26.06.2009, 00:00
Joel Levy. „Kadunud aarete atlas"'
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja. Kirjastus Varrak, 2009. 175 lk.
Tavaliselt seostub aarete kui niisuguste mõiste kullast ja
hõbedast valmistatud esemetega.
Säärasele
ühekülgsele kujutelmale on Joel Levy raamat oluliseks
täienduseks. Teos jaotub peatükkideks: maetud aarded; kuninglikud
aarded; kunstiteosed ja reliikviad; uppunud aarded; salapärased aarded.
Lisaks esitatakse tänapäevane aarete juriidiline definitsioon.
Õnneks ei piirdu autor leidude-reliikviate kirjeldamisega, tema
arusaama hulka aaretest kuuluvad näiteks Vana-Pärsia Ahhemeniidide
dünastia ühe peallinna Persepolise igati muljetavaldavad varemed ning
islamistlike Talebani vandaalide poolt hävitatud Afganistani rahvuslik
aare – Bamiani Buddhad.
Loomulikult pühendatakse palju
tähelepanu ka klassikalistele aardeleidudele: nii pajatatakse
ekspressiivselt seni lahendamata Merevaigutoa saladusest, Maikopi ja Amudarja
kuldaardest, Mildenhalli hõbevarandusest ja veel paljudest
teistestki hämmastavatest leidudest. Mind mõnevõrra
häiris briti teadlase liigne kontsentreeritus Inglismaale ning Iirimaale.
Kuninglikke aardeid juhatab loomulikult sisse ainsa praktiliselt
puutumatuna säilinud Egiptuse vaarao, Tutanhamoni hauakambri avastamise
lugu ning sealt leitud hauapanuste linnulennuline kirjeldamine. Samuti on
informatiivne Heinrich Schliemanni (1822–1890) Trooja, nn kuningas
Priamose aarde ning Mükeene valitseja Agamemnoni kuldmaski
väljakaevamise lugu. Lisatud veel intrigeeriv puänt maski
võimalikust võltsimisest. Viimases kahtlen kohe väga.
Vanade Idamaade despootide raamatukogude-arhiivide kirjeldusest on aga
karjuvalt vajaka.
Näiteks hetiidi kuningate kiilkirjalise
arhiivi avastamine Hugo Winckleri (1863–1913) poolt 1906. aastal, Tell
el-Amarna diplomaatilised savitahvlid vaarao Ehnatoni valitsemise ajast (u
1351–1334 eKr) või Assüüria kontinentaalimpeeriumi
valdja Aššurbanipali (valitses umbes 668–627 eKr)
raamatukogu väljakaevamise asjaolude edastus. Tegu on ju unikaalsete
vaimuaaretega!
Päris põhjalikult jutustatakse
legendaarsetest fenomenidest: müütilise Eldoraado, Jahve
Seaduselaeka, Tžingiz-khaani hauakambri, Püha Graali, katarite ning
templirüütlite sala-aarete jms otsinguist. See sfäär
jääb aga pigem ulme valdkonda.
Mind paelusid autori
arutlused Parthenonist, skulptor Pheidiase loodud antiik-kreeka peajumala Zeusi
kuju oletatavast väljanägemisest ning Phaistose kettale kirjutatud
hieroglüüfilise kirja tähendusest. Just neis on põnevus
ja ratsionaalsus kõige enam tasakaalus.
Muinaskultuuridest
huvitunud lugejatele soovitan raamat läbi lugeda. Kuid mõistagi
vaid algatuseks, maailmas leidub sel teema hulganisti põhjalikumaid
raamatuid.