08.05.2009, 00:00
Poos: kunstnik. Diagnoos: alkohoolik
Kunstniku autoportree on eesti kunstis siiani elujõuline žanr, tõdeb Kadri Karro.
Näitus “Autoportreed. Poosid ja diagnoosid” (kuraator
Kädi Talvoja) kestab Kumus kuni 17. maini.
Kumus kestab veel
paar nädalat näitus pealkirjaga “Poosid ja diagnoosid”.
Näituseruumi on leidnud tee kunstnike enesejäädvustused 19.
sajandist kuni tänapäevani välja. Teekond algab klassikalise
autoportreega – kunstnik ja tema tööks vajalik ning tema ametit
hetkega reetev pintsel – ja lõpeb pea kiilaks ajanud ja
ülakeha paljaks koorinud meestega – kunstnikega, kes on fotodel
jäädvustanud mängud oma füüsilise ja ka vaimse minaga
(kolm Jüri – Arrak, Okas, Kass).
Klassikalise
autoportree traditsiooni alguseks eesti kunstis võib lugeda Johann
Köleri 1859. aastal valminud autoportreed, mis küll sellelt
näituselt on siinkirjutajale teadmata põhjustel välja
jäänud. Valik on aga Köleritagi põnev. Käesolevat
sajandit esindab New Yorgi kooliga tugev portreemaalija, väga hea
figuuritunnetusega uue realismi esindaja Nelly Drell, kahe portreega on
esindatud ekspressionistliku laadiga Peet Aren – tema enne 1920ndatel
saabunud loomingulist kõrgpunkti valminud portree oma pisut
dändiliku stiiliga pakub vaatajale kindlasti avastamisrõõmu
ja selle väljatoomine kunstimuuseumi fondidest on kiiduväärt.
Kuraatori kontseptsiooni raamivad kaks seina, mis on ülevalt alla kaetud
(Paul Burman, Valerian Loik, Irina Brežka, Henn Roode, Johannes Saal,
Johannes Võerahansu, Ülo Sooster) kunstnike enesevaatlustega.
Selline lahendus on minu arvates väga õnnestunud, annab huvitava
ülevaate sellest, millisena kunstnik on end ühel või teisel
eluetapil näinud ja tajunud. Loomulikult tuleks siin kasuks, kui maalide
juurde oleks lisatud nende seitsme kunstniku lühikesed elulookirjeldused
just sellest perioodist, mille vältel eksponeeritud tööd on
teostatud – see võimaldaks kunstipublikul lihtsamalt mõista
maalide tagamaid. Nurisemiseks annab põhjust ka autorite ja
tööde loendi paigutamine nurga taha – kes viitsib, kes ei
viitsi neid sealt otsida.
Näituse naelaks on minu jaoks aga
Edvard Oja film “Autoportree emaga” (2000). Operaatorina leiba
teeninud Oja on teinud filmi iseendast, oma alkoholist läbiimbunud
olevikust ja helesinise unistusena näivast alkoholivabast tulevikust,
mille poole ta läbi raskuste püüdleb.
Loomeinimesed
ja elupõletamine on läbi aegade ikka omavahel hästi passinud;
lisame siia juurde põhjamaise kliima oma pika pimeda ajaga,
nõukogude aja viinamaigulise pärandi, tänapäeva
kapitalistlikule mammonakultusele jalgu jäämise, ja ongi tulem
käes. Oja jutustab oma lugu südamlikult, kohati ehk häbi tundes,
kohati sisimas endagi üle naerdes (jah, Peeter Sauter kirjutas küll
2008. aasta juuli TMKs, et Oja filmis pole ausust ollagi, kuna on selge, et ta
ei kavatsegi joomist maha jätta, aga tausta mitteteadev vaataja
võib filmist siirusekübemeid küll leida, arvan ma).
Murekortsulise näoga ema, kes häbeneb oma tagasihoidlikku elamist ja
manitseb köögi laua taga istudes oma joomaseid poegi, on tuttav kuju
paljudes eesti peredes.
Keegi, kes on alati olemas, kes alati
andestab, kes ennast pidevalt tagaplaanile jätab. Filmist leiame ka
küsimuse, mis kindlasti vaevab paljusid loomeinimesi – milline
väärtus on sellel, mida ma teen, ja kas ma teen seda
üleüldse hästi. Küsimus andest ja loomingu
väärtusest on paine, millele Oja otsib vastust koos teda täiesti
andetuks nimetava sõbraga pitsi tõstes.
Näituselt ei puudu värske Ars Fennica laureaadi Mark Raidpere
üle-eelmise Veneetsia biennaali jaoks tehtud video “Shifting
Focus” (2005). Tundliku natuuri pihtimuselaadne dialoog emaga on
ümbritseva suhtes äärmuseni ergu kunstniku sisemuses
pulbitsevate tunnete ehe väljendus. Meedias väljahõigatud
peatselt saabuv sotsiaalne katastroof peaks loojatele ainest andma küll ja
veel – kurb, aga tõsi.
Kumu väljapanek annab
tunnistust portreežanri elujõulisusest tänapäeva eesti
kunstis. Maarit Murka, Marge Monko, Jaan Toomik ja teised –
kasutades näiliselt lihtsat portreevõtet, peidavad kunstnikud selle
taha tulemuse saamiseks vaja läinud töö ja vaeva.