01.05.2009, 00:00
Kui neiust sirgub naine
Olin Los Angelesse kolimisest saati imestanud värviliste ja kohevate
ballikleitidega kaubitsevate poekeste külluse üle linnaosades,
kus tänavatel on rohkem kodutuid kui potentsiaalseid kleidiostjaid.
Ühel päeval korraldati aga meie kolmekordse kivimaja katusel
väike pidu majaelanikele, kellest enamik on ladinaameeriklased, ning nii
sain lõpuks vastuse oma küsimusele, kes neid kleite ometi ostab ja
kuhu nendega minnakse.
Üks Hondurasest pärit pereisa
imestas esiteks vastu, et kas meie, eestlased, ei peagi siis quinceanos’t
ja rääkis siis, et niiviisi kutsutakse tütarlapse 15.
sünnipäevapidu. Ladina-Ameerika kultuuris tähistab see
sündmus väga tähtsat etappi noore tüdruku elus –
neiust sirgub naine.
Järgmisel päeval võtsin ette
jalutuskäigu LA all-linnas, kus ühel tänaval asetseb
kõrvuti üle kahekümne ballikleidipoe.
Vikerkaarevärvilisse vahusesse kleidimerre uppunud butiigid olid tol
päeval uudistajatest tulvil: otsiti sobilikke peorõivaid kooli
lõpetamiseks, pulmadeks, leeriks, ristimiseks, sünnipäevaks ja
teisteks pidulikeks sündmusteks.
Mingil põhjusel on
printsessikleidid valmistatud peenepihalistele mannekeenidele, arvestamata
ladina naise üldiselt lopsakamat kehakuju. Seetõttu on poes palgal
ka professionaalne õmbleja, kes võtab kliendilt
mõõdud, et välja valitud kleit kandja kehatüübile
sobivaks kohendada. Kleitidega varustavad poode kohalikud vabrikud ning kui
poest sobivat tegumoodi või värvi ei leia, saab meelepärase
endale tellida, kasutades kleidifirmade kataloogi abi.
Astunud sisse
järjekordsesse värvidemöllu, märkasin proovikabiinide
juures kaht noort tüdrukut, ühel seljas säravvalge
pärltikanditega õhtukleit. Oletasin, et kleit on kindlasti
quinceanos’e tähistamiseks. Tuli aga välja, et tüdrukud on
õed ning et üle 700 dollari maksev kleit ostetakse kahe peale:
vanemale õele leeripäevaks ning aasta nooremale tema 15.
sünnipäevaks. Kuna ühe pere tüdrukute tähtsad
päevad langesid samale kevadele, ei saa perekond kahte eraldi kleiti
lubada ning valitakse kleit, mis sobib nii kirikusse kui ka peosaali.
Küsisin, mida tehakse hinnalise kleidiga hiljem, pärast pidustusi,
ning tüdrukutega kaasas olnud vanaema tõdes, et suurt ei midagi
– tema kunagiseks quinceanos’eks õmmeldud uhke kleit seisab
mälestusesemena tänini puutumatult kummutis.
Ladina-Ameeriklaste quinceanos
Quinceanos’e
tähistamise traditsioon pärineb 18. sajandi alguse Mehhikost, mil
tollane frankofiilist president Porfirio Diaz selle Prantsusmaa õukonna
debütandiballi eeskujul algatas.
Prantsuse
õukonnakultuuri eeskujul kuulusid juba tollal peo juurde valss ning
chambelan – noormees, kes on peoõhtul
sünnipäevalapse kaaslane. Quinceanos’e mõtteks on
sümboolne hüvastijätt lapse-eaga ning avalik vihje kogukonna
noormeestele, et neiu on jõudnud naiseks võtmise ikka. Kui veel
paar põlvkonda tagasi järgnesid quinceanos’ele
seetõttu enamasti kohe kihlus- ja pulmapidu, on tänapäeva
tüdrukute ambitsioonid enamasti siiski teistsugused.
Quinceanos
on oma korralduselt väga tseremoniaalne. Kuna enamik ladinaameeriklasi on
roomakatoliku usku, siis sisaldavad pidustused ka teatud tüüpi
religioosseid toiminguid. Enne peoõhtut minnakse kirikusse, kus
sünnipäevalaps kinnitab perekonna, sugulaste ja sõprade
juuresolekul oma usku, mis on tunnistuseks tema vaimsest küpsusest.
Kingitusteks on tavaliselt religi
oossed sümbolid, nagu roosikrants, piibel, rist või skepter, kuid
kombeks on kinkida ka uhkes kleidis ja elusuuruses laps-nukke, valmistamaks
noort neidu ette tulevasteks emarõõmudeks.
