“Sokk bordellis ja teisi karupunne”
Umara, 2008. 104 lk.
Mida enam Mülleri kõhn ja pisike
kogu ebatervislike eluviiside tõttu kokku ja kortsu tõmbub, seda
võimsamalt on löönud loitma tema intellekt. “Sokk
bordellis...” tõestab seda hästi. Lugude koondajaks on
läbiv tegelane Jaak Oer – ilmselt autori alter ego hullumeelsem ja
idiootlikum poolus, kelle tempudest ta mõnusa ja mõistva
irooniaga üle on, kuid neid siiski imetleb. Efekti saavutab Müller
põhjuse ja tagajärje täiesti ootamatu seostamisega.
Näiteks teatraal, kes Budapestis keskendunult El Greco maale vaatab ja
seejärel ennast üles poob. Või sperma pähesülitamine
aeda kirsivargile tulnud lapsele. Jutud on konkreetsed, minimaalse pikkusega,
unustamata allteksti, mis teadupärast üldse tähemärke ei
vaja. (“Muide, Chefi kohta käisid Viljandis jutud, et ta
töötab Tartus ja käib Viljandis joomas. Tartus jälle
vastupidi.”) Leidub anekdoodiklassikasse kuuluvaid situatsioone,
näiteks mehe lillast auklikust sokist välja paistva varba lillaks
värvimine, mille tagajärjel mehe armuke gangreeni kahtlustab.
Või hüljatud mehe kättemaksuks mõeldud väide, et
tema naisel on menstruatsioon kaks korda kuus. Lisaks sürreaalse
alatooniga elamusele pakub raamat ka palju vähetuntud fakte. Kas
või seda, et Tito partisanid kartsid hitlerlastest rohkem
tšetšeeni ratsanikke. Või et Marianne Faithfull
pärines Masochite dünastiast. Mitmed lood kalduvad traagikasse
– võtke või skisofreenikust
külakooliõpetajanna, kes end oma korteris üles poob, kuid
haisema ei hakka.
Osa tegelasi (Volk, lastekirjanik V-u) on Tartu
seltsieluga tuttavale inimesele hõlpsasti identifitseeritavad, aga ka
ülejäänud, toosama Oer kaasa arvatud, mõjuvad oma
totratest tegemistest hoolimata eluliselt.
Sassi varasemast loomest
tuttavad roppused ja rõvedused on kadunud või orgaaniliselt
sisuga seotud. Siiski pole raamat läbivalt kõrgel tasemel.
Mõned lood on mittemidagiütlevad ja mõned väited isegi
Mülleri kohta liiga lapsikud. Näiteks see, et kõik, kes ei
olnud NSV Liidus komparteis, olid neegrid.