24.04.2009, 00:00
HammerFall “No Sacrifice, No Victory”
Abba-metal väikestele poistele.
HammerFall
“No Sacrifice, No Victory”
(Nuclear Blast)
HammerFalli seitsmes panus ühe vitsaga löödud
heavy-albumite jadasse on etteaimatav nagu kevade järgnemine talvele.
Küllap teeb Göteborgi kliinilist modern’sound’i
nahka-neeti rüütatud power-metal’iga kombineeriv punt midagi
õigesti, sest on härradele eesotsas osava kitarristi Oscar Dronjaki
ja koolitatud kuldkõri Joacim Cansiga tegevust-teenistust pakkunud juba
kuusteist aastat.
Sisimas mõistetamatult sõjaka,
pealt lakutud-silutud kommerts-metal’i liinitootmine on kindlasti ohutum
ja meeldivam töö kui rööpakaapimine või reovee
pumpamine, nõudes ka märksa spetsiifilisemaid oskusi, olgugi need
mudeldatud žanri alustalade järgi. HammerFall lisab oma
müübivust korduvalt tõestanud žanriomastele jõu- ja
ilunumbritele näpuotsaga abbalikke harmooniaid ning sõnaohtrad, ent
mõttehõredad tekstid, pakendab kõik kriiskavalt
maitselagedasse, surmaingleist, ahervaremeist, leekidest ja
röögatutest haamritest kirendavasse kesta ning müüb
varateismelistele ikka ja uuesti edukalt maha.
HammerFall on see,
mis jääb raske-rock’ist järele pärast isikupära
ja eksperimenteerimisjulguse kirurgilist asendamist planeeritud sihtgrupi
madalaima ühisnimetaja suunas keskmistatud nõudmistega.
Albumi pealkiri ütleb, et kompromissideta pole edu loota ning bänd
on sellise tõdemusega ilmselgelt leppinud. Lepin minagi: oleks
võinud märksa hullemini minna. Tapeedina on “No Sacrifice, No
Victory” täiesti väljakannatatav ning irooniline cover The
Knacki “My Sharonast” paneb sellele kummitava punkti.
5