Lahkusid Eestist kümne aasta eest,
kuuldavasti Indiasse tantsu õppima. Kuidas sul seal läks, kauaks
Indiasse jäid?
Indias läks hästi ja oli
põnev. Jäin sinna rohkem kui aastaks. Õppisin tantsu
kuulsate gurude juures, aga rahapuudusel jäid õpingud päriselt
lõpuni viimata. Ma tundsin, kuidas karma väravad
pöördusid ja saatuse tuul mind teises suunas tõukas.
Kuivõrd sa sobitusid India ühiskonda? Mida see maa
võib eurooplasele pakkuda?
Indiasse sobisin
üsna hästi, kuigi olin seal üks valge elevant, kellele inimesed
tänaval järele jooksid nagu kõigile eurooplastele ja kellel
igal sammul püüti nahk üle kõrvade tõmmata.
Kuid ma hakkasin Indias kiiresti orienteeruma ja taipasin, kuidas
inimestega ümber käia, et oma eesmärke saavutada ja asju
ajada. Sealne korruptsioon sarnaneb paljuski endise N Liidu omaga,
seetõttu tuli tuttav ette. Kuid ka muudes asjades haakusin üsna
hästi, eriti Lõuna-Indias, kus on minu meelest kõige enam
India tuhandete aastate pikkuse kultuuriloo hõngu. Lõuna-India
tuli heas mõttes tuttav ette, nagu oleksin sealset elu alati tundnud.
India võib eurooplasele pakkuda kultuurišokki. Mina sain
suure šoki, kui 1994. aastal esimest korda elus Indiat nägin, oleks
tahtnud ema appi hüüda ja lennuki peale tagasi joosta. Nüüd
leian, et India-käigud on olnud üks parimaid asju mu elus.
Vähemalt midagi kasulikku elus ära tehtud!
Oled
üritanud oma isiklikku elu alati salapäraselt varjus hoida, aga su
viimased aastad on möödunud kuuldavasti Londonis. Mida oled seal
teinud?
Olen seal rahvaste paabelis tõepoolest
üsna palju aega mööda saatnud. Ühest küljest olen
püüdnud ellu jääda – noh, ikka süüa kolm
korda päevas ja magada, pea padjal, soojas voodis – nii hull nagu
Tuglasel Pariisis pole asi olnud.
Teisalt olen katsunud tegelda
loominguga, nii palju kui võimalik. London on esmapilgul piiramatute
võimaluste maa, kuid peagi avastab uustulnukas, et võimalused on
nendele, kel rahakott puuga seljas. Kuid lohutuseks on see, et enamikul
kunstiinimestel Londonis seda pole.
Londonisse sattusin juhuse
või saatuse tahtel mitmeid aastaid tagasi – mul ei olnud
üldse plaanis sinna minna, isegi mitte turistina. Aga keegi kutsus
külla ja paarinädalasest visiidist sai hoopis pikem viibimine. Ja
kuna ma sinna juba sattusin, siis muidugi mõtlesin: ohoo, London!
Kunstide meka, kus on koos kõik, mille vastu ma olen iial huvi tundnud:
teater, kirjandus, tants, India kultuur jne. Nii ma siis asusingi Londoniga
rinda pistma. Olen Lõvi tähtkujust ja mul pole kombeks
põnnama lüüa ega taganeda.
Lühidalt kokku
võttes: olen tegelnud teatri ja performance-kunstiga – viimase
alla kuulub ka tants ja elav luule esitamine, olen
kirjutanud/avaldanud/esitanud ingliskeelseid luuletusi ja olen hakanud ka pilte
tegema (mul on olnud neli näitust). Olen tegutsenud
üksikesinejana ja osalenud mitmesugustes koostööprojektide
s.
Selgita pisut sealsete truppide tegemisi ja oma rolli
neis. Mis tüüpi etendusi oled teinud?
Londonis on
igasugu truppe, gruppe ja kunstiorganisatsioone nagu liiva mere
ääres. Nad muutuvad, poolduvad ja ühinevad pidevalt nagu
amööbid. Londonis ei seisa miski paigal, kõik on pidevas
muutumises.
Londonis oma etenduse püsti panemine käib
mulle finantsiliselt ja organisatoorselt üle jõu. Olen seda Eestis
teinud ja tean, kui raske see on. Londonis oleks veelgi raskem.
Seetõttu olen alati esinenud üritustel, mis on organiseeritud
kellegi teise poolt. Seal antakse sulle esinemisaeg ja koht programmis.
