12.06.2009, 00:00
Šaakal-koerad hoiavad Paljassaaret hirmu all
Pealinna populaarne puhke- ja linnukaitseala võitleb juba aastaid vene sõjaväe maha jäetud koerte järglastega.
“Inimesi on sisse piiratud, rünnatud ja hammustatud,” loetleb
Paljassaare reoveepuhastusjaama valvur Tõnu Reitsak, kelle sõnul
elab kümne minuti sõidu kaugusel kesklinnast, hõredalt
asustatud ja osaliselt looduskaitse all oleva poolsaarel metsistunud koerte
koloonia. “Asi on hull! See on töötajatele eluohtlik.”
Tema ametivend Juhan Lepik on väidetavalt ainus valvur, kes
ettevõtte territooriumil veel öösiti jalgsi patrullida
söandab. Korduvalt koerarünnaku ohvriks langenud Lepik kannab kaasas
kopsakat taskulampi ja tongipüstolit. “Teeb kõva pauku ja
torust lendab sädemeid,” kirjeldab mees oma enesekaitsevahendit.
Teadaolevalt viimati trehvas penidega nädal tagasi kokku
veepuhasti maa-ala niitnud Anne Nurmse.
Viie aasta jooksul, mil ta
territooriumi eest hoolitseb, on ta koerakarja korduvalt näinud.
“Kui talvel olid nad noored, rumalad ja arad, siis nüüd on nad
julgeks ja tigedaks läinud. Viimati kui niitsin, siis olin nagu
koertekasvanduses,” räägib Nurmse. “Hirm on.”
Sel esmaspäeval Paljassaares liikudes kohtab küll karjakaupa
randa ja loodust nautima tulnud jalutajaid, aga mitte ühtegi agressiivset
neljajalgset. Ainsana jääb fotograafi objektiivi ette uimane krants,
kes meist väljagi ei tee. Paljassaare peninuhtlus pole aga
siiski linnalegend, mida võimendavad koerafoobiaga koleerikud.
Kui tõsine asi täpselt on, sõltub sellest, kellelt
küsida. “Probleem polegi selles, et koertekari on väga suur,
vaid et nad on sotsialiseerimata,” selgitab endine koerapüüdja
Tarmo Kask, kelle sõnul raskendab püüdmist poolsaare
metsastunud territoorium. Ainuüksi veepuhastusjaam laiub 50 hektaril.
“Kõige lihtsam ja lõplikum lahendus oleks saata
Paljassaarde jahimehed.”
Šaakalkoerad ilmusid
pärast vene armee lahkumist
Reoveepuhastusjaama
juhataja Ellen Mihklepa teada on tegu 1993. aasta algul lahkunud vene
sõjaväelaste poolt maha jäetud ning metsistunud koertega ning
nende järeltulijatega.
“Pärast sõjaväe
lahkumist täheldasime, et hordid liiguvad üle meie
territooriumi,” ütleb Mihklepp.
“Me nimetame neid
šaakalkoerteks. Neil on kergelt hundikarja mentaliteet, nad ei liputa
saba ega tule üldjuhul inimese ligi.”
Mihklepa meelest on
see nuhtlus. “Ilmselt on see psühholoogiline. Kui mõni
inimene kardab koeri, siis hirm tõmbab koeri ligi. See on ebameeldiv
asi, aga on üksikud inimesed, kes satuvad paanilisse hirmu,” leiab
juhataja. Ta on korduvalt kutsunud koerapüüdjaid ning keelanud
rangelt alluvatel koerte toitmise, aga drastilisemaid meetmeid vajalikuks ei
pea.
Esimest korda ületas metsikute koerte teema
uudiskünnise neli aastat tagasi, kui Paljassaares moodustati lindude
hoiuala. “Tuleb otsustavalt lahendada Paljassaare korterelamurajoonis
toidetavate ja Paljassaarel lindude pesi ja linde rüüstavate ning
kohati inimesi ründavate koerte probleem,” kirjeldas
kaitsekorralduskava.
