatusse kotti ning toob välja tööriista,
millega on kerge puu läbimõõtu kindlaks teha.
Täiskasvanud mehe kõrguselt peab see olema vähemalt 25 cm
jäme, mis annab puu vanuseks umbes 40 aastat. Vahtrapuud võivad
vabalt peaaegu 200 aastat vastu pidada, jagades aasta aasta järel oma
mahla.
Järgmisena peatume lõkke juures, mille kõrval
lebab vedelikuga täidetud puuküna. Esialgu on raske neid kahte
vahtrasiirupiga kokku viia. Tegelikult oleme tunnistajaks vanimale
siirupitegemise meetodile. Indiaanlased kogusid mahla juba sajandeid enne valge
mehe tulekut. Nad tegid vahtrapuule tomahoogiga V-kujulisi lõikeid ning
juhtisid mahla kasetohust valmistatud ämbritesse, mis künadesse
tühjendati. Vee väljaaurutamiseks visati puust anumasse lõkkes
kuumutatud kive. Protseduur ei olnud sugugi lihtne, nagu me Michaeli pealt
ära näeme, kes proovib jonnakat kivi kahe kepi abil edasi toimetada.
Tal kukub see mitu korda maha, enne kui sisisedes õigesse kohta
jõuab. Pole vist raske ette kujutada, kui hea meelega nad sarnasel
viisil saadud siirupit jõid või toidutegemisel kasutasid, kui
liivaterad hiljem hamba all krigisesid. Teine võimalus oli mahl
jätta ööseks külma kätte, et hommikul
jääkiht eemaldada. Hilisem aeg nägi ka savist nõude
käibele võtmist, need paigutati lõkke äärde
kuuma.
Kui tulid eurooplased, ei olnud indiaanlased kitsid oma
teadmisi vahtrasiirupist jagama.
Kindlasti vaatasid uusasukad
kohalike tegevust pika pilguga, kui neile puru ja prahiga segamini siirupit
pakuti, ning panid kärmelt mõtte tööle, kuidas asi
produktiivsemaks muuta.
Kasetohust ämbrid asendati
õõnestatud palkidest valmistatud pangedega ning hiljem kinnitati
puude külge metallanumad.
Meie jalutuskäik ajaloo radadel
viib uue väljapaneku juurde. Kolm eri suurusega süsimusta raudkatelt
ripuvad pikliku lõkke kohal, mis ahnelt pottide põhjasid limpsib.
Silme ette kerkib pilt, kuidas öösel samasse kohta sattudes takuste
juuste ja teravate ninadega sortsid puude vahelt välja kargaksid ning
asuksid nõiajooki keetma, ise hirmuäratavat tantsu
lüües.
Muidugi ei peitu kateldes mürgisegu, mille
lisandiks rästikud, konnad ja kärbseseened. Hoopis vastupidi.
Michael seletab rahulikul häälel, kuidas vahtramahla kuumutamine
algas kõige suuremast potist. Niipea kui mahlast oli küllalt vett
välja aurutatud, tõsteti see pikavarrelise kapaga edasi
järgmisesse katlasse. Meetod oli mitu korda parem võrreldes
indiaanlaste kasutatavaga, kuid oma mured olid sellegagi. Enamasti valvasid
lõkke ning katelde juures naised, kelle pikad seelikud võisid
lahtisest tulest kergesti põlema süttida. Kahjuks ei olnud
probleemile mingit lahendust ning sel kombel jätkati mahla kuumutamist
järgmised paar sajandit.
“Kas keegi oskab öelda, mis
siin katla kohal ripub?” pärib meie giid ühele valgele
neljakandilisele tükile osutades, mis nööri otsas
kõikumas. Kaugelt uurides on raske aru saada, mis see võiks olla.
Teisedki kuulajad kehitavad nõutult õlgu.
“Seapekk!” teatab ta meie üllatuseks. Juhtumisi on mul
kusagil ajusopis peidus teadmine, et siirupile valatakse tänapäevalgi
pisut õli peale, et ägedat keemist tagasi tõmmata. Muidu
kipub üha paksenev vahtramahl üle ääre jalga laskma.
Tavalise pekitüki kasutamine tuleb mulle uudisena.
Suhkru
saamiseks kuumutati magusat kontsentraati veelgi rohkem. Seda kasutati nii
joogi sees kui küpsetistes või toidutegemisel ning see muutus
asunike laual sama tavaliseks kui sool praegustes kodudes, meie jaoks tuttavat
suhkrut ei olnud tollal sugugi kerge hankida.