Londonis neist üritustest puudu ei tule – seal on luule, muusika,
kabaree, teatraalse iseloomuga show’d, festivalid, minifestivalid, mis
iganes.
Muidugi, kultuurielul on seal mitmeid tasandeid ja
hierarhiaid. Eliittasandile ei pääse minusugune Ida-Euroopast tulnud
üksiküritaja mitte iial. Seetõttu minu nime West Endi showdest
ei maksa otsida!
Olen esitanud luulet, tantse, teatraalseid kavasid
ning füüsilis-visuaalse teatri minietendusi.
Koostööprojektid on olnud peamiselt muusikutega. Näiteks olen
olnud tantsijaks mõnedes bändides.
Mul on olnud ka
mõned osad fringe-näidendites, mida esitavad
poolprofessionaalsed trupid. Ükskord olin Charlotta Tšehhovi
“Kirsiaias”! Teinekord jälle olin tantsijaks ühes
reggae-bändis. Ja üle kahe aasta oli üks multimeediabänd,
kus laulja asemel oli värsse retsiteeriv džässluuletaja, muusikat
tegid trummar ja kidramees ja mina jälle tegin luulele ja muusikale
liikumise ja tantsud. Algul meid vaadati imelikult, aga siis hakkas asi minema
ja me saime täitsa populaarseks. Vahel käisime lusti pärast ka
Thamesi kaldal esinemas ja paiskasime oma kunsti juhuslikele
möödujatele Elizabeth Halli ees. Oli väga lõbus.
Eestist lahkudes olid lootustandev luuletaja, miks valisid
etenduskunsti?
Ma pole sugugi üht ega teist valinud,
vaid praktiseerin rõõmsalt mõlemat edasi. Multi-inimesed
on nüüd ju moes ja täitsa loomulikuks nähtuseks saanud.
(90ndatel vahel ikka näidati näpuga, et näe, see tantsiv
ajakirjanik...)
Tihti ma ühendangi need kaks, nimelt olen
Londonis tihti esitanud oma luulet n-ö teatraalse kavana, mis sisaldab
näitlemist, liikumist ja visuaalset elementi.
Kas
ingliskeelses keskkonnas on enesestmõistetav kirjutada ingliskeelset
luulet, nagu oled teinud?
Londonis peab ikka jah inglise
keeles lullasid lugema. Tõlkega luulet ei viitsi keegi eriti kuulata.
Ma ei tea, mida teised muukeelsed poeedid Londonis teevad. Oma
värsid inglise keelde saavad nad kuidagi kõik. Mina kirjutan kohe
inglise keeles. Nii lihtsalt kukub välja. Ingliskeelses keskkonnas ma
mõtlen ka inglise keeles. Eestikeelses keskkonnas lähevad
mõtted eesti keelde.
Olen kirjutanud rohkem kui kogumiku
jagu ingliskeelseid luuletusi. Kuna kirjastajate juures on raske
löögile saada – ilma soovitaja, mahitaja ja agendita läheb
käsikiri enamasti läbi lugemata prügikasti –, siis
kirjastasin ise väikeses tiraažis kogumiku ja müüsin selle ka
läbi. Nüüd tõlgin lullasid eesti keelde, et saaks Eestis
ka avaldada.
Miks pöördusid luulelt proosa poole?
Soov proosat kirjutada tuli siis, kui ma 90. aastatel
ajakirjanikuna töötasin. Ma kirjutasin üsna palju reisi- ja
feature-lugusid ja ma hakkasin neisse panema väikesi dialooge ja muid
lühijutu elemente, ja mul tekkis tahtmine p&a
uml;ris jutte kirjutada. Aga see võttis kauem aega, kui ma arvasin. Mul
olid mitmete juttude algused, aga ei olnud lõppe. Ma ei teadnud
tükk aega, kuidas surnud punktist üle saada.
Ma
kõndisin ringi ja närisin sulepea otsa, katkusin juukseid ja
käristasin puruks täiskirjutatud pabereid.
Kas
sind võlub eeskätt meile eksootilise tegelikkuse kirjeldamine, nagu
India-raamatus, või hakkad Eestis kirjutama novelle oma siinsest elust
ja oma tuttavate elust?
Mõtlen, et kirjutaks veel
eksootikat. Mulle endale meeldivad raamatud, kus tegevus toimub huvitavates
kohtades, kuhu lugeja saab igapäevase karmi tegelikkuse eest minema
hõljuda.
