15.05.2009, 00:00
Jaan Poska maja–Tallinna kikilips
Sisearhitektide aastapreemiad on välja kuulutatud. Võitja asemel tutvustame aga nominenti, põhjusel, et oma silmaga ei pruugi lugeja seda iial näha. Daamid ja härrad – Jaan Poska kodu rekonstruktsioon ehk sada aastat hiljem!
Kaks aastat tagasi otsustati Jaan Poska kodumaja, mis oli aastaid kurvalt
oma saatust oodanud, lõpuks taastada. Vajalikud miljonid panid kokku
Tallinna linn ja sihtasutus Jaan Poska mälestusfond. Nüüd on
restaureeritud maja verandal Jaan Poska elu ja tegevust tutvustav muuseum,
teistes ruumides aga korraldab linnavalitsus vastuvõtte ja
kultuuriüritusi. Julgen arvata, et hr Poska ja tema abikaasa Constance
oleksid maja praeguse saatusega rahul.
Meenutab
kuurortlikku elulaadi
Madalakaldeliste viiludega 19.
sajandi lõpupoole ehitatud hoone ei jäta väljast ülearu
suurt ega uhket muljet. Seest on see aga ootamatult ruumikas – selle
ligi 600 ruutmeetril on ühtekokku kolmkümmend üks tuba. Vana
nimega Liiva (alates 1927. aastast Poska, nõukaaegse Leineri)
tänava poole vaatav, kadriorulikult sümmeetriline fassaad on keskelt
tõstetud, võimaldades mahutada mõned ruumid ka teisele
korrusele.
Katuseserva alt piiluvad kauni profiiliga sarikaotsad ja
pitsservaga vertikaallaudis nagu koketne alusseelik. Kuid ainulaadse iseloomu
annavad hoonele just rõhutatud ülakaarega aknad, mille luukidesse
lõigatud Taaveti tähed mäletavad ilmselt maja ehitajat.
Sada aastat tagasi sai maja omanikuks Jaan Poska, kes tol ajal
töötas linnavolikogus. Tahtes perele erilist kodu, tegi ta
juurdeehitusi ning lasi majja paigaldada valgustuselektri. Tollal polnud
Tallinnas veel elektrijaamagi! Teine teadaolev novaatorlik tegu oli tolmuimeja
ost. Neist faktidestki nähtub, et oldi jõukal järjel ja
edumeelsed.
On teada, et hoone juurde kuulus väga suur krunt,
8000 m². Siiski on maja toonast ümbruskonda raske ette kujutada. Seal
voolas ilmselt veel osalt vabana Liiva oja (mis andis Liiva tänavale tema
nime) ja Vesivärava tänavat mööda kulges juba
sadamaraudtee, mitte enam sadama veevarustuse kanal, kuhu oli lüüside
abil Liiva ojast vajadusel vett suunatud.
Seisis vaevu
püsti...
Maja Poska-aegsest sisust ettekujutuse
saamiseks on kasutada vaid mõned kaasaegsete kirjeldused, peamiselt
Poskade tütre, Vera Poska-Grünthali Torontos raamatuna välja
antud mälestused. Sellest vähesest tuli nüüd lähtuda
sisearhitekt Maile Grünbergil, kelle ülesandeks sai luua hoone
renoveerimise kava.
Nõukogude perioodil kasutasid hoonet
ALMAVÜ, Merekool ja -klubi, seal on treenitud teenistuskoeri, hoone nurga
tagant hoovist paistsid tollal mingid mererelvastuse näidised... Viimased
aastad seisis maja täiesti tühjalt, olles pärast mitut
põlengut hakanud juba väga ohtlikult läbi paistma.
Päästmiskava teostus täiesti viimasel hetkel.
Algsest
sisustusest ei olnud säilinud peaaegu mitte midagi, põrandate
asemel oli liiv ja uksed-aknad lagunenud... Tahes-tahtmata tuli hoonet
rekonstrueerides selle sisu pigem lavastada, kasutades uusvanu
sisustuselemente, tuginedes oma fantaasiale. Sellest Mailel juba puudust
ei tule: “Otsustasin interjööri teha võimalikult
ajastutruu ja esindusliku. Panin natuke glamuuri juurde, et odavat muljet ei
jääks.”
Ruumi kui sellist ei olnud olemaski.
Tulevane tervik – värvid ja mööbel – kõik
tuli luua lihtsalt kujutluses. “Ajakava oli ääretult tihe,
mööbli pidin suure kiiruga ära tellima puhtalt ettekujutuse
järgi. See kõik oli äärmiselt riskantne, kuid seda rohkem
rõõmu pakkus,” räägib Maile. Selle töö
olemust määratles väga täpselt pealkiri, mille Mirjam Peil
pani oma Kodukirja-loole Poska majast: “Kujundades kujutelma”.
Süvenege!
Ja Maile j&
;aum
l;tkab: “Imekombel leidsime ühest ruumist killukese vana parketti,
selle järgi taastasime vestibüülide ja garderoobi
põrandad. Saalide ja raamatukogu põrandatele sai tammeparkett,
mille servades jookseb kolmevärviline bordüür: hele vaher,
punane merbau ja ülitume wenge. Õnneks olid säilinud valgetest
pottidest ahjud ja kaminad, mille sisu nüüd ümber laoti, kahes
kambris oli säilinud ka tore kassettlagi. Ka üles viiv puittrepp on
originaal.”
