Tsirkus alati jääb

Jaan Ruus tuletab meelde Eesti kalleimaid filmidekoratsioone.

Vene ajal oli keskmine Eesti mängufilmi eelarve 300 000 rubla. See oli hiiglaslik summa, hea keskmine kuupalk oli nii 150 rubla, seega siis 165 inimese aastapalk. Kui kasutada meelevaldselt sama võrdlust – küll täiesti muutunud hinnasuhete juures –, läheks Eesti mängufilm (kui keskmiseks palgaks võtta 11 000 krooni) maksma 18 miljonit krooni. See oleks siis “Kõrini!” ja “Nimede marmortahvlil” maksumus mõned aastad tagasi.

Vene ajal oli Tallinnfilmil kaks paviljoni, üks Kaupmehe tänaval ja teine Hiiul. Oli dekoratsiooni- ja kostüümiladu. Kui vaja, osteti rõivaid ja asju juurde. Aga ka väljaspool paviljone tuli dekoratsioone ehitada. Ja “Põrgupõhja uue Vanapagana” metsatalu tehti hoolega korralikest palkidest.

Eesti filmi kõigi aegade suurim dekoratsioon on hoopis Lükati sild, mis polnudki õieti dekoratsioon, vaid päris sild. Kui N Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva otsustas, et selle suure liidu esimene panoraamne mängufilm saab olema “Vallatud kurvid”, ei hoitud raha kokku. Sisevõteteks anti filmirühma käsutusse Mosfilmi paviljonid. Filmi tegelased olid eesti mootorrattasportlased ja tegevus arenes Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal. 1960. aasta suveks, filmimise ajaks, puudus aga Lükati sild. See oli lammutatud, ja nagu vanasti ikka, jäid kõik uusehitused venima. Ilma sillata aga oleks oluline N Liidu kunstiprojekt edasi lükkunud. Kuna raha ei lugenud, ehitati filmi kulul uus sild ja tehti ka selle juurde kuuluv tee. Arvestuslikult võis see maksta nii 30–50 miljonit rubla, tänapäeval maksaks see ehk 80 miljonit krooni.

*
Ka teine Eestisse ehitatud suurem filmidekoratsioon kuulus Mosfilmile. See oli Tallinna-Keila-Joa teele 30meetrisele Türisalu pangale “Hamleti” jaoks ehitatud mastaapne keskaegne Helsingöri loss, kunstnikuks Jevgeni Jenei. Eemal laiuv meri, tõusev ja loojuv päike aitasid puust ja papjeemašeest ehitist muuta tõepäraseks. Lossi väravaist kanti Šostakovitši muusika saatel välja kahevõitluses langenud Hamlet. “Hamlet Hillina” reklaamivad seda praegu lagedat panka ingliskeelsed Eesti turismijuhid.

Film valmis 1964. aastal, aga selle lavastaja Grigori Kozintsev kavandas lavastust kohe pärast seda, kui Stalin suri. Shakespeare oli N Liidus küll peaaegu kultuskirjanik, aga tema “Hamlet” oli põlu all.

Sellist kõhklevat intelligenti Stalin ei armastanud ja aastail 1932–1954 “Hamletit” ei lavastatud.

*
Koos poolakatega lavastatud eesti esimese kosmosefilmi “Navigaator Pirxi” (1979) tegemiseks ehitas filmi üks dekoratsioonikunstnikke Priit Vaher Kiievi Dovženko-stuudios läbi kolme korruse ulatuva Pirxi kosmoselaeva. Lennukitehase asjatundjad tegid maketid. Mehed olid sõjatehasest ja filmirühm kauples välja ka defitsiitseid materjale, nii et praktiliselt olid piiramatud võimalused.

Kümme aastat hiljem tuleb poolakas Marek Piestrak taas Tallinna ja alustab 1986. aasta sügisel eksootilist seiklusfilmi “Madude oru needus”. Välisvõtted tehti Vietnamis.  Kunstnik Priit Vaher mäletab suure maa-aluse templikompleksi kuut dekoratsiooni Tallinnas ja Kiievis. ­Kadrioru jäähalli tekkis liivakivist (= puust ja penoplastist) maa-alune templisaal mõõtudega 32 korda 17 meetrit.

Kõrgust oli 6 meetrit, nii et 4–5meetrised sambad mahtusid hästi ära. Laest tagurpidi rippuvad leinapajud mõjusid puujuurtena. Rõskusjooni seintel tegid mootoriõli nired.

Madude saali Tallinnfilmi Hiiu paviljonis elustasid kakskümmend elusat Turkmeenia kobrat, segamini vaht kummist isenditega.