Oma tuttavatest kirjutada ma ei julge, nad teavad,
kus ma elan. Kui prototüüpidele minu käsitlus ei meeldi,
äkki tulevad ukse taha või hakkavad anonüümkirju
kirjutama.
Kus on parem viljelda sulle olulisi kunstiliike,
kas Londonis või Tallinnas?
Lavaesinejana olen
Londonis julgem, hüppan publiku ette nagu lõvi. Kui viltu
läheb, saab alati uuesti teha, Londonil on lühike mälu.
Tallinnas olen märksa rohkem pabistanud. Tallinnas tundub mulle, et ma
pean olema täiuslik. Imelik küll, aga võõraste ees on
märksa kergem esineda kui omade ees.
Kuid raamatuid avaldada
on vist toredam Eestis. Raamat justkui kajab Eestis paremini vastu.
Londonis upub see nagu tilgake merre.
Oled käinud
eksootilistel maadel ka turistina. Mida reisimine ja võõrad maad
sulle annavad?
Sedan’d küll. Kui mul
õnnestub raha säästa, siis ma ei pane seda
sukasäärde, vaid lähen reisima. Ma leian, et see on
väga hea investeering: pangad ja majandus on tänapäeval
ebakindlad, aga reisimuljeid saab hauda kaasa võtta! Neid ei saa keegi
mult võtta!
Ma püüan näha võimalikult
palju erinevaid paiku. Nii nagu inimene peab sööma mitmekesist toitu,
on vaja ka mitmekesiseid muljeid ja elukogemusi. Iga koht õpetab midagi
uut elu ja inimeste kohta.
Reisimuljed on metafüüsilised
vitamiinid.
Milliste maade kliima sulle sobib? India,
Inglismaa, Eesti?
Eesti kliima meeldib kõige rohkem!
Siin on aastaajad, ning ma jumaldan klassikalisi aastaaegu!
Sügisel lähevad lehed kollaseks ja punaseks, siis langeb lumi,
kevadel sulab jää. On näha, et valitseb mingi kord, ja see loob
turvatunde.
Indias on liiga palav ja Londoni ilm venib nagu
soolikas, ei ole liha ega kala. Londonis on katastroof, kui üks
sentimeeter lund maha sajab. Inimesed ei lähe tööle, bussid
seisavad ja kõik kiruvad lund.
Ainult mina üksi imetlen
ohates ilusat valget lund, mis poole tunni pärast ära sulab.
Kas sul on mingit sugulust kirjanik Anton
Hanseniga?
Jah, sugupuus on kirjas, meil oli viis
põlve tagasi ühine esiisa. Mingi Jaan või Jüri
või Peeter – mis ta nimi nüüd oligi?
Aime Hansen
Into the Nothingness
He comes as a bee
or the Master
of the bees;
he comes as a fish
or a fisherman;
he comes as water
or a voice;
or as an old woman.
Yet sometimes
he comes as an apple-tree.
He is a gardener.
He pours
milk and honey on meadows.
He is a painter.
He draws
pictures with sand and fire.
He lies on the road
as an ancient Chinese coin.
He is the mirror
of the Egyptian princess.
He is the princess,
admiring herself in the mirror.
He comes from Nothingness,
he goes into the Nothingness,
he is walking with a dandelion in his hand,
blowing the fluff into the world.
Autori reaalune tõlge:
Eimillessegi / Ta tuleb mesilasena / või Mesinikuna; / ta tuleb kalana / või kalurina; / ta tuleb vee või häälena / või vana naisena. / Kuid mõnikord / tuleb ta õunapuuna. / Ta on aednik. / Ta valab aasadele / piima ja mett. / Ta on kunstnik. / Ta maalib pilte / tule ja liivaga. / Ta vedeleb teetolmus / iidsete hieroglüüfidega hiina mündina. / Ta on pronkspeegel, / mis kuulub Egiptuse printsessile. / Tema ongi printsess / kes oma peegelpilti imetleb. / Ta tuleb Eimillestki, / ta läheb Eimillessegi, / ta jalutab, / käes võilillenutt / millest ta ebemeid maailma puhub.
Armastusest India vastu
Aime Hansen
“Jaipur-Delhi-Himaalaja reisikohvrist leitud lood”
Varrak, 2009. 406 lk.
