01.05.2009, 00:00
Haigekassa päästab neiu elu 8 miljoni krooniga
Viis aastat verevähiga võidelnud Kristina Grabko (21) oli 2008. aastal Eesti kõige kallim patsient.
Kristina tuleb mulle välisuksele vastu, koos ronime viiendale korrusele.
Tema silmapaistvalt hea jumega ja absoluutselt sileda näonaha ning
elurõõmsa hoiaku põhjal võiks arvata, et ta pole
elu sees nohugi põdenud.
Maardu paneelmaja kitsukeses
köögis on tema ema Marina Grabko katnud kohvilaua. Suus sulavate
kohupiimataskute saladust ei tule kaugelt otsida – Marina on kondiiter.
Kohupiimataskute kõrvale tekib peagi virn pabereid –
see on Kristina haiguslugu. Keeruliste valemite tagant koorub välja neiu,
tema perekonna ja suure hulga arstide ühine võitlus Kristina elu
pärast.
See paranemine on olnud ime – nii on mulle
öelnud Kristina mõlemad “ihuarstid”, hematoloogid Kaie
Pruunsild Lastehaiglast ja Katrin Palk Regionaalhaiglast.
Grabkode
köögiaknast avaneb panoraamvaade vene kirikule künka otsas ja
merele koos Uussadama rajatistega.
?
Päeval, mil Kristina
klassikaaslased Maardu põhikooli 9.a klassist kogunesid
tutipäevapilti tegema, oli Kristina esimest korda haiglas. Teda vaevanud
pidev väsimus ja lakkamatu köha-nohu sai korraga
õõvastava seletuse. Diagnoos: äge müeloidne
leukeemia. Aasta oli 2003.?
Kristina sai keemiaravi. Haigus ei
kadunud. Tehti teist korda keemiaravi – verevähk ilmutas end
mõne aja pärast uuesti. Kolmas kemoteraapia – ja haigus
justkui kadus. Poolteist aastat elas Kristina enam-vähem normaalset elu.
Kui enesetunne lubas, käis õhtukoolis.
Kuu aega
pärast tema 18. sünnipäeva oli enesetunne jälle kohutav.
Haiguse nime polnud tal vaja kaua nuputada. Doktor Katrin Palk rääkis
oma kabinetis ema Marinaga pikalt. Jutu sisu oli konkreetne: niikaua kui
nääpsukese tüdruku organism välja kannatab, saab teha
keemiaravi.
Siis on kõik.
Muidugi on olemas ka
tüvirakkude siirdamine, Tartus tegutseb selline keskus nüüd juba
viisteist aastat. Ainult et vaatamata korduvatele otsingutele ei olnud?neiule
sobivat luuüdidoonorit leitud. Lähisugulastest ei sobinud keegi.
Kristina enesetunne oli kogu aeg kohutav: kord võttis ta
hormoonidega juurde ja kaalus 80 kilo, siis ei saanud üldse
süüa, sest pool nägu oli herpeses ja kehakaal?langes ligi?40
kilole.
Suud kinni panna ei saa, süüa ei saa. 40 tabletti
antibiootikume päevas. Palavik, kaelavalud, jõuetus, lakkamatu
iiveldus. Vaevalt jõudsid tal ühe keemiaravi järel juuksed
pähe kasvada, kui oli juba tarvis järgmine keemiarünnak
vähirakkudele ette võtta.
“Millal sa viimati
ööklubis käisid?”
Kristina meenutab pikalt.
“Siis, kui kaheksateist olin.”
Kõik tema
plikapõlve sõbrannad on kadunud. Liiga keeruline oli teismelistel
elurõõmsatel piigadel mõista, mis Kristinaga toimub. Eks
nad teda aeg-ajalt Maardu vahel nägid: kord oli Kristina kiilakas, siis
nägu üleni herpeses, siis kohutavalt paksuks läinud.
Arvukate haiglakuude jooksul tekkisid Kristinal uued sõbrannad.
Kõik nad on tänaseks surnud.
?
Lastehaigla
hematoloogiaosakonnas on kaksteist voodikohta. Palatite klaasustest paistavad
armsad lapsed: kes mängib, kes sööb, kes pikutab. Kõik
kiilaspäised.