Pärast
tseremooniat kirikus suundutakse tüdruku vanemate koju või
üüritud peosaali. See, kui uhkelt pidu on korraldatud, sõltub
aga enamasti ristivanemate majanduslikust ning sotsiaalsest staatusest.
Ristivanemad ja eriti ristiisa mängivad kogu päeva korralduses
tähtsat rolli, võttes enda peale kogu vastutuse peo
õnnestumise eest. Ristiisale on pidu märgiks sellest, et ta on
edukalt täitnud kiriku ees oma kohustuse ristitütre religioosse
kasvatuse juhendajana.
Pidulik vastuvõtt sarnaneb suures osas
traditsioonilise pulmavastuvõtuga. Quinceanera saatjaskonna olulisemad
liikmed on ristivanemad ning chambelan, kelle ülesanne on
sünnipäevalaps avavalsiks põrandale viia. Chambelan annab
seejärel pärast paari tantsusammu neiu üle isale või
mõnele teisele tüdruku meessoost lähisugulasele ning viimased
keerutused kuuluvad peoperemehest ristiisale.
Unistuste
elluviija Magdalena Suazo
All-linna melust ja kaubitsemisest
eemal, ühel vaiksel kõrvaltänaval, märkan silti
„Stacy & Kathy Bridal”. Sisse astudes olen
rõõmsalt üllatunud: tegu pole järjekordse uhkeid kleite
pilgeni täis topitud äriga, vaid hoopis eheda õmblusateljeega,
kus mannekeenide seljas olevatele kleitidele on tolmu kaitseks kiled ümber
mässitud ning nähtaval on õmblustarbeid,
kangaülejääke ja muud iseloomulikku.
Õmblusmasina
tagant tõuseb püsti noor naeratav naine – ateljeeomanik
Magdalena Suazo (29), kes on erinevalt all-linna kleidiäride
müüjatest nii suuteline kui ka valmis minuga inglise keeles vestlema.
Pärast kahte aastat kestnud õmblustehnoloogiaõpinguid
Hondurases kolis Magdalena koos perega LAsse eesmärgiga suuremas linnas
oma äri rajada. Ettevõtliku tüdruku sõnul polnud selles
midagi keerulist: õmblusmasin oli juba olemas ning kui tulid esimesed
tellimused, läks kõik edasine sujuvalt.
Magdalenalt saab
tellida kleite mis tahes üritusteks, kuid enim tellitakse neid kooli
lõpetamisteks, pulmadeks ning loomulikult quinceanos’eks. Sel
päeval oli Magdalenal parasjagu käsil pulmakleidi õmblemine.
Kui 15. sünnipäeva kleidi puhul ei tule kõne allagi kasutada
recycling-meetodit, siis pulmakleidi puhul küll. Magdalena oligi ostnud
kostüümipoest heas korras suurenumbrilise kleidi ning kuna pruut on
väga väikest kasvu, jätkub kangast ka väikese boolerojaki
jaoks.
Taolised leidlikud ja samas lihtsad lahendused ning professionaalne
ja kiire nõelatöö on kindlustanud noorele õmblejannale
ustava klientuuri ja hea maine. Kangad ja muu õmblustööks
vajaliku saab Magdalena LA all-linnas asuvatest, 90. blokist koosneva
moetänava (fashion district) kangapoodidest ning ühe kleidi
valmisõmblemiseks, alates proovidest kuni lõpptulemuseni, kulub
Magdalenal tavaliselt kolm päeva. Kliente on naisel piisavalt, sest
kleitide hinnad on taskukohased ning kindlasti odavamad kui suurtes
kaubamajades.
Parajasti siis, kui Magdalenaga vestlesin, astus ateljeesse
ema koos kahe tütrega. Vanemale oli vaja kleiti põhikooli
lõpupäevaks. Magdalena pani kliendid istuma pehmetesse
tugitoolidesse, mille esisel laual lebasid virnas moekataloogid, piltidel
numbrid peal. Tegelikult polnudki need päris kataloogid, vaid kaustad
Magdalena enda kogutud ajakirjaväljalõigetega pulma- ja
peoajakirjadest. Need võimaldavad kliendil valida endale
meelepärase
tegumoe ja värvi.
Mõnekümne minuti pärast olidki
naised oma esialgse valiku teinud ning palusid Magdalena appi arutama.
Tüdruk oli välja valinud õhtukleidid paljastava seljaosa ja
pika säärelõhikuga. Ema näitas näpuga fotodele ning
küsis tegumoodide hindu, mis osutusid 200 ja 400 dollari vahel
kõikuvaiks.