Raamatu tagakaas ütleb, et kaante vahel peitub “13 lugu, mille puhul autorit on
inspireerinud elu- ja rännukogemused väljaspool Eestit”. Reisikirjandusega selle sõna solvavas tähenduses (ja “reisikirjandus” ning “reisiajakirjandus” on Eestis miskipärast levinud solvangud) Hanseni raamatu kujul siiski tegemist pole. Neil enamasti romantilise alatooniga novellidel, mille tegevus kulgeb peamiselt India subkontinendil – Kashmiri kargetes mägedes, Himaalajas, Delhi räpastes eeslinnades (“rämpslinn,” tituleerib Hansen loos “Kärbeste elu ehk muusika” nutikalt), kuid paari erandiga ka Euroopas –, on igati kirjanduslik sisu koos karakterite, intriigi ja puändiga.
Mõni lugu – näiteks “Hääletaja” või “Toimik” – sisaldab vaimukat jüriööbiklikku groteskihuumorit ja põnevat karakteriloomist, mõni tekst (“Lumi”) kulgeb transtsendentaalse kuristiku serval ning mõni (“Tüdruk, kes hõljus järvel”) mõjub jõulise üleskutsena võitlusse India naiste enesemääramisõiguse eest. Armastuse võimatus tol kolmnurksel maal, kus kastikuuluvus ja perekonnapeade poolt tehtavad otsused määravad kõik (maal, kus autor lapsnaisel oma 7aastase peigmehe juurde tuleriidale laseb ronida), on Hanseni jaoks üldse südameasjaks. Kuid siiski näib ta Indiat ise armastavat. Sellele tundlikkusele ja sisendusjõule, millega ta kirjeldab India helgust – tema sööke, värve, lõhnu, lõkkeid ja puid –, on Eesti kirjasõnas väga vähe võrdset.
“Ja mis see eriline on? Mida Euroopa inimesed siit otsivad? Ma mõtlen, mitte turistid, kes tulevad paariks nädalaks, vaid sellised nagu sina, kes tulevad pikemaks ajaks?” laseb Hansen naistegelaskuju Savitril minajutustajalt leheküljel 389 küsida. Ja minajutustaja vastab: “Ma ei tea... Siin on midagi õhus või maas või vees. Otsekui oleksid siin kosmosele lähemal... [–] Siin ärkan ma hommikul tihti õnnelikuna ilma erilise põhjuseta – paljalt sellest, kuidas valgus aknast sisse langeb läbi roostetanud võrede... Mõnikord näib mulle, et isegi vaesed inimesed on siin õnnelikumad kui paljud inimesed Euroopas.”
Paari erandit kõrvale jättes hakkab narratiiv Hanseni tekstides hargnema jutuvestja suu kaudu ning sõltumata sellest, kas too minajutustaja osutub hiljem nooremapoolseks meesbritiks või veidi vanemaks eestlannaks, räägib ja mõtleb – kuid ennekõike tunneb – too jutustaja ikka samamoodi.
See võiks olla tekstikogu väike miinus, nagu ehk seegi, et mitmel korral (defektina kaunis vaibas?) libiseb tekstist läbi juba olnud kujund, juba äsja esinenud sõnapaar. Kuid siiski meeldib mulle väga viis, kuidas Hansen tunneb. Kui tekstide põhjal saab otsustada, pole ta mitte ainult suurepärane jutuvestja, vaid ka lihtsalt Hea Inimene.
Krister Kivi
Raamatutäis vana hääd kirjandust
Tegu ei ole reisikirjaga, vaid vanamoodsa jutukoguga.
Vanamoodsa selles mõttes, et ta esindab parimal kujul lühijutu ja novelli kirjutamise (jutustamise) traditsiooni – lood on narratiivselt arendatud, väikseid sõlmpunkte pidi liikuvad, ja päädivad sageli puändikalt. Siin on krimi- ja fantastikaelemente, aga kõige olulisem on (jällegi “vana hää kirjandusena” mõjuv) eksootiline keskkond, nagu raamatu pealkirjaski lubatud. Usutavalt kujutatud, sest autor on neis paigus ise käinud ja veidi elanudki.
Enim näib Hansenit huvitavat naise positsioon sääl ühiskonnas. Lood, kus ta sel teemal peatub, on lausa tillukesed uurimused. Samas ei võta ta mingit tõtlikku, pahurat läänefeministi positsiooni, vaid läheneb kultuurikontekstile tundlikult.
Kui raamatule üldse miskit ette heita, siis esineb kohati stiilivigu, sõnakordusi ja veidi konarlikku süntaksit. Eks sellest pääseb üle vaid käsikirja sada korda läbi töötades. Aga et lood on põnevad ja hooga kirjutet, siis see siin häirima ei pääse.
Jürgen Rooste