Kaie Pruunsild oli Kristina raviarst kuni tema
18aastaseks saamiseni, kuid hoiab end tema käekäiguga kursis.
“Äge müeloidne leukeemia on üks raskemaid verevähi
liike.
Kõige sagedamini haigestutakse sellesse kahe- kuni
nelja-aastaselt. Teisemelisi satub meile selle diagnoosiga harva ja
millegipärast alluvad nad ra
vile kõige halvemini. Kristinal oli eriti halb prognoos, sest haigus
ilmutas taandumise märke alles pärast kolmandat kemoteraapiat.
Need on kõik olnud meeleheite-asjad,” ütleb dr
Pruunsild.
Vereloome tüvirakke saab hankida kolmel moel: kas
luuüdi ülekandega lähisugulaselt; võõralt
doonorilt; või vastsündinu nabaväädist. Doonoreid
otsitakse üle maailma. Eestis tehakse seda Soome Punase Risti vahendusel.
Maailmas on umbes üksteist miljonit luuüdidoonorit.
Vastsündinu nabaväädi doonoreid meil aga ei kasutata. Arstid
arvasid, et Kristinale leiaks ehk doonori Venemaalt, kuna slaavlased on talle
geneetiliselt lähemal.
Venelastel on ka doonoripank,
väidetavalt on neil registrites ka tuhatkond nabaväädidoonorit,
aga kuidas sealsed uuringud on tehtud, seda Eesti arstid ei tea.
Kuidas üldse doonoreid leitakse? Kus on need keskused? Mis see maksab?
Kuidas see käib?
Mitte midagi ei teadnud.
?
“Talle doonorit terves ilmas pole, öeldi, kuigi otsiti korduvalt.
Vot?i vsjoo.” Marina räägib, kuidas ta igal õhtul
siisamas kirikuvaatega köögis jumalat palub.
Marina:
“Ma sain aru, et me peame ise midagi ette võtma. Arstid ei saa
kõike teha, nad on niigi kurnatud. Aga vot infot oli väga raske
saada. Olgu või mingit infot, kuhu pöörduda, kus midagi
tehakse.
Muidugi on see mu enda asi, me ei hakka ju niisama istuma
ja ootama. Saaks mingitki infot, kelle uksele koputada, kuhu
pöörduda! Küünte ja hammastega kiskusime infot
välja.”
?
Nüüd asus uurimistööle
Kristina sugulane Sveta, kes töötas läbi internetiavarused ja
kaardistas kõik luuüdidoonorlust pakkuvad keskused ning saatis
igale poole laiali kirjad Kristina haiguslooga. Vastuseidki tuli üksjagu.
Rootsi, Saksamaa, Iisrael saatsid hinnakirja.
Hinnad olid hullud,
aga hullem veel oli teade kirja lõpus: sellise verepildiga patsiendile
meil sobivat doonorit pole.
Lõpuks leiti sobiv doonor
Ameerika registrist, kuid see oli elukohta vahetanud ning teda ei suudetud
üles leida.
Siis tuli pakumine?Rootsist, Huddinges asuvast
Karolinska haiglast: Itaalias leiduvad sobivad tüvirakud kahe
vastsündinu nabaväädist (kaht on vaja sellepärast, et
täiskasvanule – olgugi, et Kristina on väiksekasvuline –
ei piisa koguseliselt ühest)!
Huddinge haiglat soovitasid
soojalt ka Eesti hematoloogid. “Meie Tartus nabaväädisiirdamist
ei tee,” ütleb?Tartu Ülikooli Kliinikumi
hematoloogia-onkoloogia osakonna juhataja Ain Kaare.
“Meie
riik on väike, sedalaadi operatsioone tehtaks ehk paar tükki mitme
aasta jooksul, nii ei kogune kogemust ja mõistlikum on seda teha
suuremates keskustes.” Dr Kaare räägib, et juba paar aastat
tegeldakse ka meil doonorite registri ettevalmistamisega.
?