Maa-alusesse koopasse, kus vapraid kangelasi ähvardab uputada tõusuvesi, satutakse Kiievi stuudios. See eeldas suure basseini olemasolu, mille voolu saaks reguleerida. Nagu Priit Vaher mäletab, kulges kummiülikondades filmirühma töö üsna ettearvamatult. Betoneeritud bassein isoleeriti tõrvapapi ja plastkiledega, aga ikka nirises pragude vahelt vett.

*
Eesti esimese tulnukafilmi ““­Hukkunud Alpinisti” hotell” (Strugatskite ulmeromaani järgi) lavastaja Grigori Kromanov tõstis üles küsimuse: kas Maa elanikud on tulnukatega kohtumiseks valmis? Suur filosoofia nõudis suurt joont ka lavastuses. Eelarve ületas normi umbkaudu kahekordselt ja oli umbes 700 000 rubla. Medeo kõrgmäestikus Kasahstanis  kerkis suur rahvusvaheline mägihotell (pildil). See kuuselaudadest ja vineerist ehitis nägi välja nii uhke, et kasahhid tahtsid selle ära osta ja tehagi hotelliks. Kest polnud muidugi  seda väärt.

Kadriorgu, tollasesse spordiselts Dünamo tennishalli, ehitas filmi kunstnik Tõnu Virve koos Priit Vaheriga sama hotelli seestpoolt. Nagu operaator Jüri Sillart mäletab, filmis ta dekoratsiooni suures kompleksis selle kõigil neljal korrusel. Näitlejaid Medeosse ei viidud ja Priit Vaher  pidi tennishallis hotellikompleksi juurde tekitama ka väikese sisehoovi. Lume andsid sool ja vatt, aga probleem oli, et kumbagi peaaegu polnud. Filmiti aastal 1978, kui äsja oli võimule tulnud Karl Vaino ja poed olid tühjad. Põrandatele laotati tutvuste kaudu hangitud meditsiiniline vatt. Nõukogude naised pidid kannatama. Aga lumi olevat olnud nii hea, et isegi jalajäljed jäänud peale. Kerged ja hõlpsasti teisaldatavad taustamäed tehti kotiriidest, puitkarkassidele, aga nägid eemalt välja ehtsad.

Filmi kunstnik Tõnu Virve kasutas rahvusvahelise disaini keelt, aga märkame seintel ka Tõnis Vindi maali, Keskküla-Toltsi maalide maailma, Vello Vinni graafikat, isegi tollal populaarset Rein Tammiku ruudulist laudlina. Aasta varem pani Tõnu Virve Viktor Kingissepa filmis “Saja aasta pärast mais” Vabaduse platsile tagasi Peeter Esimese ausamba. Ja ehitas Viimsi randa umbes neli-viiendik-suuruse Russalka mälestussamba, et see töörahva demonstratsioonil kaunilt kaadrisse jääks.

*
Nagu näeme, on uhkemad dekoratsioonid tehtud vene, täpsemalt N Liidu rahaga. Kino, olulisel määral meelelahutuslik meedia, nõuab glamuuri, ja glamuur nõuab raha ja suurt joont. Juba ameerika tummfilmi täht Lilian Gish hämmastus, kui talle kohe esimese filmi jaoks uhke kübar ja uus kallis kleit osteti. Marlene ­Dietrich kandis alati rafineeritud maitsega õmmeldud rõivast, nägin tema filmikleitide näitust Münche­nis. Ja viimati Cannes’is märkasime, et Jane ­Campioni ajaloolises filmis “Hele täht” kandis luuletaja John Keatsi kallim igas stseenis uut kleiti. Aga ka raha ei tee alati imet. Ameerika tuleviku-veeseiklus “Waterworld” maksis 200 miljonit dollarit. Eesti riigi eelarve oli tollal, 1995. aastal, 9 miljardit krooni. Seega veerand Eesti riigi tollasest eelarvest. Film jäi kahjumisse.

Röövlirahnu Martini puuonnike rannakivil (mis filmis mängis olulist osa), Vasha peidupaik Paldiski poolsaare tipus ja mõisamaja puujalgadel Matsi rannamuulil uue saksa-austria-eesti filmi jaoks on eelnevate kõrval muidugi armsad väikesed väliehitised. Aga tähtis on illusioon.

Glamuur on kino alati saatnud. Need kombed pole vanast ajast kuhugi kadunud, ainus, mis on kadunud, on nõukogude võim. Nii oli, on ja jääb, niikaua kui tehakse ja vaadatak se kino. Juba epikuurlane Lucretius teadis, et metslased surevad nälga ja tsiviliseeritud inimesed liigsöömisesse.

Tsirkus püsib. Suurtel suur, väikestel väike.