01.05.2009, 00:00
Louis Jadot varjust väljas
Kalev Kesküla maitses häid uusi burgunderid.
Ühe Burgundia suurema ja nimekama veinikaupmehe Louis Jadot’ veine on
Eestis müügil juba mõnda aega, aga enamasti Lätist siia
sattununa ja
kuskil nurga taga müüduna. Nüüd peaks need head burgunderid
vähemasti
Liviko poodides müügil olema. (Kuigi Jadot’ koduleht
näitab veel Eesti
kohal valget laiku ja pakub ostukohana Riia ja Moskva aadresse.)
Jadot’ perekond pärineb Belgiast ja alustas Beaune’is
veiniäri 1859.
Neil on Burgundias, sealhulgas Beaujolais’s, kokku veidi üle 150
hektari, ostavad marju juurde ka, ja nii on neil veine tohutu hulk.
Näiteks ainuüksi Chassagne-Montrachet’ apellatsiooni alt tuleb
11 eri
aia nimega punast ja valget veini. Eestisse pole neid kõiki õnneks
toodud – hirmus, kui ma peaksin õppima nende kõigi vahel
vahet tegema
–, üht-teist head siiski.
Mida arvata maja stiilist? Veinimeister Jacques Lardière on ametis
1970. aastast, aga 1985 müüs madame Jadot firma oma Ameerika
importöörile Rudy Kopfile. See tähendab seda, et majanduslikult
ollakse
heal järjel ja uute tammevaatide puudust ei tunta. (Puhuti tundub, et
neid on veinimeistril lausa liiga laialt käes.) Ja mõnele
burgunderile
omast vana tammevaadi kopitust ei maksa Jadot’ veinide puhul karta.
Marjasus ning maitsejõud on moekalt esile nihutatud.
Mida osta?
Valged:
Burgundia üldapellatsiooniga Bourgogne Blanc “Couvent de
Jacobins”
(2006) on hea ost: värske, õunane, hästi mahlane, maitserohke,
lõpp
veidi mõruda mandlinüansiga.
Tavaapellatsioonist on peaaegu suur vein välja pigistatud,
mõõdukalt
tammine (pool kogusest on laagerdunud 6 kuud tammevaadis, aga mitte
päris uues).
Pouilly-Fuissé (2007) on minu lemmik, värske laimi ja sidrunheina
aroomiga, värske, suurejoonelise happega, mineraalne, elegantne ja
võimas. Puit ei tule sugugi esile, järelmaitse väga
muljetavaldav.
Chablis (2007) on tammeta, sidruni ja rabarberi nüansiga hästi
happelist stiili. Täitsa ebakommertslik ja vahest veidi karmgi.
Meursault (1999) on tänuväärne võimalus juua vana
vanillist,
piimakohvist ja mandlimõrudat burgunderit. Suur küps vein,
laagerdunud
14–16 kuud tammes.
Chassagne-Montrachet 1. cru Morgeot Clos de Chapelle (1998) on väga
võimas vein, eriti kontsentreeritud, palju tamme ja hapet, mida
ameeriklased oskavad küllap piisavalt kõrgelt hinnata, aga mina
jooksin
selle asemel siiski kaks korda odavamat Pouilly Fuisséd.
Punased:
Bourgogne Rouge “Couvent de Jacobins (2006) on lihtne kirsikivi maitse
ja pohla tanniinidega igapäevane vein. Juua kõlbab, aga miskit
erilist
kah pole. Valgele paarilisele jääb alla.
Tava-burgunderist on vist ikka peaaegu võimatu suurt sumedat veini
teha.
Moulin-a-Vent “Chateau des Jacques” (2006) on tõesti uhke
mustikane-vaarikane Beaujolais.
Kui te just tahate Gamay viinamarja eest 270 krooni välja käia, siis
ostke see vein.
Ülejäänud punased on alles Eesti poole teel, aga nende seas on
kolm
vana suurt veini Santenay Clos de Malte (2001), Pommard 1. Cru Les
Epenots (2000) ja Corton Grand Cru (1999). Imelised on kõik, aga
Santenay on kahtlemata talutavaima hinnaga (jääb poes alla 400) ja on
maitselt küps ja sume mustade ja punaste marjade kokteil. Kirss,
maasikamoos ja must pipar jäävad teile kauaks meelde.