See
kõik on ju kallis, ainuüksi sobivustesti tegemine maksab 25?000
dollarit! Kalliks teevad selle paljud asjad kokku: kõigepealt tuleb kogu
register läbi kammida, siis kutsutakse kolm-neli doonorit oma kodumaal
täiendavaid teste tegema, siis loovutamisprotsess ise, siis
järelravi, ka ravimid on väga kallid ja lõppude lõpuks
– väljaspool Eestit on tööjõukulud palju suuremad.
Ain Kaare ütleb, et kõige odavam siirdamine, kus pole
mingeid komplikatsioone, läheb maksma pool miljonit. “Kaheksa
miljonit ühe inimelu eest pole mingi ulmeline summa,” ütleb dr
Kaare.
Marina läks, avaldus näpus, Haigekassasse.
Konsiilium otsustas, et ravi välismaal on p&ot
ilde;hjendatud.
Rootsist Karolinska ülikooli haiglast?tuli
teade, et siirdamist saab teha 2007. aastal pärast jõule, kohal
pidi olema 1. jaanuaril.
“Mul polnud sõidurahagi,
palgapäev oli kaugel,” ütleb Marina. Ta läks keset
jõulupühi Maardu linnavalitsusse abi küsima – ja veel
samal päeval oli sõiduraha üle kantud.
2008. aasta
esimestel päevadel toimus siirdamine.
Itaalia beebide
tüvirakud sobisid, kõik tundus laabuvat... kuni aprillis leiti
Kristinal veel teinegi vähk – lümfoom. Seda juhtub maailmas
väga harva, ütleb dr Palk.
90 protsenti?sellistest
haigetest sureb. Siis võtsid Karolinska arstid ette sammu ja siirdasid
Kristinale ema lümfi (erinevalt luuüdist ema lümfi koostis sobis
Kristinale). Sellest päevast hakkas asi paremuse poole nihkuma.
Kristina: “Rootslased ütlesid minu kohta, et olen mingi imelik
– crazy girl: mingi ravi mulle ei sobi, aga nii palju kannatan
välja.”
Tema raviarst Karolinska?Ülikooli
haiglas?kirjutab Kristina juhtumist praegu teadustööd. Kristina
ütleb seda uhkusega hääles.
Praeguseks on?ta iga kahe
nädala tagant?Stockholmi sõitnud. Mõnikord emaga,
mõnikord üksi.?“Käime nagu tööl,”
ütleb Marina ja laksab endale vastu otsaesist: kuidas mul varem ei tulnud
pähe Tallinki kliendikaarti osta, oleks praegu oma kogutud punktide eest
juba palju odavamalt sõita saanud.
Kristinale ei saa osta
piletit odavasse üldkajutisse, sest tema haprake immuunsüsteem
nõuab üksikkajutit. Lennukiga tuleks odavam, aga sedagi ei
kannata?organism välja.
“Seal ta siis lamab sõidu
ajal, kui terve laev lõbutseb. Mulle on öeldud, et mis ema ma olen,
lasen nõrgal lapsel üksi sõita. Aga ma pean ju
tööl käima ja raha teenima. Peaasi, kui tööd
on.” Esialgu inimesed ikka torte ja kooke veel ostavad, ütleb
Marina.
Suurem osa perekonna eelarvest ongi viimasel ajal Rootsi
vahet sõitmisele kulunud. Marina?on ka laenu võtnud. Ometi ei
kuule Marina ega Kristina suust mitte ühtki kaebesõna.
Optimistlikumaid inimesi on raske ette kujutada. Niisugune mulje
jääb nende köögis.
Haiglakoridorid näevad
neid siiski teistsugustena.
“Mis sa kõik need pikad
päevad haiglas tegid?”
“Telekat vaatasin,
internetis olin, lugesin raamtuid,” vuristab Kristina. Tema ema aga
korrigeerib: “Mida sa jaksaksid teha, kui sul on nelikümmend kraadi
palavikku ja kogu keha valutab?”
?
Kristina raviarst Katrin
Palk kiidab nii ema kui ka tütart: “See on olnud tohutu
kadalipp.?Kristina on olnud?väga vapper. Neil on olnud väga
ühtehoidev perekond, mis on meie töös tähtis.
