Umberto Eco “Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsas”

Tõlkinud Ene-Reet Soovik. Varrak, 2009. 179 lk.

Natuke üle 80 aasta tagasi asutati Harvardi ülikoolis õppetool poeesia edendamiseks kõigis eluvaldkondades ning sellele anti kaunite kunstide professori Charles Eliot Nortoni nimi. Sellest ajast peale on üle 50 kuulsaima nime üle kogu maailma kirjanduse, aga ka kunsti, arhitektuuri ja muusika alalt pidanud seal loenguid, teiste hulgas T. S. Eliot ja Jorge Luis Borges. Paljud neist loengutest antakse hiljem raamatuna välja. Eesti keeles on 1996. aastal ilmunud Umberto Eco sõbra, Italo Calvino “Ameerika loengud”.

Oma kuus Nortoni loengut pidas Umberto Eco 1992.–93. aastal, kasutades lugemisest kõneldes metsas jalutamise metafoori. Metsast võib sirgjoones läbi tormata, aga võib ka kiirustamata ekselda põnevatel radadel. Vahel võib sootuks eksida.

Eco väidab, et tekst on laisk masin, mis jätab suurema osa loo konstrueerimisest lugeja enda teha. Ta näitab vaimukalt, kuidas jutustamine toimub suure hulga kujuteldavate autorite ja lugejate ning paari “päris” inimese (tegeliku autori ja tegeliku lugeja) seltsis.

Neid jalutuskäike võiks võrrelda mustkunsti õpikuga algajale: nõuab huvi ja väikest pusimist, aga rõõm paari kasuliku kavaluse omandamisest kaalub kõik küllaga üles. Ah jaa, raamat sisaldab paari abistavat koomiksit tekstiteooria vallast.