Sigmund Freud: kaksteist aastat ­ninapuuderdamist

Kirjas oma naisele Marthale (21. aprill 1884) kirjutab Sigmund Freud oma uuest teaduslikust huvist – kokaiinist. See aine on Euroopas üsna tundmatu, kuid paari aasta eest oli keegi Šoti arst tähele pannud selle mõju ergutusvahendina ja hiljuti oli üks vana Saksa arst kasutanud seda kurnatud sõdurite ergutamiseks, mille tulemusena need suutsid kevadmanöövritel isamaa heaks veelgi rohkem korda saata, kirjutab Freudi biograaf Finn Abramowitz (“Freud. Üks elu” Eesti Raamat 2003).

Samas kirjas mainib Freud, et tellis endale natuke seda ainet ning kavatseb seda katsetada südamehaigete ja neurasteenikute peal. Veel huvitas teda, kas tema sõber Fleischl-Marxow võiks vabaneda morfiini kuritarvitamisest, kui läheks üle kokaiinile. Samuti lubas ta Marthale, et proovib aine toimeid ise.

Ta sattus aine toimest kohe vaimustusse. Freud jagas seda lahkesti sõpradele, kolleegidele, patsientidele, oma naisele ja õdedele.

1884. aasta juulis avaldab ta artikli “Kokast” (“Über Coca”). Freud kinnitab, et on uurinud kokaiini toimet nälja, unevajaduse ja väsimuse puhul. Ta täheldab enda juures kõrgendatud meeleolu ja kestvat eufooriat. “Inimese enesekontroll on tugevam ning tal on rohkem töövõimet,” kirjutab ta, lisades, et väliselt on inimene tavaline ja tema enesekontroll on säilinud.

Freud, kes oli aastaid kannatanud depressioonide, väsimuse ja apaatia all, on vaimustuses, sest tema arvates pole aine tarvitamisel mingeid kõrvalnähte. Kirjast Marthale (2. juuni 1884) võib järeldada, et Freud hindas kõrgelt ka kokaiini seksuaalset toonust tõstvaid mõjusid. “Vaata ette, printsess, kui ma tulen,” kirjutab ta Marthale. “Ma suudlen su üleni punaseks ja söödan su ümaraks, ja kui sa vastu hakkad, küll sa siis näed, kes on tugevam, kas väike kõhnuke tüdruk või suur metsik mees, kellel on kokaiin keres.”

Ta ütleb, et kavatseb kirjutada “ülistuslaulu sellele maagilisele ainele”. Tema lähikondsed nii suurt vaimustust üles ei näita.

Küll aga hindavad arstidest kolleegid Freudi väidet, et kokaiini saab kasutada tuimastina silmaoperatsioonidel. See oli tähtis avastus, aga kuulsaks sai sellega tema sõber ja kolleeg Carl Koller, kes Freudi avastusega tööle hakkas.

Oma sõbra Fleischli, kes vaevleb pöidla amputeerimisest tekkinud ränkade valude käes, pumpab ta aga sõna otseses mõttes kokaiini täis. Ta istub ise ööde kaupa sõbra kõrval, olles teadagi miks unetu. Vaadates sõbra järjest süvenevaid piinu – minestushood, krambid, nägemused roomavatest madudest –, hakkab tal tekkima kahtlus, et kuradit peltsebuliga (s.t morfiini kokaiiniga) välja ajada ikka vist ei õnnestu.

Freud tarvitas kokaiini ühtekokku kaksteist aastat. Ta ütles, et “kokainiseerimine” ja “ninapintseldamine” ravib tema migreeni ning et ta vajab “palju kokaiini”. Tema lähedane sõber Fliess on veendunud, et inimese nina peegeldab tervet keha ning seetõttu saab paljusid haigusi ravida nina kaudu. Haigustele, mida tänapäeval on kombeks nimetada psühhosomaatilisteks, paneb ta nime – ninarefleksneuroos. Seda haigust Freud Fliessi meelest just põdeski, ning seda raviti teadagi mida ninna pintseldades. Aga koos ravisid nad ka neiu Emma Ecksteini, kelle hüsteerilised sümptomid tulid meeste arvates masturbeerimisest. Raviks määrati nina pintseldamine. Ravi oleks äärepealt lõppenud neiu surmaga.

Varsti hakkavad erialaväljaannetes ilmuma kokaiini kritiseerivad artiklid. Ainet nimetatakse “inimkonna kolmandaks nuhtluseks” (alkoholi ja morfiini järel).

Freudi tabab süüdistuste rahe. Isegi Freudile alati lojaalne ihubiograaf Ernest Jones kirjutab, et Freud hakkas muutuma ühiskonnale ohtlikuks.