Kevadine ujupõiesupp

Kevadine Peipsi latikas on mõnusalt rasvane ja väga maitsev, olgu siis suitsutatult, praetult või ahjus tehtult. Selle kuldaväärt kala kõhus on peidus palakesed, millest peipsiäärsed gurmaanid teevad suurepärast suppi, teab Heidi Vihma.

Rahvapärimusestki on teada, et “karu käpad, põdra mokad, tönnsaba saba ja latika naba kõige paremad asjad on”.

Kõige efektsem ja olulisem supimaterjal on ujupõied. Lisaks ujupõiele lähevad supisse latika keel, süda (see on väga väike, alati ei leia üles), maks, mari, niisk ja kõhuõõnerasv. Ainult lõpused, soolikad ja sapp jäävad kasutamata. Ujupõied ja muu kraam puhastatakse ja lõigutakse tükkideks. Kõigepealt pannakse supi sisse ujupõietükid, need vajavad pehmekskeemiseks rohkem aega. Keenud põietükikesed on mõnusalt krõmpsud, muu kraam mahe ja rammus. Kala sisikond on nii hea supikraam, et muud pole õieti vajagi, ainult natuke porgandit, sibulat, soola ja pipart. Ja kui juhtumisi on, siis ka topkatäis kohalikku metsaviskit kõrvale rüüpamiseks. Muidugi peavad kalad olema värsked, sama päeva püük.

Mees, kes meile supi valmis keetis, oli supikeeduõpetust saanud Siberis elanud sõbralt, nii et tegemist võib olla Siberi algupärandiga. Tšuktšid muide söövad püütud hülge või karu maksa kohapeal, enne looma nülgimist. Ka kiskjad alustavad söömist ohvri sisikonnast, küllap see siis ongi maitsvam.

Peipsiveer olla juba vanal ajal gurmaanidele teada ja tuntud koht olnud – jutud räägivad, et kunagi oli sealt Vene tsaarile tünnide kaupa soolatud latikakeeli veetud. Sõin ja jõin seal minagi ja võin kinnitada, et kui ka jutud latikakeelte kohta on natuke liialdatud, siis latika ujupõiesupist paremat ei leia seitsme maa ja mere tagantki mitte.