05.06.2009, 00:00
Kas poekartul kasvama ka läheb?
Ekspress pani poest ostetud kartuli maha ja nüüd ootab, mis saab edasi.
Ma ei kannata suuri selverikärusid – eriti siis, kui kuusteist
elatanud daami oma kärud just selle riiuli ette on parkinud, kust mina
olen kavatsenud midagi haarata.
Mulle on jäänud
hämaraks, miks need kärud elatanud daamidele nii hirmsasti meeldivad.
Tavaliselt sõidutavad nad oma kärudes ei rohkem ega vähem kui
pliiatsiteritajat ja kaht kohukest, aga käru võtavad nad
tingimata!
Kaks päeva tagasi läksin selverisse ja
võtsin ise ka käru. Tüürisin juurviljaosakonda ja ladusin
käru silmini täis, arvake ära, mida. Kõik
müügilolevad erinevad kartulikotid!
Kassapreili arvas ilmselt,
et ma varustan Põhja-Eesti koolieelikute kunstiringe, kellel on
parasjagu kavas kartulitrükk.
Aga ei. Kui toomingad
õitsevad, paneb eesti mees kartulit maha.
Tõsi.
Mul on kõrvus omaenese hääletoon (täpsemalt öeldes
selles peituv varjatud pinge), mis on tulnud esile viimasel viiel aastal, kui
olen ema käest uurinud, et ta j ä l l e tahab hakata
kartuleid panema. Kes neid rohib, kes neid muldab. Poed on kartuleid täis,
hoopis lihtsam on osta poest.
Viimati tegin sellist piinatud
häält kevadel aasta tagasi. Praegu? Praegu on hoopis midagi muud.
Praegu on kõigil närv must, keegi kurat ei tea, mis tulevik
toob. Ja omavahel öeldes – ei taha teada kah. Normaalne inimene
jookseb raadio kuuldekaugusest esimesel võimalusel nii kaugele kui saab.
Sõidab maale, ostab poole tee pealt aiapoest seemneid ja kõiksugu
tuuste kaasa. Ja aiaärid siputavad suure õnne käes.
Läbimüük on veerandi võrra suurem kui möödunud
aastal!
No ja need, kes aiapoodi ei jõua, varustavad end
supermarketis.
Ükspäev rääkis keegi
Märjamaa mehest, kes ostis poest pestud kartuleid, pani need aias maha ja
ootas nädalate viisi, käis kikivarvul peenarde vahel ringi, aga ei
kippu ega kõppu.
Siis võttis mees labida ja vaatas
järele, mis seal maa all toimub – ja tegi avastuse, mille kohta
võiks kasutada kolleeg Mihkli sõnu eksklusiivne, skandaalne
– kartul mulla sees nägi täpselt samasugune välja nagu
see, mis kuu aeg varem maha sai pandud! Ei mingit idu, et mingit edenemist!
Mees vaatas ja uuris ja tegi kartulite jaoks hävitava otsuse –
kaevas nad maa seest välja.
Niisiis ostsin selverist
vanaldaste daamide kärude vahel loovides viit eri sorti kartuleid.
Sõitsin maale, kaevasin segamini läbilaagerdanud kompostihunniku.
Vahepeal olid kuumad ilmad ja keskpäeval kaevates kippus pilt prillide ees
vibama ja juba tundus, et pussuhaisuses toimetusetoas on
suvelõõsas lihtsam istuda kui maad kaevata. Aga see eksitav tunne
möödus ruttu, kui saabus õhtujahedus ja ööbikud ja
aed-põõsalind kisendasid nagu torust tuli.
Kartulimaa
ei tohi olla kunagi liiga suur. See tõde meenub enamasti siis, kui
rivistatutakse septembri alguses ämbrite kolinal kartuleid üles
võtma.
Tekitasin kuus seitsmemeetrist vagu, varustasin
vaojupid siltidega ja stardipakkudele kargas kuus võidujanulist
osavõtjat.
Esimeselt realt (vasakult,
toomingapõõsa juurest) stardib Princess, Laheotsa talu pestud
kartul, suur ja kollane. Nii suur, et lõikasin kõik kartulid
pooleks, enne kui maha panin.
Teine rida. Nicola, Kreekast toodud,
varajane. Näeb välja nagu need piklikud soojad seemnetega saiad, mida
selveris kohapeal tehakse ja mida tuleb ise kaaluda.
Kolmas rida.
Folva, Holland. Maksab teistest tükk maad vähem ja ajab Eesti
talumehed odavuse pärast närvi. Folv
a pakil oli teadmisiavardav teade: “Kartul, pakitud”.
Neljas rada. Verona, Kalle Hamburgi talus kasvatatud kartul. Keetmiseks,
praadimiseks, grillimiseks, salati tegemiseks.
Viies. Jelly.
Väätsa meeste pestud kartul. Laua-, püree ja pannikartul.
Ja viimane, kuues rada on Vinetta, Lääne-Virumaa, Eesti.
Erineb teistest võistlejatest selle poolest, et pole ostetud poest ja et
tal on pisikesed idud küljes. Pidi saama ülihead putru.
Kõik. Saab siis imet näha, mis saab, nagu
ütles mu vanaema.
Mõni räägib, et kui poest
ostetud kartulikott jääb pikaks ajaks tabureti alla vedelema,
hakkavad idud varsti jalasääri kõditama. Ja üks
Lõuna-Eesti aiapidaja pani tänavu poest ostetud pestud kartulid
maha, ja juba on pisikesed sinised ninad maa peal olemas.
Taimetoodangu inspektsiooni meeldiva häälega proual oli klient ja
ta ei saanud kaua rääkida, aga teave asja kohta on
kokkuvõtvalt järgmine:
a) idanemisvastane preparaat on
Eestis seadusega lubatud, aga ainult selliste kartulite jaoks, millest tehakse
tšipse;
b) et tema (s.t proua) teada ei ole seda iduvastast
ainet Eestisse toodud;
c) mis rohtudega välismaalt sisse
toodud kartuleid karistatakse, pole teada.
Saab siis näha.
Ühelt kartuliasjatundjalt kuulsin, et põhjus, miks poekartulitel
idusid küljes ei ole või miks nad tükk aega hiljem tekivad,
võib ka selles olla, et pesemine on idud ära ehmatanud.
Neist kuuest sordist, mis mina maha panin, võiks pakkuda kõige
rohkem põnevust kaks välisesinejat.
Selveri saia moodi
Nicola kaugelt Kreekast ja Folva Hollandist. Kui need kasvama ei
lähe, on põhjust kisa tõsta.
Hernehirmutise
panin ka üles. Sest meie kandis maal on palju metssigu. Marsivad alailma
aia tagant, nagu vene piirivalve omal ajal Seaküla Simsoni tara taga
marssis. Selle vahega, et Simsoni aia taga õitsesid pärast
päevalilled.