22.05.2009, 00:00
Amy Vanderbilti õppetunnid
“Olen koosolekul ja ei saa rääkida. Helistage mulle tagasi
tunni aja pärast.” Sellise vastuse sain, kui helistasin ühele
naisele, kes tahtis, et ma tema kümne tuhande sõnalist
diplomitööd tasuta toimetaksin. Minu reageering:
“Kuradile!” Muidugi ma ütlesin selle välja alles siis,
kui olin kõne lõpetanud. Ja see reageering ei seostunud
kuidagimoodi tasuta toimetamisega.
Ma ei ole kunagi pidanud ennast
paadunud konservatiiviks, aga mobiiliga suhtlemise etikett teeb mind
nõutuks. Minu silmis oli see naine kahekordselt ebaviisakas: esiteks
koosolekul viibijate ja teiseks minu vastu. Kui ta rääkida ei
tahtnud, miks ta üldse telefoni võttis?
“Aga
inimestelt oodatakse, et nad vastavad,” selgitas üks sõber,
kui oli mu tiraadi ära kuulanud. “Kõik teavad, et sul on
telefon kaasas, mitte vastata oleks ebaviisakas.”
“Aga
kui ma olen duši all?” küsisin vastu. “Kui ma olen
kusel? Kui ma olen operatsioonilaual ja arst lõikab mul parajasti
pimesoolt?”
“Noh,” vastas ta vaguralt, “mina
olen küll duši all telefoni võtnud.”
Ja
mida tähendab “Helistage mulle tagasi...”? Kas hea tava
kohaselt ei peaks tema olema see, kes tagasi helistab? Lõpuks tahtis
tema minult teenet. Ja nüüd pidin mina mitte unustama talle
helistada, et saaksin tema heaks pingutada? Kogu asi lõhnas sovetlikult.
Nagu selles Eesti valitsusasutuses, kus ma kunagi töötasin, kus
tüütu telefon sunniti vaikima sel teel, et tõsteti toru
korraks hargilt ja pandi siis tagasi.
Kuradile veel kord.
Kui ma väike poiss olin – enne mobiiltelefoni leiutamist –
pidin ma vastama kodus telefonile: “Vikerkaar residence, this is Vello
speaking.” Me mõlemad vennaga vihkasime seda. Meile, teismelistele
tundus see totter, et meie, Kanada maapoisid, peame teesklema kuningaperet.
“Buckinghami palee, kuninganna Elizabeth räägib.”
Me pidime ka kõik jäetud teated üksikasjalikult kirja panema
koos helistaja nime, telefoninumbri ja kõne täpse kellaajaga.
Ümbritsevas kaootilises maailmas oli tõenäoliselt
rahustav kuulda Vikerkaarte lapsi telefonile vastamas. Aga nagu lapsed
läbi aegade, olime meie liiga ametis omaenda nabaga, et seda
mõista. Kuid me ei pääsenud sellest kuhugi, sest ebaviisakust
meie kodus lihtsalt ei sallitud. Ja paps ei peljanud seda rihmaga välja
näidata.
Tol ajal tunti kolme autoriteeti heade kommete alal.
Emily Post, Miss Manners (Judith Martini pseudonüüm) ja Amy
Vanderbilt. Meie pere käitumisjuhend oli Amy Vanderbilt’s New
Complete Book of Etiquette. 1952. aastal välja antud raamatus – 25
aastat hiljem meie ajal juba väga aegunud – leidus peatükke
nagu “Pererahva ja teenijate suhted”, “Laevade vettelaskmine
ja külastused sõjalaevadele” ja “Audients paavsti
juures”. Aga Amy Vanderbilt ei olnud siiski päris teiselt
planeedilt. Ta teadis, et raamatuostjate hulgas leidub ka inimesi, kes ei jaksa
teenrit palgata, seetõttu oli seal ka peatükk “Kombekas elu
ilma teenijateta”.
Ehkki Amy Vanderbilt ei kirjutanud
mobiiltelefonidest, leiaksin ma temaga ilmselt ühise keele mitmes etiketti
puudutavas küsimuses. Arvatavasti ta nõustuks, et inimene, kes
vastab ooperis teises reas istudes mobiilile ja peab maha viieminutilise
kõne, käitub kaasinimeste suhtes tähelepanematult. Ta
nõustuks, et minu naaber, kes oma Audi Q7 roolis pidevalt telefoniga
räägib, on ohtlik kaasliiklejatele. Ja ta osutaks, et kui keegi
tõesti tahab WCs istudes telefoni v&otil
de;tta, siis oleks viisakas vee tõmbamisega oodata.
Uute
tehnoloogiate puhul, nagu mobiiltelefon, kus etikett ei ole veel välja
kujunenud, on meie kohus need liistule tõmmata ja järele
mõelda, mida nad meile annavad ja millest ilma jätavad. Hiljaaegu
esitas New York Timesi kolumnist Maureen Dowd Twitteri leiutajatele kaks
küsimust: “Kas te lõite teadlikult mänguasja
igavlevatele kuulsustele ja koolitüdrukutele?” ja “Kas teie
lapsepõlves oli midagi, mis tekitas teis tahtmise hävitada
tsivilisatsioon tema praegusel kujul?”.
Meie kõigi
õnneks pakkus Edward M. DelSole Pennsylvania osariigist Scrantonist
Dowdi loo kommentaarinurgas lahenduse: “Ärge tviitige niisama.
Hoolitsege, et teie ütlemised oleksid põhjendatud.” Minu
meelest on siin tegu Amy Vanderbilti õppetunniga. Ma ei ole Edward
DelSolega veel ühendust saanud, aga arvatavasti ta nõustuks, et
proua Vanderbilt oleks koosolekul mobiilile vastanud naise korrale kutsunud.
Amy Vanderbilt – ilmne äärmuslane – oleks
võib-olla läinud koguni niikaugele, et soovitanud tal oma telefon k
i n n i panna. Vaat see on juba positsioon. Kinni!
Ükskord aastate eest meenutasime vennaga naerdes, kuidas vanemad meile
vägisi kombeid õpetasid. Kui vend võttis jutuks meie
põhjaliku vastuse telefonis, lõime lahti Amy Vanderbilti teose,
et välja selgitada, mida tema selle kohta ütleb.
“Majateenijanna... vastab telefonile “Mr Greer’s
residence”... Pereliikmed vastavad lihtsalt
“Halloo”.”
Küll me olime lollid! Pikk
üksikasjalik viisakas tervitus oli mõeldud teenijatele! Oleksime me
viitsinud raamatust järele vaadata, oleksime võinud täie
õigusega toru võttes “Halloo” öelda nagu
kõik sõbrad. Meie tagurlastest vanemate arvates oleks
“Halloo” telefonis muidugi varsti kaasa toonud “Jaa”,
see omakorda viinud ropendamiseni, see omakorda seksini, see alaealise
raseduseni, mis oleks kogu elu ära rikkunud. Ilmselt oli vanemate
mõttekäigus oma iva sees.
Võib-olla muudab
naine, kellest juttu oli, neid ridu lugedes oma kombeid.
Tõenäoliselt siiski mitte. Üleskutsed viisakusele
jäävad püksirihma abita enamasti viljatuks. Aga kui
mõtlema hakata, siis mul on ju rihm ka. Ma nimelt ütlen talle, et
ma ei toimeta tema väitekirja. Ainult et siis tekib pisike küsimus,
kuidas seda põhjendada. Ma loodan, et ma suudan seejuures olla sama
viisakas kui Amy Vanderbilt.