19. sajandi keskel,
kui ameeriklased kodusõda peavad, toimub veel üks muutus mahla
aurutamisel. Kolakad katlad vahetatakse lameda põhjaga madalate anumate
vastu, millel on palju laiem pind, kust aur kergesti õhku kaob.
Omal ajal tegelesid vahtrasiirupi ja -suhkru keetmisega peamiselt
ainult farmerid, kes enne põllutööde algust ruttasid metsa
lisasissetuleku teenimiseks ning loomulikult oma perede magusaga varustamiseks.
Viimane ei ole nüüdisajal enam oluline, sest suhkur on poes kergesti
ja odavalt kättesaadav. Kuid tänapäeva põllumehed
vahtramahla kogumise aladel jätkavad esivanemate traditsioone. Nende farme
nimetatakse suhkruvõsaks (sugar bush) või -metsaks (sugar wood).
Majakesed, kus aurutamisprotsess toimub, on suhkruonnid (sugar shack).
Teeme oma jalutuskäigul giidiga viimase peatuse ühe vahtrapuu
juures, mille küljes ripub kitsas kaanega ämber. Saame teada, et
tänapäeval näeb sarnast mahla kogumist vaid väiksemates
kohtades. Vahtrasiirupi tootjad on alates läinud sajandi
seitsmekümnendatest puude juurde viinud peenikesed torud, mida
mööda mahl jookseb suurematesse kanistritesse.
Meie
päevil ei ole just kerge leida vajalikul arvul abimehi, kes metsas
ämbreid käiksid tühjendamas. Ennevanasti oli lapsigi taluperedes
palju rohkem, keda sai tööle rakendada.
Püüan
sõrmega tilkhaaval ämbrisse kukkuvat vahtramahla. Tunnistan,
väga raske on seda siirupi endaga kokku viia. Ainult imeõrn magus
maitse annab tunnistust, et ma lihtsalt vett ei meki, sest alles mahla
kuumutamine ning pruunistumine toob välja vahtrasiirupile omase erilise
maigu. Proovin mõttes võrrelda vahtra- ja kasemahla ning joomise
suhtes pean võiduloorberid vähemalt enda jaoks andma tuttavale
kasele, mille mahl mu mäletamist mööda palju
värskendavamalt mõjub.
Täname giidi, kes meile
esitas nõnda hariva kokkuvõtte, ning seame sammud vana
kahekorruselise maja poole, kus elasid pargi maa-alade kunagised omanikud.
Laste sihiks on maja taga pakutav maius, mida ühel vahtrasiirupi
festivalil kuidagi maitsmata ei saa jätta – lumel valmistatud
pulgakomm. Tavapäraselt tehaksegi kommi lumel, kuid vahepeal meist
ülekäinud soojad ilmad on maa talviselt valgest kattest
täielikult puhastanud.
Õnneks ei ole lastud end sellest
pisiasjast heidutada ning õue toodud laud on kaetud
jääplokkidega, millele piklikud õõnsused sisse
uuristatud. Köögiuksest kiirustab välja satsilises pluusis ning
hallis pikas seelikus noor naine, hoides käes kannu aurava siirupiga.
Ettevaatlikult valab ta jääle merevaigukarva nektarit. Niipea kui
kuum vedelik on pisut jahtunud ning tahenenud, saab seda ümber pulga
keerata ning kohe ka suhu pista. Laste arvates on vahtrasiirupi pulgakomm
maailma parim! Kuigi ma kahtlustan, et pisipere jaoks on iga magus asi, mis
parasjagu käes, kõige parem.
“Kohustuslikus
korras” tuleb enne pargist lahkumist läbi astuda poest, kus
pakutakse kohapeal valmistatud vahtrasiirupit nii pudelites kui plekist
kanistrites. Jalutame riiulite vahel ning ma ei jõua ära imestada
siirupist valmistatud toodete mitmekesisust. Hulganisti jääb silma
isesuguseid maiustusi, mis mõistagi panevad laste silmad särama.
Ebatavalisemate kaupade seas pakutakse vahtrasiirupivõid, -grillikastet,
-teed ning -kohvi! Omaette muiates meenutan hetke, mil püüdsin aru
saada, kas vahtrasiirup on sama mis suviti aiamarjadest keedetu ning kuidas
seda täpselt veega lahjendama peaks.
Minu kotipõhja
leiab tee kaks liitrit siirupit, mida kodus mõnus pannkookide ja
vahvlitega süüa.
Hind on võrreldes maisist
keedetud pannkoogisiirupiga mitmekordne. Kuid tean, et pudelis on peidus
nektar, mis on täis päikest ja tuult, ootusärevuses kevadet ja
vahtrapuude hõngu; ning väärt igat senti, mis kulutatud.