Jaan Kaplinski “Lahkujad”

Tänapäev, 2009. 185 lk. 19 Kalli Kalde illustratsiooni.

1992 ilmus Loomingus Jaan Kaplinski filosoofilisi teese sisaldav publikatsioon “621”. Veidi üllatav oma wittgensteinliku vormi poolest, aga mitte filosoofia mõttes. Filosofeerimisse on Kaplinski kaldunud ammu ja pidevalt. Seda on ta luules, artiklites ja esseedes, nüüdseks ka blogis. Ning samas on kogu aeg olnud märgata ka Jaan Kaplinski pidevat žanrilist rahutust, kui nii võib öelda. Ta luule liigub vormiliselt proosaluulest ja vabavärsist haikude, tankade ning eesti lorilauludeni. Ta on kirjutanud luulet, proosat, memuaare, näitekirjandust, esseid, artikleid, dialooge ja monolooge.

Seega pole üllatav ka “Lahkujad”. Nagu ikka, on kirjaniku pretensioon filosoofia suunas seegi kord fundamentaalne. Põhiküsimuseks inimese ja inimolu mõistatamine ning lahtimõtestamine. Sedakorda neoteenilistest mutantidest tegelaste, Kaplinski varasemast loostki tuttava inimkoera Hektori, inimronk Nestori ja inimahvi (tõenäoliselt giboni) Achillese suu ja sõnade kaudu. Nende tege­laste abil jätab Kaplinski ka inimesest kokkuvõtva mulje kui neoteenilisest olendist, s.t imetajast, kes saanud suguküpseks, kuid mitte veel täiskasvanuks.

Inimese vahekord looduse, oma liigi, genoomi ja bioloogilise eellooga on kõige pikemalt jutuks Hektori kui kunagise karilooma puhul. Ronk viib peremehe soovil inimese seosesse epistemoloogiliste mõtiskluste, filosoofia ja kontemplatiivsusega kitsamas mõttes ning kunstnikust ahv Achillese kaudu saame ühenduse loova inimvaimuga.

Kaplinski filosoofia on Erasmuse, Voltaire’i, Nietzsche ja Camus’ jälgedes kirjandusliku teksti kujuline, s.t mitte kabinetiõpetlaslikult eksaktne. Kui tänapäeva ajaloofilosoofid väidavad, et ajalookirjutuski on kirjanduslaadne narratiiv, siis eks ammugi ole seda olnud filosoofia. Hiina ja India filosoofid, aga ka antiikautorid, sofistid, müstikud, hermeneutikud ja kes kõik veel on kirjutanud oma tunnetusteoreetilisi tekste ikka õige kirjanduslähedases vormis. Seega pole põhjust Kaplinski filosoofilisi vaateid tsunftiväliseks põlastada.

Paraku on aga ronk Nestori tekst väga heitlik ja üsna sageli vastuoksuslik. Domineeriva holismi kõrvale mahub peagu kõike, mis filosoofia ajaloos ja geograafilises päritolus ette tulnud. Siin seda lahata pole võimalik. Sest üsna paljudes kohtades tahaks ka vaielda või edasi arutleda.

Keeleteadust õppinuna teritasin eriti meelt keeleteoreetilistes kohtades, kus on Kaplinskil läbisegi generativism, sütemaatika ja siis täielik holism, isegi esteetiline ühtesulamine, mida on raske kirjeldada. Lausa arusaamatuks jäävad mõttekäigud dünaamilisest matemaatikast – kuidas miski seesugune võimalik oleks?

Kirjandusloos on päris mitmeid teoseid, kus inimese olemust püütakse avada loomapilgu kaudu. Et ma isiklikult olen üsna allergiline ulmekirjanduse, vampiiride, mutantide ja ahvide planeetide suhtes, siis mulle see vormiline külg “Lahkujates” ei istunud. Ei taha rääkivaid koeri, maalivaid ahve ega kolmemõõtmelisuses mütlevaid ronki. Ei tunne end nendega sarnane olevat. Aga see on maitseasi vist. Nestori mõtteid aga uurisin hoolega, unustades püüdlikult ära, et see kõik tuleb mingi mustasulelise kraaksuja suust.