Tal on kohutavalt hästi läinud, tal on olnud õnne. See on
tõesti imeline paranemine...” Dr Palk ei pane siikohal lause
lõppu hüüumärki, vaid kolm mõtlikku ja
lootusrikast punkti.
Viis aastat peab mööda saama, siis
julgevad ka arstid kergemalt hingata.?Kaheksa miljonit krooni on suur raha,
võimalik, et see jääbki meie majanduslikult heade aastate
suurimaks abiks.
Ükski arst ei leia, et seda oleks kulutatud
liiga palju ühe noore inimese raviks. “Meil paraneb sajast lapsest
seitsekümmend,” ütleb dr Pruunsild, “aga me ravime ju
kõiki sadat. Siin ei saa arvutada ühe inimese elu
väärtust.”
Selle üle, et ajakirjanik nad
üles otsis, on Marinal hea meel: “Tahaks k
õiki tänada, kes meie jaoks nii palju head on teinud!”
Marinal ongi mõte, et kui Kristina terveks saab, tahaks ta
vähihaigete laste vanematele mingi nõustamiskeskuse korraldada.
“Vanematele on psühholoogi vaja, nad vajavad
rühmateraapiat, sest?üksi lähed mure otsas lolliks. Mingi fond
võiks ka olla, vot meil sellist pole. Nüüd ma oskaksin
teistele infot jagada.
Tahan, et inimesed teaksid, et ei tohi
käsi rüppe lasta. Inimesel on ju õigus elule!”
Koogitaldrik saab tühjaks. Raadiost tuleb uudis, et Haigekassa?tuleva
aasta eelarvet kärbitakse kõvasti ja minnakse ka rammusamatel
aegadel kogutud reservi kallale. “Oh, tore siis, et meie veel oma ravi
õigel ajal kätte saime,” märgib Marina.?
Kristina märkab oma telefonil võõrast numbrit.
“Kes see võib olla? Äkki on laboratoorium?” Nad
vahetavad emaga pika pilgu. Hirm analüüsi vastuste ees pole kuhugi
kadunud. Ongi nii: jälle on leitud tema vereproovist infektsioone!
Paari päeva pärast sõidab Kristina taas Rootsi.
“Aga see on juba tühiasi,” ütleb Marina,
“me saame hakkama!” Tänavu loodab Kristina lõpetada
keskkooli ja plaanib edasi õppida – mõistagi meditsiini.
Kristina ravi
Haiget saab välisriiki ravile suunata siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
Haiget saab välisriiki ravile suunata siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
- soovitud tervishoiuteenust ega sellele alternatiivseid tervishoiuteenuseid Eestis ei osutata;
- soovitud tervishoiuteenus on isikule näidustatud;
- soovitud tervishoiuteenus on tõendatud meditsiiniliseefektiivsusega;
- soovitud ravi eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus on vähemalt 50 protsenti.
- Välisriiki ravile suunamine tugineb arstliku konsiiliumi hinnangule, mille alusel teeb haigekassa omapoolse otsuse.
Näiteid Haigekassa rahastatavatest kallitest teenustest:
- Kõige kallimad erialad on kardioloogia ja onkoloogia: koronaarangioplastika ühe ravijuhu keskmine hind on 132?000 krooni, aastas võimaldab haigekassa protseduuri üle 2000 patsiendile.
- 44 inimesele on võimaldatud luuüdisiirdamist, ravijuhu keskmine maksumus on 300?000 krooni patsiendi kohta.
- 9 patsienti saab pulmonaal-hüpertensiooni ravis kasutatavat bosentaani, millega aastane ravi maksab 437?000 krooni.
- 54 patsienti saab kroonilise müeloidse leukeemia raviks kasutatavat imatiniibi, millega aastane ravikuur maksab 406?000 krooni.
- 35 patsienti kasutab neeruvähi raviks sorafeniibi, millega aastane ravikuur maksab 225?000 krooni.
- 6 patsiendile võimaldatakse tänavu luukuulmisimplantatsioon,? mille ühe ravijuhu maksumus on 140?000 krooni.