Magdalena soovitas aga vihjamisi nii esi- kui
seljadekolteed natuke kahandada, et kleit modellist veidi erinevate
kehavormidega tüdrukul seljast maha ei libiseks. Tüdruk otsustas
dekoltee vähendamise asemel hoopis laiade, risti üle selja jooksvate
trakside kasuks. Magdalena kirjutas seejärel üles piltide numbrid
ning numbrite taha selgituse, millist osa pildil olevast kleidist lõike
tegemisel arvestada, ning leppis kokku aja, mil ema ja tütred tulevad
kangast valima.
Ameeriklaste sweet sixteen
Ameeriklastel on mehhiklaste quinceanos’e vasteks sweet sixteen, mille suurejooneline tähistamine on praegu teismeliste tüdrukute seas ülipopulaarne. Nii näiteks kajastab muusika- ja meelelahutuskanal MTV uhkemaid sünnipäevapidusid saates „My Super Sweet Sixteen”.
Sweet sixteen’i ja quinceanos’e ühine tava on kingatseremoonia: sünnipäevalaps istub toolil ning talle läheneb vanaisa või isa, kes kannab padjal kõrge kontsaga kingi, et need noorele neiule jalga aidata. Mõnikord asendatakse kingad sünnipäevalapse soovil ka tiaaraga. Mõlemal peol sümboliseerib see akt jällegi tütarlapsest naiseks muutumist.
Sweet sixteen’i peod ei näe enamasti ette ühtki religioosset tseremooniat. Seevastu on ürituse tähtis osa küünalde süütamise tseremoonia. Igal kuueteistkümnest küünlast on oma olulisus – esimest hoiavad tüdruku vanemad, teist vanavanemad, kolmas, neljas, viies ja kuues küünal kuuluvad teistele sugulastele. Seitsmes kuni neljateistkümnes on sõpradele ning viieteistkümnes parimale sõbrale. Viimase, kuueteistkümnenda leegi süütab aga poiss-sõber või peoõhtu kaaslane.
Ameeriklaste pidudel jääb tavaliselt tantsimata ka avavalss. Selle asemel esitab neiu tihti koos saatjaskonnaga või kaaslasega kahekesi enne välja mõeldud tantsukava mõne popmuusika hiti saatel. Õhtu lõpuks näidatakse suurelt ekraanilt video- või fotomontaaži tüdruku beebieast kuni tema 16. eluaastani, lõpupildiks tavaliselt vahetult enne peo algust tehtud foto.
Mari moeblogi: http://mariaviidalepp.wordpress.com
Ameeriklastel on mehhiklaste quinceanos’e vasteks sweet sixteen, mille suurejooneline tähistamine on praegu teismeliste tüdrukute seas ülipopulaarne. Nii näiteks kajastab muusika- ja meelelahutuskanal MTV uhkemaid sünnipäevapidusid saates „My Super Sweet Sixteen”.
Sweet sixteen’i ja quinceanos’e ühine tava on kingatseremoonia: sünnipäevalaps istub toolil ning talle läheneb vanaisa või isa, kes kannab padjal kõrge kontsaga kingi, et need noorele neiule jalga aidata. Mõnikord asendatakse kingad sünnipäevalapse soovil ka tiaaraga. Mõlemal peol sümboliseerib see akt jällegi tütarlapsest naiseks muutumist.
Sweet sixteen’i peod ei näe enamasti ette ühtki religioosset tseremooniat. Seevastu on ürituse tähtis osa küünalde süütamise tseremoonia. Igal kuueteistkümnest küünlast on oma olulisus – esimest hoiavad tüdruku vanemad, teist vanavanemad, kolmas, neljas, viies ja kuues küünal kuuluvad teistele sugulastele. Seitsmes kuni neljateistkümnes on sõpradele ning viieteistkümnes parimale sõbrale. Viimase, kuueteistkümnenda leegi süütab aga poiss-sõber või peoõhtu kaaslane.
Ameeriklaste pidudel jääb tavaliselt tantsimata ka avavalss. Selle asemel esitab neiu tihti koos saatjaskonnaga või kaaslasega kahekesi enne välja mõeldud tantsukava mõne popmuusika hiti saatel. Õhtu lõpuks näidatakse suurelt ekraanilt video- või fotomontaaži tüdruku beebieast kuni tema 16. eluaastani, lõpupildiks tavaliselt vahetult enne peo algust tehtud foto.
Mari moeblogi: http://mariaviidalepp.wordpress.com