Aastate eest avaldas Triin ülikõva valimiku pealkirjaga „Soon". Ma kippusin oma vaimusilmas seda pealkirja miskipärast ingliskeelsena lugema ega mõistnud, miks ta tahab alles peatselt tulla, kui ometigi on ta ju nii ammu ja nii loomulikult olemas. Hiljem ilmus „Toormaterjal", võimas kogu. Taas tekkis pealkirjaline ebakõla mu meeles, ei olnud ses raamatus midagi toorest (toorest kui valmimatut, ebaküpset; jõhkrust ehk küll), üsna filigraanne ja viimistlet materjal paistis. Hiljuti üllitet teos kannab nime „Varjatud ained" ja see on aus. Triinu tekstideks kombineerunud elemendid ongi väga varjatud. Teinekord tundub, et liigagi hästi varjatud. Varjude mäng tiirleb täiskuu kumas, eks ole. Kaduneljapäeva öösel ja olemuslikult hoomamatuna.
Ma ei tea, milline Triin mulle kõige enam meeldib või kas ta mulle üldse meeldib. Meeldimine ei tundu olevat see kategooria, milles neis tekstes liigeldakse. Pigem on siin ebameeldida-tahtmist, iseolekut ja turris närvi, mis miksitud teistsuguse tundlikkuse ja väga selge autorihoiakuga. Selle raamatu Soomets on napisõnalisem, ta laseb lugejat endale märksa lähemale kui seni. Aga teatava personaalse distantsi ületamisel saab valusa nähvaka ikka. Triin pole kunagi teinud teost, mis kannataks ühe hooga läbi lugeda. Tema tekste tuleb võtta vähehaaval nagu kanget ja kvaliteetset napsu. Võib-olla „Kaardipakkides" avaldunud asjad moodustavad väikese erandi, ent vahest ka mitte. „Varjatud ainete" läbimine annab igal juhul nii põhjuse kui võimaluse vaadata sügavale tänapäevase eestikeelse poeesia etema osa sisse.
Range romanss, Kareva ja Kivisildniku sohisünnitis, uhke, allumatu ja sädelevalt tuhm, sõna paremas mõttes.