Tallinna Linnuklubi juhatuse liikme Meelis
Uustali sõnul luusis toona piirkonnas kaukaasia lambakoerte kari, mis
ründas linnuvaatlejaid ja teisi inimesi. Tema teada toitsid penisid
Paljassaare sotsiaalmaja asukad, kellel endagi eest hoolitsemisega raskusi,
rääkimata kodulooma vastutustundlikust ülalpidamisest.
Naine sai päise päeva ajal pureda
Koerteprobleemist räägib ka piirkonna eri ettevõtetes
kokku seitse aastat töötanud valvur Juhan Lepik. “See kant on
tuntud metsikute koerte poolest nii
kaua, kui ma siin olen olnud,” ütleb Juhan, lisades
külmavereliselt: “Seiklusi on koerte pärast olnud, aga
kõik on läinud õnnelikult. Ainult kaks korda on püksid
katki tõmmatud.”
Kõige ekstreemsem intsident
juhtus Juhanil ühel detsembrihommikul neli aastat tagasi, kui ta suundus
24 tunniks valvesse, kaasas kott toiduga. Ootamatult avastas mees, et teda
piirab kolm pirakat koera. “Mul ei jäänud muud üle kui
taganeda seljaga vastu sadama aeda ja neid kotiga eemale peletada,”
meenutab ta veerand tundi väldanud piiramist. Lõpuks kaotasid
koerad huvi.
“Ükskord päästis mind
rebane,” lisab oma loo heakorratööline Anne Nurmse, kelle
piirasid sisse samuti kolm suurt koera. “Õnneks jooksis sel hetkel
mööda rebane ja nad panid talle järele.” Teine kord kulus
Annel kümne meetri läbimiseks pool tundi, kui tema ümber
tiirutas ilmselgelt tige koer.
Peale pisemate vahejuhtumite teab
Juhan Paljassaares töötatud ajast vähemalt kahte tõsiste
vigastustega koerarünnakut – sadamas sai päise päeva ajal
koertelt tõsiselt pureda noor naine ja selja tagant rünnanud peni
hammustas ühel vedurijuhil peaaegu kanna küljest. “Need on
ohtlikud loomad,” kinnitab Juhan.
Kohalikud andsid
koerapüüdjale kolki
Samal ajal rünnakutega
asus Tallinna Loomade Hoiupaigas tööle koerapüüdja Tarmo
Kask. Tema sõnul oli Kopli pidev väljakutsete tulipunkt.
“Tõime sealt aastate jooksul oma 300 koera ära,” hindab
Kask. Ka tema arust soodustas koerteprobleemi kasvu asotsiaalsusele kalduv
elanikkond, kes kõigepealt oma lemmikud hülgas ja siis nende
püüdjatesse vaenulikult suhtus.
“Algul pidin sinna
piirkonda koeri püüdma minema koos politseiga. Vanemale mehele, kes
enne mind seal käis, anti peksa ja võeti auto käest
ära,” räägib Kask.
Kask arvas esmalt, et jutud
agressiivsest koerakarjast on linnalegend. Kulus mitu aastat, kuni ta mullu
sügisel viiepealist karja oma silmaga nägi. “50 meetri pealt
nägin kahte musta emast ja kolme isast – kõik hundikoera
segud,” ütleb Kask. Sellise pundi püüdmine on isegi
vilunud loomapüüdja jaoks keeruline töö.
Tema
sõnul on metsistunud koerad ohtlikud nimelt karjas. “Kui üks
ründab, siis on terve grupp sul seljas,” räägib Kask.
“Just nii on Eestis ka surma saadud,” meenutab mees 2000. aastal
juhtunud 33aastase naise hukkumist Tallinna külje all ja kaheksa-aastase
poisi surma Tartus. “Inimestele tuleb panna südamele, et mingil
juhul ei tohi sellist karja toitma minna.”