Oma aja pärl – esinduslik ja
eesrindlik
Esinduslik ampiir segunes tollal moes olnud
juugendiga. Selline laad, nagu Maile tunnistab, on talle palju rohkem
meeltmööda kui näiteks talupojastiil. Kuivõrd vajalikku
kogust autentset mööblit ei õnnestu ju kuskilt leida, sai
komplekt koostatud ajastutruudest “uusvanadest” mudelitest.
Kuigi meie modernistlikul haridustaustal tähendab uusvana
kasutuselevõtt kompromissi nii vormikeele kui ka ehedusenõude
osas, võib siiski öelda, et viimaks ometi. Teisiti ei oleks
ajalooline väärikus üldse saavutatav. Vaadake vaid soliidset
ülipikka söögilauda... See on nii vägev, et on kerge ette
kujutada, kuidas selle peal Tartu rahulepingut allkirjastati. (Kuigi omavahel
öeldes näidati mulle seda päris õiget lauda hoopis Laitse
lossis...)
Saalid on saanud valge puittahveldise ja soliidse
tapeedi, värvideks kuningpunane ja kuld. Saalide elegantsile vastandub
raamatukogusse loodud intiimne miljöö, kus sumedatoonilise tapeedi
taustal helgib väärikalt kuldsete ehisdetailidega mahagonikarva
mööbel. Mulje tõmbab kokku valge, soliidselt lai
põrandaliist, mis kulgeb ruumist ruumi läbi terve maja.
Nagu
öeldud, valis Maile enamiku sisustusest ajastukoopiate kataloogidest. Vaid
üks ruum osutus pähkliks – garderoob. Sinna projekteeris ta
stiiliga kokkukõlavad varnad, mis oma praktilisuses ja veenvuses on
saavutus omaette.
Lisandid toetavad
väärikust
Glamuuri jätkub ka
tualettruumidesse. Inglise stiilis seadmed, valgustid mattklaasist ja paksust
messingist, samast materjalist ehiskonsoolid toetamas säravvalgete
vaheseinte ülakarniisi...
Asutus ise jääb
delikaatselt nurga taha, kuid sinna suunda juhatab väärikas kahe
poolega uks.
Pange tähele klassikalist võtet –
kui vajate avaramat muljet, kasutage peeglit. Ka vestibüüli on
avardamas suur peegel, mis kloonib ka imekaunist luigekaelset ampiirsohvat.
Maile Grünberg on siin töötanud kui kindla käega
lavastaja, kes valdab suurt plaani ja rikastab seda veenvalt detailidega. Kui
palju annab ruumidele juurde sinivereliste valgustite armee! Juba
välisukse taga tillukeses eeskojas valgustavad tulijale teed kaks (kaks!)
kroonlühtrit – selles kõnekas faktis väljendub kujundaja
lopsakas ja esinduslik stiilikäsitlus.
Tulemusega ollakse
ülimalt rahul. Ja tõusulainel linn oli Mailele kindlasti üheks
elu parimaks tellijaks...
Jaan Poska (1866–1920)
Lõpetanud 1890. aastal juuraõpingud, tegutses Tallinnas advokaadina, 1904. aastal valiti ta linnavolikokku ja esimese eestlasena volikogu esimeheks, 1913. aastal määrati linnapeaks.
1918. aastal sai temast Eesti Vabariigi esimene välisminister ja rahuläbirääkimiste juht. 1920. aastal juhtis ta läbirääkimisi Venemaaga. Pärast Tartu rahulepingu allkirjastamist sõnas ta: “Tänane päev on Eestile tema 700aastases ajaloos tähtsaim: esimest korda määrab Eesti ise oma tuleviku saatust.” Vägitegu tehtud, ütles kuu aja pärast üles hr Poska süda.
Lõpetanud 1890. aastal juuraõpingud, tegutses Tallinnas advokaadina, 1904. aastal valiti ta linnavolikokku ja esimese eestlasena volikogu esimeheks, 1913. aastal määrati linnapeaks.
1918. aastal sai temast Eesti Vabariigi esimene välisminister ja rahuläbirääkimiste juht. 1920. aastal juhtis ta läbirääkimisi Venemaaga. Pärast Tartu rahulepingu allkirjastamist sõnas ta: “Tänane päev on Eestile tema 700aastases ajaloos tähtsaim: esimest korda määrab Eesti ise oma tuleviku saatust.” Vägitegu tehtud, ütles kuu aja pärast üles hr Poska süda.
Rekonstruktsioon: arhitekt Illar Kannelmäe
Sisekujundus: Maile Grünberg ja Eliina Grünberg
Fotod: Priit Grepp
Ehitustööd: Tarrest Ehitus
Sisustusdetailid: ARS Sisustus
Mööbel: SNM mööbel ja Camel mööbel
Aksessuaarid: Antiik ja repro
Valgustid: Hektor Light
Sisekujundus: Maile Grünberg ja Eliina Grünberg
Fotod: Priit Grepp
Ehitustööd: Tarrest Ehitus
Sisustusdetailid: ARS Sisustus
Mööbel: SNM mööbel ja Camel mööbel
Aksessuaarid: Antiik ja repro
Valgustid: Hektor Light