08.05.2009, 00:00
Anna minna: Katrin Kivimaalt feminismiraamat
Ja nii nad importisidki 1990. aastatel meile feministliku kunstiteooria nagu
soovimatu kontrabandi ... Tuleb tuttava retoorikana ette? Kui jätame
nüüd kõrvale kõik tunased (aga ka praegu eksisteerivad)
eelarvamused ning mõtleme tolle kümnendi uutele
sotsiaalkriitilistele analüüsimeetoditele ja
representatsioonikriitikatele, mis kobamisi, kuid seda kõvemal
häälel sekkusid senist eesti kunsti retseptsiooni vaidlustama, osutus
just naiskunstnike loomingu lähtealuseid moodsalt uuriv feministlik
kunstiteooria millekski, mis tuli, et põhjendatult jääda. Ja
Katrin Kivimaast sai selle suuna apostel (ent õnneks mitte fanaatik).
Aluseks vastav doktoritöö, võtab Kivimaa raamat
“Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850–2000”
(Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn-Tartu 2009) oma eestikeelsel 170
leheküljel väga hästi kokku feministlikku diskursust huvitanud
teemad ja sündmused eesti kunstis (näiteks 1939. aasta naiskunstnike
näitus kunstihoones), tähtsamate eesti naiskunstnike
eneserefleksiooni mehhanismid, tema jaoks 1990.–2000. aastate
märgilisemad teosed (minule vaieldav valik), mõne klassiku
elutöö (suurepärased Koidula kuvandi ja Karin Lutsu
analüüs), ja – rõhutan eraldi – sookriitilise
kunsti kontekstid laiemalt. Varustatuna feministliku teooria ortodokssete
lipukandjate õpetuste ja seisukohtadega tutvustab Kivimaa samas
feministliku kunstiajaloo kujunemist ning nn väikeste ajalugude
(päevikud, kirjad jne) alusmaterjalina kasutamist naiseliku (kunstniku)
minapildi kunstiloomesse kanaliseerimisel, jne. Väga hariv lugemine.
Ühe väikse täienduse lisaksin ma siiski siia. Kivimaa ei
täpsusta, mida loeb sõdadevaheliseks perioodiks, ja mainib Lutsu
ainsa naisautorina, kes siis kunstiarvustusi avaldas. Kui mu mälu ei peta,
avaldas Eevi End-Lassen oma esimese artikli juba 1940. aastal.