Metsistunud koerast
on inimesele ohtlikum Kase sõnul ainult koera ja hundi ristand.
“Kui selline segu juhtub Paljassaarde, siis on põrgu lahti,”
usub koerapüüdja. “Ristsugutis on ohtlik, sest ta tunneb
inimest hästi. Sa lähed teda patsutama ja kohe on hambad
kõris. Kusjuures inimesel on väga maitsev liha!”
Ründavad hääletult
Koerapüüdjatel õnnestus mullu üks Paljassaare
kolooniasse kuuluv pesakond kätte saada, kuid tänaseks on kari
paljunenud ja selle veteranid julgemaks muutunud. Linnuvaatleja Meelis Uustali
sõnul silmasid tema seltsikaaslased kuu aega tagasi seitsmepealist
karja, ehkki kedagi ei rünnatud.
Mõnedel andmetel
luusib Paljassaares ringi veel üks väiksem penikari.
“Nad on kõik hundikoera krantsid. Nende ninamees on rebasekarva
lühikese karvaga suur koer.
Emased liiguvad sageli ükshaaval, aga isased karjas,”
kirjeldab Anne Nurmse. “Need koerad enam niisama ei näksa, need juba
murravad.” Tema sõnul liigub kari koos peamiselt hämaral ja
vaiksel ajal, mistõttu tavaline puhkaja, kes näiteks Paljassaare
populaarsesse liivaranda tuleb, neid vaevalt kohtab.
Seda
jultunumad on koerad pimedal ajal. “See on lausa ehmatama panevalt
kummaline lugu,” nendib valvur Tõnu Reitsak, kelle sõnul ei
käitu nad nagu tavalised kodukoerad. Näiteks inimesi piirates ei tee
nad piuksugi, haukumisest või saba liputamisest rääkimata.
Tema sõnul on koerad ilmunud öösel isegi valvurite ukse taha
ja seal kraapinud.
Oletatakse, et koerte jultumuse taga on
nälg. “Eks nagu nälg ajab inimese, ajab ta ka koera
tigedaks,” leiab Juhan Lepik, kes teeb igal ööl puhastusjaamas
jalgsi kuus ringi. Tänu suurele taskulambile ja kõva pauguga
mängupüstolile pole ta kihvasid säärde saanud. Kuid tema ja
teised Paljassaare töötajad ootavad murega talve. “Praegu on
neil veel süüa, aga mis saab talvel? Autost kaugemale
kui kümme sammu ei julge enam minna,” arvab Anne Nurmse.
Puhastusjaama juhataja Ellen Mihklepa meelest on hirmul suured silmad.
Kõige kangem vahend koerte vastu, mida tema vajalikuks peab, on
pipragaas, millega valvurid varustati. “Meie töötajad on ka
valvel, et ei puutuks nendega kokku.” Need on tema arust piisavad
meetmed.
“Kas tõesti on vaja, et keegi tõsiselt
viga saab?” küsib Tõnu Reitsak, kes on murele lahendust
otsides edutult läbi helistanud kõikvõimalikud ametkonnad.
“Kõik lahkuvad lavalt, kui sel teemal juttu teha. Inimene
võib elu kaotada või vigaseks jääda, aga sellest
rääkida ei ole justkui ilus.”
Harjumaal saab keskmiselt kaks inimest päevas pureda
- Mullu hammustasid koerad inimesi Tallinnas 442 korda ja Harjumaal 248 korda ehk kokku 690 korda. See teeb keskmiselt kaks juhtumit päevas.
- Tänavu aprilli lõpu seisuga puresid koerad Tallinnas 112 ja Harjumaal 39 ehk kokku 151 inimest.
- Kokku registreeriti Eestis mullu 1830 koerahammustust ja tänavu esimese nelja kuuga 362 hammustust.
- Statistika kajastab ainult hammustusi, millega pöörduti arsti poole. Samas ei oska haigekassa välja tuua, palju maksis pureda saanud inimeste ravi.