24.04.2009, 00:00
Võitlus taimetoidu pärast
“Kas teil taimetoitlastele ka midagi on?” Me olime ühes
kohvikus Viitna lähedal ja mu naine Liina tahtis süüa.
“Ei ole!” karjus naine teisel pool letti. Just nimelt k a r
j u s – ma ei liialda.
Aga Liina nägi klaasi all
porgandeid ja peete ega saanud küsimata jätta. “Kas te ei
võiks siit mulle midagi anda?”
“Need on
komplektide juurde,” teatas naine üleolevalt ja pöördus
järgmise seisja poole, kes juhtusin olema mina.
“Ega teil
midagi taimetoitlastele ei ole?” Ma lihtsalt ei tahtnud nii kergesti alla
anda.
Tema nägu vaadates võinuks arvata, et ma palusin
tal oma lemmiklapsel silmad peast välja torgata. Mida küll olid
köögiviljad talle kurja teinud? Oli teda sunnitud lapsepõlves
vägisi peeti sööma? Või oli teda võõrasisa
kartulikotiga peksnud? Ma ei tea, kas ta vihkas köögivilju, aga
köögiviljasööjatesse suhtus ta ilmse vastumeelsusega.
“Pange lihtsalt liha asemele teine köögivili,”
andis Liina järele. “Te võite hinna samaks
jätta.”
Minu meelest oli see kohvikule üsna hea
äriettepanek, aga naine leti taga nähtavasti arvas teisiti. Ta
lõi käed vaheliti ja keeras selja. Rahvusvaheline liigutus, mis
tähendab: kaduge mu söögikohast.
Ma oleksin pidanud
näitama talle plastist politsei ametimärki, mida ma rahakotis kaasas
kannan, ja teatama, et ma panen söögikoha kinni, sest siin rikutakse
ELi taimetoidu võrdse kohtlemise seadust. Oleksin pidanud üle leti
käe sirutama, õrnalt tema selga puudutama ja ütlema:
“Taimetoitlased annavad teile andeks.” Oleksin pidanud tegema
paljugi. Aga need ideed, l’esprit d’escalier, nagu prantslased
ütlevad, tulid tagantjärele. Sel hetkel olin lihtsalt tummaks
löödud. Milles Liina süüdi oli – et ta palus
porgandeid?
See polnud esimene kord, kus teda keelduti teenindamast
seetõttu, et ta tellis ainult köögivilju. Endises N Liidus
avalikult taimetoitlane olla on sama hea kui olla karistatud pedofiil.
Parimal juhul teid vaadatakse halvakspanuga, aga ikkagi teenindatakse.
Halvimal juhul võite kere peale saada. Aga enamasti on võimalik
suurema jamata söögikohas mingile kokkuleppele jõuda.
Tingimisprotsess võib osutuda pingeliseks. Tihti kaasneb pikk vestlus
ettekandjaga, mille vältel Liina selgitab, et taimetoitlus tähendab
seda, et süüakse taimetoitu. “Aga meil on kana,”
järgneb vältimatu pakkumine, mille peale Liina ütleb, et seegi
on liha. “Siis kala?” Selle peale selgitab Liina, et osa
taimetoitlasi sööb kala, aga tema mitte. Tema sööb ainult
köögivilju.
Selles punktis jookseb ettekandja mälu
kokku ja ta pakub jälle kana. Pärast mitu minutit kestnud
kõnelusi hüüatab ettekandja viimaks: “Aa, tähendab,
te sööte ainult köögivilju!?”
Mõni
ettekandja on sellisest nähtusest lugenud Kroonikast. Talle võib
meenuda, et Alanis Morrissette ja Anne Hathaway on taimetoitlased. (Väga
harva teatakse, et ka Albert Einstein ja Rainer Maria Rilke olid
taimetoitlased.) Kui juhtub olema meeskelner, siis on mõningane
šanss, et ta teab pornotäht Jenna Jamesoni olevat taimetoitlase.
Aga isegi kui maakohviku ettekandja on taimetoitlastest kuulnud, ei ole ta
harilikult ühtki neist oma silmaga näinud.
Kui ettekandja
on juhtumisi avatud mõtlemisega inimene, saab Liina tihti
võimaluse taimetoitlust propageerida. Ta purustab müüdi, et
valgu saamiseks o
n tarvis liha süüa. Ta räägib, kuidas ta ükskord
põdes aneemiat ja arstid väitsid, et see tuleb taimetoitlusest,
tema aga tõestas vastupidist, taastades vere rauasisalduse ubade,
läätsede, teravilja ning piimatoodetega. “Aga teil on nahast
kingad,” märkab keegi alati. Selle peale selgitab Liina, et me
hävitame igal sammul nagunii madalamaid organisme, tema aga soovib ainult
loomade piinu võimaluse piires vähendada. Ta räägib nagu
Gandhi (kes, nagu Liina rõhutab, oli samuti taimetoitlane).
Taimetoitlase elu võib olla raske, aga veel raskem on olla
taimetoitlase lihasööjast mees. Mulle tegelikult meeldivad Eesti
maakohvikute kolesteroolipommid. Sagedasti lasen ma hea maitsta klassikalisel
maatoidul: rasvast nõrguval kotletil, seaprael või
šnitslil.
Niisiis iga kord, kui meid mõnest
rasvasõbralikust stolovajast ära aetakse ja kästakse otsida
mõni tervislikum söögikoht (või mis veel hullem, minna
kohalikku toidupoodi ja ise süüa teha), kannatan ka mina. Aina
sagedamini tuleb meil maale sõita oma toiduvaruga, mis tähendab, et
kuna ma olen laisk, siis söön ma seda, mida Liina teeb, muutudes
samuti de facto taimetoitlaseks.
Niisiis taimetoitlasena oleks mul
palve kõigile maapiirkondade kohvikuomanikele, et te lubaksite oma
töötajatel asendada liha köögiviljadega. Isegi kui teil
loomadest sooja ega külma pole, oleks kasumimarginaal kõrgem. Ja
ühest karbonaadist saaksite ka lahti rohkem kui muidu, sest iga kord, kui
Liina välja visatakse, läheb tema mees talle järele.